Külli läks üksi Aasiasse

Follow

Travelers:

  • Day134

    132. päev- Tai-Moskva-Tallinn

    May 17, 2017 in Russia

    Pärast ärevat ööd tuli hommikul jälle lendamisega pihta hakata. Enne kella kaheksat hommikul olime juba triksis-traksis kompsudega hotelli fuajees. Mäletate ma kirjutasin, kuidas ma ostsin reisi jaoks elu kalleimad plätud, ECCO toodang ja puha. Täna tuli mul nendega hüvasti jätta, toast väljudes jätsin plätud prügikasti kōrvale. Pärast pildilt näete, mis juhtub ka kōige kvaliteetsema jalanōuga, kui see on 131 päeva järjest jalas 😂. Mainin ka ära, et tosse kandsin ma selle reisi jooksul vähem kui viis korda😄.

    Aga edasi ootasime hotellibussi, mis pidi meid ja teisi külastajaid lennujaama sōidutama. Ega Meil tohutult palju just aega ei olnud, aga see eest teistel küll. Mingid mammid ei tahtnud ega tahtnud bussi istuda, me juba närviliselt kommenteerisime, et oleks aeg sōitma hakata. Päris piinlik oleks, kui me ööbime lennujaama kōrval hotellis, ise oleme ōigel ajal valmis, aga mingite mammide pärast jääksime kojusōidu lennukist maha 😄. Kuigi peaks juba harjunud olema sellise suhtumisega, et küll-kōike-jōuab, aga on asju, millega ei peagi harjuma😄. Igatahes, kell 08:18 tegime viimase selfie 🤳 Aasias, viimane hingetōmme palavat-niisket ōhku ning tormasime lennujaama sisse.

    Kōik vajalikud turvakontrollid tehtud, viimased duriani maiused ostetud ning istusimegi lennukis, suunaga Moskva poole. Reisijad ja imekaunid stjuardessid veits veel siblisid ringi, kuid kell hakkas vaikselt kukkuma ning lennukikapten tegi tavapärase pöördumise reisijatele. “Ladies and gentlemen, welcome onboard...” ja kōik... plaks ja kogu lennukist oli vool kadunud- ekraanid kustus, tuled kustus, kōlaritest ei midagi! Suur reisilennuk inimesi täis, lepime kokku, et väike ärevuseke oli varma tulema😄. Päris naljakas oli kui mōne hetke pärast ilmus seljatoe ekraanile väike Linuxi pingviin, süsteem hakkas end käima tōmbama ja varsti oli tavapärane olukord taastunud. See universum tahtis ikka veits vingerpussi mängida, aga ei, lend ei jäänud ära ja kōik toimis laitmatult.

    Kirjutasime reisikirja, nihelesime niisama, vaatasime suusahüppaja filmi ning kohale me jōudsimegi. Mina sain endale veel uue sōbrantsi, pinginaabri näol, kes kindlasti soovitas enne lennuki maandumisliigutusi jalanōud jalga panna. Ma ei saanud lōpuni aru, miks see just hädavajalik oli, aga äkki katsetate järgi ja saate teada. Alustuseks jōudsime siis Moskvasse. Kapteni öeldud soojakraadid ei kōlanud üldse enam niiiiii palavalt.. Vaikselt hakkas kohale jōudma, mis juhtuma hakkab. Ega vaade aknastki parem ei olnud.. Lennujaama sisenesime väiksest kōrvaluksest, umbes nagu lennuraja hooldajad vms 😄. Passikontrolli ruum oli väike ja sealt väljudes sai kohe wc-sse suunduda. Ma algul ei saanud arugi, et kuhu kōrvalruumidesse meid juhatati. Aga lōpuks jōudsime ikka inimeste sekka ja vähe uhkematesse ruumidesse.

    Tiit, vaene mees, tundis ennast tohutuuuult halvasti, kuna hommikul oli selga panna ainult eelmise päeva särk. Teised kōik olid mustad ning ega see “lühike” lennureis asja paremaks ei teinud. Esimese asjana ostsime suveniiripoest härrale särgi- eks te vaadake pilte. Seal poekeses oli veel igast huvitavat kraami, vōite ainult ette kujutada😄. Riiete vahetus, väike värskendus ja varsti vōiski uuele lennule minna. Aega ei olnud nii paljutki, et oleks söögilegi mōelnud vms.

    Aga siin see juhtus esimest korda. Istun mina üksi ootesaalis, näpin telefoni, minust möödub meesterahvas, räägib midagi telefonis.. mees on juba kaugel, kui mulle väga suure viivitusega kohale jōudis, et see oli ju eesti keel, mis minu ajuni jōudis.. See oli kuidagi ehmatus, mulle jōudis kohale, et olen väljas enda turvalisest tsoonist, kus keegi aru ei saanud, mida ma rääkisin. Reaalsus jōudis minuni!

    Aeg jōudis ka sinnamaani, kus hakati inimesi lennukisse laskma.. trepil helises veel mul telefon- Carolin tahtis mōnda asja arutada nagu raamatupidaja raamatupidajaga.. Tal ei olnud ōrna aimugi, kus ma olen, aga ajastus oli nagu super. Väike maksualane konsulteerimine ja sissejuhatus kojuminekuks tehtud. Aga vat kohe ei saanudki lennukisse astuda, vaid suunati meid hoopis bussi. Mis ei ole teab-mis eriline protseduur. Seisime bussis, hoidsime torust kinni, Tiit üritas enda särki varjata ja nii me seal sōitsime. Mul oli veits selline loomaaia tunne. Ilmselgelt selles bussis olid 99% eestlased ja te ei kujuta ette, kui veider oli seda keelt kuulda. Mehed rääkisid kuidagi nii madalalt ja ma sain ju KŌIGEST aru mida öeldi. Aga teate mis oli veel veider... Buss aina sōitis ja sōitis.. lihtsalt kaugusesse, ees ei paistnud mitte ühtegi lennukit. Lennujaam jäi aina kaugemale, korraks hakkas juba linn paistma, siis aga pöörasime ära ja sōitsime veel kaugemale. Tee läks aina kehvemaks, möödusime üksikutest mahajäätud hoonetest.. tekkis tunne, et nüüd on küll kōik. Lennuki elektrikatkestuse elasime üle, lennujaama kōrvaluksest leidsime ka ōige koridori üles, aga nüüd meid viiakse küll kuskile pagendusse. Väljas läks hämaraka.. kaua vōib.. kuhu meid viiakse.. kuid siis hakkas paistma üks väikene lennuk, vōis eeldada, et selle peale meil tulebki minna (nüüd jäi veel ainult lootus, et see lendab ka Eesti poole, mitte kuskile mujale).

    Olime pardal ja viimane lend koju! Kōik oli juba tuttav- meeshäältega olin harjunud, inimeste probleemid olid samad ning vōiku vahele oli isegi marineeritud kurki pandud 😅.

    Koduuu... Tuttav väike lennujaam, ikka veel remondis.. passikontroll, inertsist ütlesin tädile thank you, kui tema ütles palun.. no vajab veel harjumist.. Rōōm oli näha enda kotti lindil- vinnasin selle viimast korda selga. Tuli tōdeda, et 11 riiki on läbitud ning ring on täis saanud. Ooteruumis olid juba tuttavad näod vastas.. suured kallistused Maretile, Kelinile, Kristile ja Kaisale, kes suutsid mind ikka ära oodata ja hoidsid mu tegemistel hoolega silma peal 😉😘ja loomulikult ka kōikidele teistele.. Emme viis lapsekese ilusti koju magama ning järgmine päev saigi jälle tööle mindud (ei, mitte tööd tehtud ega kohvikus istutud, vaid kohe täitsa kontorisse laua taha). 😄

    See reis saigi nüüd läbi ja uued seiklused vōivad alata!!! 🙂

    👣- Moskva lennujaam
    Read more

  • Explore, what other travelers do in:
  • Day133

    131. päev- Laosest koju

    May 16, 2017 in Thailand

    Ideaalne puhkus- pea kōik päevad hakkavad sōnadega, et täna tuli jälle vara ärgata.. Täna oli see kohe ekstreemselt vara, et näha ühte ekstreemset vaatepilti. Äratuskell oli sätitud kella viieks helisema, et minna tänavale jälgima annetus tseremooniat. Alms giving ceremony on budistlik komme, kus annetatakse munkadele toitu. Igal hommikul kella viie paiku alustavad mungad jalutuskäiku mööda peatänavat. See ei ole selline lonkimine ja vaba aja veetmine, vaid vaikides mōtestatud liikumine hanereas.. kaasas on neil urn, kuhu kohalikud annetavad riisi. Osad turistid tahavad ka sellest osa saada ja panevad riisi vahele igast muud kraami- pakendatud maiustusi vms. Vaene väike poiss, kes siis hakkab pärast oma söögikest sööma ja mingid kiletükid hammaste vahele jäävad. Aga ilmselt munkadel on ikka mingid ettevaatusabinōud selleks puhuks välja kujunenud..

    Une-Mati ja Kati veel silmas tuiasime peatänavale- vihma sadas, hämar, inimtühjus, tuju turtsakas... ja keda polnud.. polnud mingit mungaparaadi.. kus nad siis on?! Pidid ju iga päev, samal kellaajal, samas kohas, vaikides kōndima. Läksime maja räästa alla ootama, et anname neile ikka vōimaluse. Natukese aja pärast tuli üks vanem härra ka tänavale. Istus teadlikult tee äärde toolile, mis oli väga nutikalt varju alla pandud ning kaasas oli tal rätikuga kaetud pott. Saime aru, et oleme ikkagi ōiges kohas ja keegi mingi hetk peab tulema. Mōne hetke pärast hakkasidki noored poisid liikuma. Vanemad härrad ilmselt ei viitsinud sellise koerailmaga ōue tulla. Pilku pööramata ja stoiliselt toimus kogu protseduur- munk möödus suhteliselt kiiresti, avas urni ja annetaja pani sinna riisipalli, mida ta enne oli peos mudinud. Ja juhtus see nii kaua kuni mungad otsa lōppesid. Täna siis suhteliselt kiiresti. Natuke veider tunne oli seda kōrvalt jälgida, aga eks need usuprotseduurid ongi alati teise tunnetusega.

    Ja sellise hetkelise sisemise rahuga algaski tänane päev, mis tegelikult oli üks emotsioonide rohke pikk päevake meie elus.

    Saatmata olid veel kaardid. Kohalik post office tehti just lahti ja veetsime mōne hetke, et kirja panna viimased soovid kodustele. Ōigemini andsime teada, et me hakkame nüüd tagasi tulema. Eks siis ole näha kumb enne jōuab- kaart vōi inimene. Siinkohal pean küll ära mainima, et lōpuks ikkagi jōudsid kōik kaardid Eestisse, küll väga pika viivitusega ning ilmselt tegid need kogu maailmale mōned tiirud peale, aga jōudsid!

    Paljud vaatamisväärsused jäid küll vaatamata, aga selle ilmaga ei olnud tahtmist kuskile seiklema minna.. Tuli minna hotelli viimast korda kotte pakkima... viimne hommikusöök, arve maksmine ja taksoga lennujaama. Veits melanhoolne tundub see kōik, aga kui sa oled hommikul vara juba kleepuva riisi tseremooniast osa saanud, siis ei saagi muud eeldada.

    Tänane päevaplaan nägi ette projektiga, “Külli ja Tiit Aasiast koju”, alustamist. Esimene lend Laosest Taisse, Tais kiire ööbimine ja hommikul vara uus lend Taist Moskvasse (jah, ma saan nüüd öelda, et ma olen Venemaal käinud.. tempel on passis 😄) ja kolmas lend Moskvast Tallinnasse.. kuidas kōlab? Väsitavalt jah?

    Esimene lend läks kiirelt ja see on juba mu mälusopist kadunud. Ju ei olnud tunnet, et kohe saan surma.. Taisse jōudsime ikkagi suhteliselt hilja. Aasia mōistes hilja, kui vōrrelda Eesti suvega siis kell üheksa on veel päev täies hoos. Bangkok’i kaks suuremat lennujaama olid selleks hetkeks nagu teised kodud. Ma olin juba nii mitu korda neid külastanud, et eksimisvōimalust ei olnud. Kuna hommikune lend läks teisest lennujaamast siis oli meil ööbimine bronnitud selle lähedale. Vōtsime Uberi ja sōitsime sinna. Mina olin selleks hetkeks nii kutu, et magasin tagaistmel. Tiit hoidis silma peal, et me ikka kōige lühemat teed pidi ōigesse kohta jōuaksime.

    Kohale me jōudsime ja hotell oli väga euroopalik. Ju Tiit tahtis, et ma juba harjuks olukorraga. Väljas oli suur bassein ja toas oli isegi vann, aga emotsioonid olid pigem sellised, et andke mulle süüa ja ma tahan magada. Ei nautinud ühti neid mōnusid, mis meile pakuti. Oleks sellised vōimalused esimestel päevadel olnud- vot siis! (Mitte, et mul ei olnud ja ma sinna basseini ka vist kordagi ei jōudnud 😄) Ōhtustasime restos ja tellisime enda viimased riisiroad, et maitse jääks ikka pikaks ajaks suhu! Pesime Laose teetolmu maha ja jäime ootama uue päeva seikluseid..

    👣- BKK hotell
    Read more

  • Day132

    Lisaks sellele, et ma viibisin nelja kuu jooksul neljas erinevas riigis, põikasin läbi veel mõnest kohast:

    Singapur 31.03-03.04.2017 (4 päeva);
    Kambodža 02.05-07.05.2017 (6 päeva);
    Vietnam 08.05-10.05.2017 ja (3 päeva);
    Laos 11.05-16.05.2017 (5 ja pool päeva).
    Kokku siis ümardatult 19 päeva ja 1036€ :)

    Kuna kõigis nendes olin alla nädala, siis tundus paslik teha nende kuludest üks kokkuvõte.

    *Singapur 392€
    Majutus 137€; Söök 74€; Transport 38€; Vaba aeg 97€; Emotsioon 10€ ja Muu 6€.

    Siit on suht raske mingit kokkuvõtet teha, sest Singapuris on lihtsalt kallis. Kallis siis Aasia mõistes, Eestiga võrreldes tundub suht ok. Arvestama peab ka sellega, et juhuse tahtel tuli mul 1 öö eest hotellis maksta ligi 100€. Ülejäänud aja olin ühistoas ning keskmiselt kulus 34€/öö- täitsa nagu Eesti. Transpordiks kasutasin Uberit ja liinibussi, liinibussiga on seal täiesti talutav sõita ja maksab umbes sama palju nagu meil. Marina Bay põhulised turistikohad käisin läbi: vaateratas, jõekruiis, skydeck.. siia loetelusse peab kahjuks lisama ka ära jäänud turistituuri (43€). Pangateenuste, sim-kaardi ja naiste pudinate peale kulutasin ka 35€ ja lõpuks võibki võrrelda 4 päeva Singapuris sisutiheda nädalavahetusega Eestis. Ja ma ei saa ka mainimata jätta, et kui oleks sama kava läbi teinud kahekesi oleksin mina säästnud 60€ 😊.

    *Kambodža 208€
    Majutus 51€; Söök 77€; Transport 36€; Vaba aeg 41€; Emotsioon 0€ ja Muu 3€.

    Siin olime juba kahekesi ja ühe öö veetsime bussis, ühe öö hotellis ja ülejäänud olime bungalos mere ääres. Sellise plaaniga tuleb 10€/öö, buss on siis välja jäetud. Toidu peale läks ligi 13€ päev. Oleks ilmselt saanud odavamalt, aga sõime mitu korda päevas enda kodurestos, kuid me ju olimegi "kuurort piirkonnas" 😄. Paar korda sõitsime tuk-tukiga, 1 korra taksoga ja 1 pikamaabuss läks ka arvestusse. Vaba aeg läks mere ääres peesitamisele ja Ankora Wat'i külastamisele ning internetile 😄 Siinkohal saan välja tuua, et kui ma oleks olnud üksi siis oleks kulunud natukene üle 70€ rohkem ressursse.

    *Vietnam 157€
    Majutus 20€; Söök 44€; Transport 5€; Vaba aeg 77€; Emotsioon 6€ ja Muu 6€.

    Vietnam oli meil selline linnareis. 3 päeva nautisime linnamelu ning olime kultuursed. Majutus oli Airbnb kaudu ühes väga lahedas kohas, mis maksis keskmiselt 7€/öö. Söökidest ma ei hakka üldse rääkimagi- alla krokodilliliha me seal ei söönud 😆 See on nüüd küll utreeritud, aga tundsime ennast seal kui eurooplased. Ringi vurasime taksolaadsete toodetega ning bussiga.. seda summat vaadates võin öelda, et oli 7 erinevat sõitu 😀 Vaba aeg oli ka väga hästi veedetud- teater, sky deck, söögituur rolleritel, nukkude veeshow.. kõik oli väga kihvt. Ja natukene kulus jälle internetile ning kaartidele/markidele. Kui ma oleks üksi olnud siis oleks kulunud 29€ rohkem..

    *Laos 279€
    Majutus 65€; Söök 56€; Transport 30€; Vaba aeg 32€; Emotsioon 92€ ja Muu 4€.

    Laoses olime suhteliselt kaua, üle 6 päeva ja rändasime mööda riiki ringi. Sõitsime põhiliselt pikamaa bussidega ning tuk-tukkidega. Käisime templites, koobastes, laguune- ja jugasid imetlemas ning buggyga sõitsime ringi. Ja kui te mõtlete, et mille pärast ma siin niiiii palju raha kulutasin siis see oli minu viimane sihtkoht ja kõik kingitused oli vaja ära osta 😇. Üksi olles oleksid need kuus päeva 100€ kallimad olnud. See tuleb sellest, et ööbisime mitmes erinevas kohas ja päris põrandal just ei maganud 😀.

    Kokku läks siis minul 1036€, keskmiselt 55€ päev. 15 päeva peale säästsin kahekesi reisides 200€.
    1 päeva olime veel tagasi tulles Tais, kus minul kulus 70€

    Üleüldse läks 132 päeva peale kokku 6200€, see on siis ilma Eestist ostetud asjadeta ning ilma riikide vahelise transpordita (lennukid, bussid, viisad). Ehk kokkuvõtteks võib öelda, et 47€/päev!!!👍
    Read more

  • Day132

    Juba jaanuaris lubas Tiit mind unustamatule joatuurile viia.. (mitte joomatuurile, vaid ikka need suurepärased veejoad, mis siin Aasias on lummavad). Kui Cambodia's oli must visit place Tomb Raider'i/Angkora Wat'i tempel, Vietnami tōmbenumber oli Saigoni linnamelu, siis Laoses tuli ammutada endasse veejugade vōimast energiat. Jaanuaris Balil olles jäid mul vihma ja muude oluliste pōhjuste tōttu mōned fantastilised veejoad vaatamata, nüüd pidime kōik tasa tegema. Ikka selleks, et ma midagigi Aasiast näeksin 😂.

    Täna algas ka minu ning Tiidu viimane täispikk päev sellel reisil. Vōib öelda, et natukene oli juba kojulennu ärevus sees. Tiit ootas juba ammu kojuminekut ning mind valdasid vastakad tunded..

    Ärkamine oli aeganōudev, aga tuli see ära teha. Hommikune dušš ja söök. Söök oli selline okei- pannkook oli maailmapaksem ning moosi väga ei antud 😄. Kuid kahepeale saime igast asjadega hakkama. Jugade juurde lähme bussiga, mis korjab hotellidest rahva peale ja laseb meil seal veits mōnuleda ning siis sōidutab tagasi. Kott kokku, ujumisriided selga ja minekut. Olime viimased, keda peale vōeti, mina sain esiistmele mingi tüübi kōrvale ja Tiit kupatati taha tsikkide kōrvale 😄. Sōit tundus suhteliselt pikk ja sellele lisas vürtsi välismaa noorsugu. Pilt, mis bussi sisenedes avanes, oli selline täiskasvanulik, aga kui hääl juurde tuli siis oh issand!! (Tiit lisab siia enda vürtsikad kommentaarid) Vōin öelda, et poliitikast ja muusikast puudust ei olnud. Nagu tänapäeva noortele kohane nokkisin sōidu ajal telefonis. Minu pinginaaber ei saanud hästi aru, kuidas ma netis saan olla, aga rääkisin talle siis veits kohalikust sim-kaardist. Tagasi sōites oli juba kuulda, kuidas nad peavad kuskilt tehnikapoest läbi käima 😂😂.

    Vaatamata veidrustele olime kohal!!! Meie üllatuseks vōtsid meid vastu hoopis mōmmikud. Sellised suured karujōmmid oma igapäevatoimetusi toimetamas. Ei, mitte puuris, vaid oma aedikus- suured ja väikesed. Müttasid teised seal. Pärast saime teada, et nod seal on päästetud karud... Karud köitsid päris pikalt meie tähelepanud, kuid märkusena vōin öelda, et selle uudistamise vōib pärastiseks jätta, siis kui ujumise isu on täis.

    Natukene metsa/džungli vahel jalutamist ja esimesed türkiissinised basseinikesed hakkasidki paistma.. Juba esimese juures oli tunne, et fotoaparaadifilm tuleb täis klōpsutada 😄. Aga me ikka proovisime end tagasi hoida ja kōndisime edasi. Seal oli ligi 10 looduslikku basseinikest, kus sai end jahutada, sest vesi oli ikkagi päääris jahe. Kōige lōpus oli see pärl- 60m kōrguselt vuhises muinasjutuline vesi alla. Värvid olid imetlusväärsed ja mis peamine, vesi oli kristallselge. Ujuda seal küll ei saanud, aga selliste vōrratute inimeste pildistamiseks sobis see juga ideaalselt taustaks. 😂😂

    Väikesed matkasellid nagu me oleme, vōtsime eesmärgiks rühkida ka selle nōlva otsa, kust see vesi alla tuhises (ilmselt tuleb seda sealt tänase päevani). Hop-hop nagu noored gasellid olime tipu poole teel. Seljataha vaadates selgus aga et üks meist oli keel vestil päikselōōsas ära vajunud.. Tiit suutis mokaotsast öelda vaid, et mine sina ees, ma tulen järgi 😅. Pole see püstloodis mäest üles rühkimine nii kerge midagi 😄. Aga we did it!!! No ikka äge on see džunglivärk- need hääled ja ōhk. Turnisime plankudel, imetlesime vaadet ja tegelesime veits geopeitusega.. Tagasi läksime teist teed.. aga see oli libedam ja vesisem.. Härral tuli mitu korda südamest kisada: "See on viimane kord, kui ma sinuga matkale tulen!!" Samas, ega ta poleks pidanud väga ähvardama, sest kui ma oleks seal päriselt päriselt kukkunud.. siis oleks pekkis olnud..

    Sulistasime külmas vees ja lasime kalakestel naharakukesi näksata- spapäev oli meil! Mōned vettehüpped ja seejärel hakkas kōhutühjus tunda andma. Ärimehena tegi Tiit veel džunglis Skype-kōne ning tuligi ette vōtta tee tagasi meie hotellikesse. Teekond oli sama vürtsikas nagu enne.. Arvake, mis juhtus kui me hotelli jōudsime- magamaaaa...

    Kohe jäime magama!!! 😎 Mina tegin veel nimekirja inimestest, kellele vōiks miskit kingituseks kaasa osta. Ōhtul oli jälle tänavaturg, mida me eelmine päev juba natukene nägime. Viimasel hetkel saime voodist üles 😱Kohe jooksime ōue, et viimasedki müüjad ära ei läheks.. Sallid, teepakid, kōrvarōngad jms oli kerge kraam.. kuid nüüd läks kauplemiseks!! Meil oli vaja veini ja sisalikuviskit.. kohe mitu-mitu pudelit läks vaja..

    Hakkasime pinnima ühte nooremat tüüpi, et teeks meile alet.. Pinnisime ja pinnisime..

    Ja pinnisime ja pinnisime ning tüüp oli jätkuvalt tuima näoga.. ta nagu ei kavatsenudki mingitki skitkat teha!!

    Kōrval tädid olid ka juba hasartis ning nahutasid poissi, et MIS sa nüüd teeeeed!!! Aga ta ei teinudki mitte midagi 😱 Meil ei jäänudki muud üle kui olukorraga leppida.. Kōik me olime hämmeldunud va müüja ise loomulikult 😅

    Pärast läksime viimsele ōhtusöögile!!! Meel oli veits kurb ja arvutasime oma oste kokku.. rahad olid otsas.. Laose ōlu ja juustuvaagen äkki turgutab olekut!! Krōbekartulit vōtsime ka, et asi ikka veel kodusem oleks 😄. Lōpuks tegime restoranis veel külmaarve ka.. ega nende juustuvalik just kiita ka ei olnud.. 😂😂 Soovitus... ärge Aasiast juustulaadseid tooteid oodake!!

    👣- Kuang Si Waterfalls
    Read more

  • Day131

    129. päev- Luang Prabang

    May 14, 2017 in Laos

    Kuna me tahtsime ammutada piisavalt palju Vang Viengist, siis tänane äratus oli varajane ja läksime maid avastama. Hirmmuuus tahtmine oli veel magada, maailma väsimus oli peal, aga uudishimu oli suurem. Seljakott selga ja nautisime suurepärast hommikut ning jalutasime koopasse😄. Jälle oli plaan ka ujuma minna, aga ma vōin juba eos öelda, et seda me ei teinud. Rahvast väga palju ei olnud ning koobas ise oli selline turistikas. Käsipuudega ja valgustatud rajad olid koopasse tehtud ning fantaasiale väga palju ruumi ei jäetud. Kōndisime käigud risti-pōiki läbi ning pärast istusime mäe otsas ja nautisime hommikut. Kohalikelt müügitädidelt sai ostetud ka imelist greipi ja kookosekooke 😄. Koduteel tahtsime ka imelist jääkohvi vōtta, aga härra oli selline magusalembeline. Joodavat kraami oli klaasis 200ml ja lisaks oli 50ml reaalselt suhkrut.. ilma ülepingutamata.. panime silmad kinni ja jōime ära 😆.

    Kodus ei olnud ka enam pikka pidu, tuli jälle kott kokku panna, et vastu minna uuele bussisōidule. Ja kui me eelmine päev imestasime, et pidustuste jaoks veeti mingeid kaunistatud puukaikaid, siis täna tuli valgustatus. Täna me nägime neid kaikaid veel rohkem ja erinevas suuruses. Nimelt need ei ole mitte midagi muud kui raketid. Päeva jooksul tuhises neid korralikult taevasse… reaktiiv raketipidu… ja kuskilt jäi kōrvu, et see on nende uue aasta algus! Veits oli kahju, et pidime ära sōitma, aga samas oli ka hea meel. See kōik ei tundunud kuidagi turvaline. Mingid nokastunud tüübid lasevad reaalseid rakette taevasse.. ja ei, me ei räägi mingist ilutulestikust! 😳

    Meile tuli transport järgi, et bussijaama sōita ning siis teiste reisijatega koos bussiga edasi minna. Agaa… me ju elasime üle silla 😄. Sellel suurepärasel sillal oli maks ning teed olid kohutavad. Tuk-tuk treppi ei sōitnud ja meil paluti juba pileteid ostes oodata tukki teisel pool silda. Tiit oli alates sellest hetkest skeptiline, et see ei saa ju olla vōimalik, et keegi oskab ja tahab meid sellise kokkuleppe ja seletuse peale autole vōtta.. Mina sinisilmne ja neli kuud juba kōiki veidruseid näinud, uskusin küll seda. Kindluse mōttes läksime ühte peenemasse hotelli (üle silla) ja lasime kohalikel helistada ja uurida meie transpordi asja. Tuli välja, et kōik toimib ja me saime mōnusasti hotellis oodata. Nüüd saime ka ideaalset jääkohvi! Nagu kunne veeti meid bussijaama ja seal tuli jälle oodata. Bussijuht ütles, et väljume alles tunnikese pärast. Me haarasime härjal sarvist ja läksime sööma. Saime jälle supilaadset asja, aga nüüd me ju teame täpselt kuidas seda süüa 🍵. Läksime ōigeks ajaks bussi juurde ja tuli välja, et me oleme ainsad reisijad 😮. Miks me siis üldse nii kaua ootasime?! Oleks vōinud ju kohe sōitma hakata..

    Bussijuhil oli veel pruta ka kaasas, et üksi ei oleks nii igav sōita. Kohe alguses tegime ühe peatuse ja tsikk vōttis paar ōlle teele kaasa 🍺. Teises peatuses tōi tsikk tüübile mandariine 😆. Me istusime korralike turistidena bussis. Sōit oli tore- vaatasime aknast välja, jutustasime maast-ilmast ning muljetasime niisama…

    KUNI….

    Kuni me jōudsime mägedesse.. neid emotsioone on raske kirjeldada. Bussijuht kihutas nagu segane. Kui tüdruksōber kōrval magama jäi oli sōidustiil talutav… Nii kui tsikk üles ärkas, oli jälle surmahirm tagasi. Neil oli ilmselt värske tutvus ja kompasid alles teineteise vōimeid. Kogu olukorra muutis veel ebameeldivamaks muusika! Jah, te lugesite ōigesti… Neil oli kaasas väike kōlarike, kust nad meelelahutuseks kuulasid ebakvaliteetset muusikat. Heliteosed olid sellised kärsitud ja tüütud, aga autojuhi arvates olid need ideaalsed, et mōnusasti mitmete kilomeetri kōrgusel mägedes kihutada. Tiit tegi mōned "viimased" videod, sest minul oli surmahirm silme ees, olin suuteline ainult üksikuid sōnu lausuma ja hoidsin kōvasti Tiidul käest kinni. Mingist magamisest ei olnud haisugi, pingsalt, pisar kohe silmast välja voolamas, vaatasin aknast välja ning teise silmaga jälgisin äpist kui kōrgel me oleme ja kui kiiresti auto sōidab.. no süda läks pahaks lihtsalt!!!

    Meil oli ka paar peatust, ühes linnakeses peeti just pulmapidu. Me jäime teisel pool teed seisma ning kobisime bussist välja. Külaliste jaoks oli see ilmselt päeva teine tähtsündmus- tundsime ennast natukene aega kui tähed taevas, sirutasime jalgu ja tuulutasime pead. Selleks, et jätkata seda sōitu, mis mulle küll jääb eluks ajaks meelde. Tiidul viskas siin lōplikult närvi mustaks ja ta püüdis sellele nokastunud autojuhile öelda, ei to veits tagasi tōmbaks ning selle rustikaalse muusika vait paneks. Ise südames kartes, et äkki läheb nüüd kōik veel hullemaks. Ōnneks veel hullemaks asi ei läinud, muss pandi kinni ja naine jäi jälle magama. Ehk sai natukene rahulikumalt hingata ja Tiidu käed said ka veist puhkust, kuna ma ei pigistanud enam nii kōvasti. Kōige selle juures pean ma tunnistama, et sōit ise oli huvitav. Kimasime igasugustest mägiküladest läbi… See kuidas inimesed seal elavad on ikka vaatamist väärt. Kahju, et ei saanud seisma jääda ning inimestega natukene juttu puhuda (selles ma ei ole üldse kindel, et keegi midagi aru oleks saanud, aga vähemalt oleks olnud mingi kontakt) Inimesed tegelesid jälle enda igapäevaste asjadega ning sellised teemad nagu poliitika, majandus, ITK, rahvusvahelised suhted jms ei kuulu nende igapäevaste jututeemade hulka. Lapsed olid väiksed murjamid ning müttasid ringi, vanematel oli pesupäev. Ōhtul oli näha, kuidas istuti enda hüttide pōrandatel ning oodati uut päeva.

    Teine peatus oli meil natukene pikem ja juba kōrgemal, väljas oli täitsa jahe. Mina käisin veidras wc's (tasulises), Tiit ostis meile jäätist ja autojuhtide tandem tegi söögipausi. Söögiplatsi laadses asutuses pakuti igast kraami, k.a alkohoolset jooki (seasōrgade jms lisadega). Autojuhil oli seal ka mingid tuttavad, kellele ta tutvustas enda tüdruksōpra. Südamest lootsin, et selles plekkpurgis oli limonaad, mida nad kōik tähistamise märgiks jōid… Selleks ajaks olime juba emotsionaalselt päris väsinud, päev hakkas ka ōhtusse jōudma. Teel olid teetööd ja vōttis meie hoogu natukene maha, kuigi kaotatud aeg tuli ju tagasi sōita. Lootsime universumi peale, et äkki tal on meiega natukene teised plaanid, kui Laose keskmäestikus alla kukutada.

    Ōhtupimeduses tegime veel ühe kiire peatuse, vōtsime midagi kellegi käest vōi juurest vms… meie vaatasime ainult kaarti ja lugesime mitmest mäest tuleb veel üle sōita, et kohal jōuda. Kui saime aru, et nüüd on viimane mäekülg veel ületada ning siis oleme kohal, olin valmis suurest väsimusest ja kergendustundest autojuhile kōik andestama… Arvate, et selleks päevaks meie üleelamised lōppesid, valesti arvasite..

    Lōpp-peatus oli linnast väljas. Meile ei tahtnud jälle pähe mahtuda, et meid siin välja visatakse. Umbkeelse autojuhi käest saime vastuseks üksikuid sōnu ja ega polnudki muud kui jälle tukkima hakata 🙃. Tuk-tukijuhid mängisid ōhtupimeduses kaarte ja algul nagu nagu ei tahtnudki meid pikali joosta. Raha me ei tahtnud ka neile anda, Tiit tegi mingi eriti kavala kokkuleppe…(ma ei mäleta enam, kuidas see käis, aga me tōmbasime nendel eluaegsetel bluffiatel juhtme kokku). Kükitasime kahekesti autokastis ning sōitsime ōhtupimeduses uue kodu poole. Kaardi järgi hakkasime juba kohale jōudma ja just siis jäi auto seisma ning oligi sōidulōpp… No mitu korda päeva jooksul saab nii juhtuda… jälle me ei jōudnud ōigesse kohta- seekord oli tee suletud. See tee on igal ōhtul suletud ning mingist kellast viskavad kohalikud oma kraami sinna maha ja hakkavad turgu mängima. Tugevad eesti poisid ja tüdrukud vōtavad jälle kotid selga ja hakkavad marssima. Ōiget teeotsa nagu ka ei leidnud ülesse, tuterdasime seal müüjate vahel. Mina enda mitteliikuva kaardiga ja Tiit mind siunates 😄. Agaaaa.. lōpuks ōige teeots ja juba tundus elu palju rōōmsam. Tundsime majagi piltide järgi ära ja juba hakkas tunduma, et ōhtu vōib täitsa mōnna tulla..

    Jalanōud ära ja astusime sisse ning ma juba kujutasin ette, kuidas ma olen normaalse dušši all ja pärast puhaste linade vahel! Veider! Kedagi nagu ei olegi majas.. Ōnneks on sildike, et helistage sellele nr.. Tiit haaras initsiatiivi ja kohe kōllas (nende tavatelefoniga)… Esimestest sōnadest sain juba aru, et veits tuksis on see asi ikka. Tiit tegi bronni läbi Airbnb'i ja nö kiirbronni, ilma et peaks ootama mingit kinnitust jne. Jaaaaa… loomulikult meid ei oodanud seal keegi… Siin oli terve maja bookitud ja null vaba tuba 😣. Ägeee.. just see meie elust puudu oligi. Tüüp lubas kohe kohale tulla ja vaatame asjad üle. Tuligi rolluga kohale ja nentis fakti, et tuba ei ole, bronn nagu oleks tehtud ja raha on samuti bronnis. Ōnnneks universum halastas meile ja tuli välja, et tüübi ōde tegeleb hotellindusega ja tal on siin linnas üpris uhke hotellike. Meie nägusid nähes tegi ta kiire kōne ja üks vaba tuba seal oligi meie. Juurde midagi maksma ei pidanud, oli vaja ainult kohale saada. Saimegi 😂! Ronisime kolmekesi ja oma hiiglaslike pampudega rolleri selga… Suts oli nagu ebamugav, aga kui hull see tänase päeva lōpuks ikka olla saab 😂😂.

    Jōudsime kohale, näidati tuba kätte- woow! Vääga peen tuba, kohe nagu täitsa hotell noh. Ja basseiniga, otse toa ukselt saaks peakat hüpata… ja kas ma ütlesin, et hommikusöök on samuti selles hinnas! Mina tegin kohustuslikud pildid hotellitoast… kolm korda vōite arvata mida Tiit tegi- pōhjalik AC tutvustus ja seif.. mille ta nii ära häkkis, et see kapis pinisema hakkas 😂😂 Lasi lukku noh! Ma nüüd ainult irnun nende asjade peale. Pärast, kui kogu tehnika oli selge, tōmbasime ujumisriided selga ja plaan oli päeva lōpetuseks natukene bassus mōnuleda.. Oi kuidas ma armastan seda, et minu plaanid ei lähe kunagi täide. Korralike turistidena tatsasime hommikumantlitega basseini juurde ja vops sisse.. pekkiiiii.. vesi oli jääkülm!!! 😣😣 No okei, mitte jääkülm, aga mitte see millega me harjunud oleme, pigem selline merevesi suvel Eestis!! Ōhk oli ka palju jahedam ning kōik andis tunda, et oleme hoopis teises kohas..

    Nägu krimpsus tegime paar otsa ja vudisime tuppa, süüa ka ei tahtnud.. pessu ja tuttu.. nagu tavaliselt!!!

    (Mainimata ei saa ka jätta, et MA unustasin Tiidu prillid kuskile transporti 😎, teadmata kuhu, väga palun andeks!! Tegelt oli Tiit päris kurb, et nii juhtus..)

    👣- Uus hotell Luang Prabangis
    Read more

  • Day130

    128. päev- Vang Vieng

    May 13, 2017 in Laos

    Oleme endale reisi lōpuks päris tiheda graafiku kokku pannud. Lend Bangkoki läheb hoopis sellisest linnast nagu Luang Prabang, mis asub riigi teises otsas. Ja vōib ilmselt välja öelda, et vahemaad ei ole sarnased nagu Tallinnal ja Tartul. Maanteed ei ole samuti sarnased.. Algselt oli plaan sōita ööbussiga, aga kui natukene uurida, tuli välja, et see ei ole kōige parem mōte.. surma vōib jälle vahepeal saada vōi heal juhul pääseb surmahirmuga. Kogenumad soovitasid teha reis kaheks ja sōita hoopis päeval. Kuulasime neid ning otsustasime vaadata päevase sōidu ajal bussiaknast kōike, mida Laosel meile pakkuda on😄. Peatus Vang Viengis(VV), üks öö seal ja järgmisel päeval bussiga Luang Prabangi(LP).

    Sōit hakkas jälle hommikul pihta ja pärast keskpäeva olime juba kohal. Ja kōik läks suht valutult, olime valmis hullemaks. Autojuht sōitis inimlikult, kaasreisijad olid samuti inimlikud ning tee oli hea. Maastikuvaated olid vōrratud ning lehmad teel ka ei seganud. Tegime ka ühe söögipausi, riis kanaga ja smuuti kōrvale. Polnudki muud kui sips ja viuh ning kohal.

    Suht suvalises kohas visati meid bussist välja ja lao keelest saime nii palju aru, et kuskil on tuk-tuk.. Nii oligi, tasuta tukk vōttis meid peale ja hakkas kuskile poole vedama. Eeldasime, ei ta veab meid majutustesse ära.. Nii väike kui see koht ka on. Meie bungalow oli üle jōe 😄 Templi taga vōi üle jōe ega vahet ei ole.. Tukk sōitis meie sillast aina kaugemale ja viskas inimesed suvalise hotelli ees maha.. aitäh! Nüüd peab maksma tukile, et saada kogu tee tagasi. Läksime hoopis jala, me oleme juba eriti sportlikud ja siin on suurepärane kliima seljokott seljas kōndimiseks. Mäletate, kui entusiastlik oli Tiit esimesel päeval, tänaseks on ta liigitanud end ikkagi eurooplaseks ning talle meeldib stabiilne ilm ja mitte niiii palav.. ihhiii...

    Silla juures liitusid meiega vōi hoopis meie liitusime pidutseva inimmassiga. Muusika ja tants käis, naised vedasid mingit pikka puust kaunistatud seadeldist. Sattusime täpselt möllu keskele ja lustisime rahvaga kaasa! Kui olime enda vōōrustaja kätte saanud, tuli välja, et homme on traditsiooniline raketipidu. Täna juba ettevalmistused ning eelmäng. Ingliskeelt väga ei osatud ehk täpselt ei saanudki teada, milleks kogu see üritus, aga nad ise olid väga ärevil ja ähmi täis. Tuli välja, ei meie majake on ikka natukene kaugemal kui ainult üle silla. Täitsa küla ääres oli hoopis, nö maakohas 😄. Pikemaajaliselt oleks ilmselt ära tüütanud, aga üheks ööks väga tore. Voodi oli ja soe vesi oli ka, mida veel tahta. Konditsioneer oli ka, kohe selline, et öösel nōudsin tekki 😄.

    Pikka pidu ei olnud, majutuskohta jōudes tōmbasime korra hinge ja kohe oli vaja minna ümbrust uudistama, meil oli ju nii vähe aega. Hirmus tahtmine oli uks kinni tōmmata ja magama jääda, kuid aktiivne puhkus ei näe sellist asja ette. Meil oli valida, kas rentida roller, jalgratas vōi liigelda jala. Pōnevamad kohad olid kuni 7km kaugusel. Meil oli vaja midagi vastupidavamat ja vähem nōudlikumat kui kondimootor. Linnavahel jalutades jäid silma buggy'd. Tiidul lōid silmad särama ja ta leidis mulle hoopealt miljon vabandust, miks rentida buggy mitte roller. Tōstsin käed püsti ja lasin poisil lustida 😄. 2h buggy renti maksis peaaegu sama palju kui romantiline kuumaōhupalli sōit, aga midagi ei ole teha, muusikud on ka vahel tehnikahuvilised😄.

    Saime tänavalt kaheks tunniks pläriseva ja väriseva neljarattalise ning kihutasime koobastesse 😄. Vōimalikult kaugele, et saaks vōimalikult palju sōita... eino tegelt oli tore 😅. Tegime rolleritest möödasōite ja andsime lehmadele teed.. Suund oli tegelt Blue Lagoon'i poole, aga kohele jōudes avastasime, ei see on pigem kohalike veekeskus. Meid kahte euroopa inimest ei tōmmanud miski sinna vette. Vōtsime ette hoopis ühe mäkke ronimise ning koopauuringu. Astmeid ei olnud palju, aga no raske oli nagu.. Kohale jōudes avanes imeline vaatepilt... olimegi nagu karud koopas, vett tilkus pähe ja ühest avast tungisid päikesekiired sisse.. veits oli inimtegevust näha ja lamav budaproua oli sinna istutatud. Kōik oli fantast, peale meie flipp-flopp-jalanōudele..Tänu nendele me ei saanud koopasügavustesse minna ja pidime leppima valgustatud alaga. Taskulamp oleks ka kasuks tulnud. Sellele vaatamata oli tore käik.. Pealegi olen mina mōnes koopas juba käinud ja Tiitu ootas parklas buggy...

    Buggytasime end "linna" tagasi ja jätsime teised huvitavad kohad homseks (hommikuks). Kihutasime veel ringi, vahetasime raha, tegime ideaalse ōhtusöögi, vaatasime kohalikku pulmapidu, ostsime ideaalseid puuvilju, jalutasime koju, sōime neid ideaalseid puuvilju ning päev saigi otsa!!!

    👣- Vang Vieng majutus
    Read more

  • Day129

    127. päev- Vientiane

    May 12, 2017 in Laos

    Meil oli üks päev planeeritud Laose pealinnas Vientianes viibimiseks. Vientiane asub Tai piiri ääres, Mekongi jōe kaldal. Lao poolelt on suurepärane vaade Taile ning seal jōe ääres käivadki kohalikud aega veetmas. Kui vaadelda veel maakaarti siis saab aru, et see ongi pm ainus piirkond, mis ei ole selles riigis mägine. Sellest ka asjaolu, et Laos on väga väga hōredalt asustatud riik, pole lihtsalt vōimalik kuskil elada.

    Hommikusöögiks läksime linnapeale ja leidsime ühe vahva kohalike elutoa. Avatud elutuba sisaldas endas televiisorinurka, diivaneid, külastajatele mōeldud söögilaudu ning loomulikult ka kööginurka. Pereisa lebotas diivanil ja vaatas telkut, meie samal ajal sōime ja pereemal olid külalised, kellega ta ajas mōnusasti juttu. Toit oli aga väga hea ja seda oli väga palju..Vientiane on paras templite rägastik, nii nagu vōib eeldada ka meie aadressist 😄. Otsustasime, et külastame ainult neid, mis jäävad meile teele. Natukene aega hiljem tuli ümber otsustada, sest vastasel juhul me oleks jalutanud ühest templist teise ja nii see päev oleks möödunud. Külastasime paari templit ja läksime enda järjekordset aaret otsima. See oli ka ühe stupa juures nii et me ei kaotanud midagi. Ma olin täna selline arhitektuurilembeline ja mul oli vaja pildistada kōiki maju. Ilmselt sellest tingituna, et siinsed majad on suuresti prantsuse mōjutustega ja ei näinud aasiapärased välja. Üldse igasugused nikerdused hoonetel olid kuidagi prostad. Möödusime presidendi paleest ja suundusime Triumph'i kaare juurde. Aasia värk, nad peavad ikka KŌIK maailma asjad järgi tegema. Meil oli plaan selle alt läbi jalutada, paar pilti teha ning edasi suunduda. Oii.. aga nool ühel sambal näitab up ja teisel down. Maksime tädidele pisikese tasu ning trampisime katusele. Seest nägi kōik välja nagu üks nōukogude aegne ehitis...

    Ma vist ei ole maininud, et Tiidul on praegu led-tulede vaimustus. Meil tuleb igasuguseid fontääne, tulukesi, maju jms väääga tähelepanelikut jälgida (jōllitada) ja vahel kulub sellele natukeeeene aega. Mōned lambid olid ka siia üles riputatud 😅... No okei, annan Tiidule armu, tegelt oli lihtsalt palav väljas ja me niisama lonkisime ringi ja pildistasime linna. Lisaks oli kōige kōrgemale korrusele veel ka väike konteiner logiraamatuga peidetud. Kui aeg oli küps valisime trepi, mille juures oli kirjake down ning suundusime tänavale.

    Mina pahandasin veel Tiiduga, et me ikka läksime valest trepist, koridor on nii pime ja kōle 🙄. Tiit ikka rühkis alla telefon taskulambina ees. Jōudsime alla, ees ikka pimedus, plekkuks kinni, kolistades ja raputades lahti ei tulnud- tabalukk ees..

    Aaahh.. ikka oligi vale trepp.. läksime veits üles, vaatasime aknaavast välja... kandev paus.. Kōigi nelja samba uksed olid lukustatud😳!!! Pinkidel istusid koolist tulnud noored ja mängisid kaarte..Hetkega saime kōik aru, et oleme Tiiduga vangitorni lukustatud😅. Silme eest käisid juba kōik variandid läbi ning hulleim neist tundus koridoris ööbimine. Proovisin ka Rapuntslit mängida, aga siis sain aru, et nii saaks ainult Tiit alla, mina jääks ikka vangi... Minu ōnneks olid noored nii abivalmis ja läksid kohalikku konstaablit kutsuma. Rahvas ümberringi tegi pilte ja meie ei teadnud, kas nutta vōi naerda. Täpselt ei saanud aru ka, kas keegi läks mingit abi otsima vōi ei. Otsisime juba ise hädaabinumbrit ning mōtlesime, kuidas oleks kōige parem enda olukorda seletada.😂😂 Head mōtet nagu ei tulnudki pähe.. Oleme keset Vientiane kesklinna mingis tobedas ehitises lukutaga😆.

    Just siis, kui ärevus oli muutumas paanikaks, ilmus välja rolleril korravalvur ja mingil imekombel omas ta vōtit, mis päästis meid ikkest... No see ikka oli olukord.. nüüd vōib öelda, et sellel reisil on ikka kōike juhtunud.

    Tere - Tiit olen. Me oleme tegelikult oma blogimisega nats jännis, sest reisil, võib öelda on päris põnev ja kogu aeg lihtsalt ei suuda blogitada, ehki see tundub, et mis seal ikka - õhtuhämaruses sepitsed mõned read... No vot ja nüüd me olemegi siin lennukis teel Bangkokist Moskvasse ja otsustasime, et jagame oma viimased päevad ära ja kopime üksteise pealt... No muidu mina pean ka ju ikka oma blogi...

    Ühesönaga selle päeva kirjutan nüüd mina lõpuni... Ja ka põhjusega, sest Vientianes asub üks põhja-Korea restoran ja Külli ei saanud üldse minu tohutust vaimustusest aru seda külastada... 😄

    Pärast mõningast ajaveetmist vangikongis otsustasime, et naudime taas vabadust ja jalutame sinna restoranini. Google Maps kenasti näitas täpikest kaardil ja leidsime oma kommunismi kantsi kerge vaevaga üles. Olin eelnevalt lugenud, et sealsetel töötajatel on keelatud majast väljas käia ja ühtlasi nad elavad seal samas ülemisel korrusel... Ma faktiliselt tegelikult ei tea kas see ka tõele vastab, aga kõik järgnev üsnagi kinnitas seda infot... 😄

    Sisenedes võtsid meid vastu rivistatult kolm, ligikaudu kahekümne aastast neiut. Null naeratust. Üks neist juhatas meid karmi pilguga lauda. Olime restoranis ainsad külalised. Restoran ise oli päris suur, terve maja alumine korrus. Tagaseinas paistis lava ja statiivil kitarr, süntesaator ning kõige ees noodipult. Kõlari komplekte oli kolm-neli, ei tea kas siis backupiks, et kui ühed läbi peaksid kärssama... No niiii väga oleks tahtnud kuulda ja ilmselt rohkem vist tegelikult isegi näha seda bändi kes seal mängimas käib. Hea näitena võib tuua - toksige Google'sse sisse "Korean drummer" ja saate ettekujutuse... 😂
    Seina ääres, kesksel kohal oli suur LCD teler ja sealt näidati p.Korea propaganda kanalit. See oli vägev - ettekandja tüdrukud ühe silmaga piidlesid meid ja teise silmaga vaatasid pingsalt teleri poole. Kui tuli mingi optimistlike toonidega laul, siis ma märkasin isegi nende suid kaasa liikumas...
    Seintel olid kõikjal suured fotoaparaadi pildiga kleepsud ja suur punane joon peal nii, et ei julenud seal väga provotseerima hakata...
    Toit oli nii ja naa. Pelmeenid olid suurepärased (Küllile eriti ei maitsenud) ja Sushi oli oki, lihtsalt suts kuivavõitu - vist eilane (Küllile absoluutselt ei maitsenud). Joogiks oli Pepsi ja kui ma palusin magustoiduks tuua jäätist, toodi lauale poolteist kilo jääkuubikuid... Tüdrukud ei naeratanud kordagi ja seisid eemal valveseisakus (päriselt). Kui nad koos liikusid, siis astusid sama sammu. Suts veider, aga muidugi väga korrektne...
    Kui lõpuks lahkusime, siis läbipaistvate kardinate vahelt paistis, kuidas tüdrukud kallistasid üksteist - kas olid rõõmsad, et me ära läksime või, et said jube hästi hakkama või, et said meile veidikenegi propagandat süstida... vot ei tea...
    Igatahes päris mõtlema pani, et huvitav mida nad tegelikult oma peades mõtlevad, kas nad tunnevad meie vastu tülgastust või hoopis kadedust... On nad õnnelikud, et nad saavad vabas maailmas (nii palju kui Laos seda on...) tööd teha või on nad siia karistuseks saadetud... Kas nad tahaksid turistide või siinsete kohalike poistega välja minna... Need küsimused jäid seekord vastuseta, aga ilmselt parem on sest neil tüdrukutel pole luba külalistega suhelda ja kui me oleks neid survestanud oleks neile veel mingi häda kaela toonud... Samas, nad ei osanud sõnagi ingliskeelt ka nii, et teenindajateks hea valik...

    Kõhud täis jalutasime juba pimedas (siin käib see ju nagu lülitist...) ööturule. Külli ei viitsinud eriti tulla, aga ma luiskasin distantsi suts väiksemaks ja ta läks õnge... Ega seal midagi uut muidugi näha polnud - lihtsalt kõik asjad mis maailmas kunagi on valmistatud on siin järgi tehtud ja saad neid olematu raha eest osta. Eks nad lagunevad homseks ära, aga no turg on ju iga päev lahti ja homme saab ju jälle uue teemantkella, iPhone ja GoPro osta - vanad saab mugavalt jõkke visata...

    Tõime jõe äärest ära ka ühe geopeituse aarde - kell oli nii palju, et ei viitsinud enam väga varjata oma tegevust ja ümberkaudsed kohvikukülalised raudselt arvasid, et me ööpimeduses, taskulambiga ukerdades, peadpidi võrede vahel paigaldame silla käsipuule mingit lõhkekeha...
    Varanduse me igatahes kätte saime ja vantsisime surmväsinult templi taha...
    😊

    👣- Vangikong
    Read more

  • Day128

    126. päev- Laos

    May 11, 2017 in Laos

    Täna on jälle sōidupäev... ei teagi kohe palju neid lende kogu reisi peale kokku tuleb, ilmselt nii mōnigi. Lennujaama läksime bussiga, nii nagu tulimegi.. ōigest bussist jäime maha, aga ōnneks üks liin läks veel lennukasse ja oli pealegi odavam. Maha ei jäänud meie uimerdamise tōttu, vaid bussid sōidavad ikkagi suvalise graafiku järgi. Meil oli isegi bussiäpp alla laetud, aga see ei olnud neil kōige paremini ōnnestunud. Vaatamata sellele meil ikkagi kōik ōnnestus!

    Esimesel päeval, kui olime just jōudnud Vietnami, saime ebameeldiva e-kirja. Sisu oli selline, et meie Vietnam-Laos lend on tühistatud 😖. Ütleme otse välja, et ei olnud kōige parem uudis. Pakuti uut lendu, aga 2 päeva hiljem. Vietnamis on küll huvitav ja meil ei oleks midagi selle vastu, kui veeta siin kaks lisapäeva. Kuid meid ootas Laos ning ei saanud lubada muudatusi ajakavas. Selleks, et ikkagi 11. mail lennata, oli vaja reisifirmale juurde maksta 70€. Mōlemil on reisikindlustus, ei tohiks mingit probleemi olla. Maksime juurde, saime uued piletid ning vōtsime kohe kindlustusfirmadega ühendust. Ei minu Swedbank ega Tiidu Norde pole kumbki meie taotlust rahuldanud. Mōlemad on leidnud mingi aspekti mis neile ei sobi. 🙁 Nōme värk, selleks ju kindlustused tehtud ongi.. aga me ei ole veel alla andnud! Lähme lööme Eestis jalaga ukse lahti ja veel vaatame mis asjast saab 😂.

    Aga lennujaamas, väljuvate lendude tablood vaadates, ei olnud ühtegi sellist lendu mis läheks Laose pealinna Vientianesse. Lennunumber on tablool olemas, aga see sōidab hoopis Kambodžasse- Phnom Penh'i. Me ikka tahaks ühe riigi vōrra edasi, mitte tagasi minna. Tegime siis pisikese uurimustöö ning selgus, et uus lend on ühe ümberistumisega 😄. Piletitel on küll sōna "direct", aga vb see tähendab Alotrip reisifirma jaoks midagi muud. Ega meil ei olegi muud teha, kui registreerida end lennule ja sōita tagasi Kambodžasse. Nüüd me oleme käinud kaks korda Phnom Penhis, aga kumbki kord ei ole näinud linna. Esimesel korral istusime bussipeatuses ja nüüd oli aega ainult lennujaamas üks jäätis süüa.

    Oligi aeg minna uuesti lennukisse ja seekord sōita ikkagi Laosesse. Viisat meil ei olnud ning pärast maandumist tuli hakata blankette täitma. Alustuseks lōi jalad alt väike kastike, kuhu tuli kleepida enda pilt😱. Minu ideaalsed Filipiinidel tehtud pildid olid pagasiga lennukis. Oli ju jutt, et blankett ja 30$.. Tiidul lasin spetsiaalselt dollareid vahetada, et just sellel hetkel ei tekiks mingeid probleeme. Nooh.. need dollarid olid tegelt juba ammu ära raisatud. Vaikselt hakkas tekkima irve näole, päris tobe oleks ikka, kui pildi pärast ei peaks lastamagi mind riiki.. 😅. Täitsin siis ontlikult kōik kastikesed blanketil ära. Tuleb mainida, et nende kastikeste täitmine on paras tsirkus. Kirjuta sellises kirbukirjas kui tahad, aga juba eos on aru saada, et soovitud info ei mahu kuidagi ära. Lahter telefoninumber- täpselt 1cm.. palun kirjutage aadress- täpselt 2cm.. ei ole ju vōimalik! Täidetud blankett näeb välja nagu 3B klassi poisi kirjutatud, kellel on tunnistusel hoolsus 2. Tänapäeval vist küll ei panda numbreid. Ütleme siis, et tunnistusel kurvad ōpetaja silmad. Ma ei usu, et kontrolör sōnakestki sellelt lehelt aru sai, aga uhke viisa kleebiti passi. Ja pildiga oli väga lihtne, 30$ asemel tuli maksta 31$, teeme järelduse, et siin riigis saab raha eest kōike.. 😄. (Tiit nuttis karupisaraid, et enda ideaalse pildi ainult 1$ eest ära andis, niiii kurb)

    Taksotasime end uude koju ja sättisime sisse. Meie aadress, mis tuli kirjutada ka riiki sisenedes blanketile, nägi välja täpselt nii: Behind Ongtue Temple 😂. Teeme siit jälle lihtsa järelduse, et me elame templi taga😂😂! Templi taga olevas hotellis oli wifi kaduma läinud, receptioni poiss arvas, et äkki homseks on tagasi😤. Mkmm.. meile eestlastele see küll ei sobi. Olime nagu käest ja jalust seotud.. Rabelesime jalad lahti ja tormasime kohvikut otsima, mille uksele oleks suurelt kirjutatud WIFI, soovitatult veel free 😄. Ühe sellise leidsimegi, ise samal ajal imestasime, et peaksime viibima ühes vaeseimas riigis, kuid välja see kuskilt ei paistnud. Uhked autod sōidavad ringi, hinnad on kohvikutes vastikult kallid ning smuutisid tehakse siirupist 😢. Samas on olemas jälle tuk-tukid, Vietnamis neid linnapildis ei olnud. Kihvt on see, et tuk-tukid on igas riigis natukene erinevad. Kōigil omad veidrused ja Euroopa linnapildis näeksid need eriti nōmedad välja 😄.

    E-kirjad loetud ning homne päevakava paigas. Pärast internetiga ühendumist tundus elu jälle palju parem. Samas vōis selle tunde tekitada ka kohalik ōlu. Mina, kui mitte ōllesōber, pean tōdema, et kohalik kuldse sildiga Lao beer 🍻 on üllatavalt hea. Pudeli suurus on küll imelik, 640ml, aga ega kōik ei peagi normaalne olema. Ööturg pakiti juba kokku ja külastasime hoopis kohalikku kauplust. See internetivärk ei andnud ikka rahu ja igaks juhuks pärisime, kas kohalikku sim'i saab soetada. No ikka sai😊.. tuju läks kohe väga heaks (ei, me ei joonud rohkem alkoholi) ja homme tōotas tulla tore päev.

    👣- Vientiane hotell
    Read more

  • Day127

    125. päev- kohalikega toidutuur

    May 10, 2017 in Vietnam

    Saigonis on päris palju uudistada ja Vietnami toidukultuur on ju tegelikult palju enamat kui prantslastelt pärit baguette'd. Ma olen alati suhtunud nende leemesuppidesse umbusklikult ning kartsin, et ma jään siin riigis veits nälga😄. Tänase päeva eesmärk oli enda teadmistepagasit suurendada ning läksime kohalikega rollerituurile. Ametlikult oli tegemist toidutuuriga, aga see oli palju enamat.

    Kell üks oli oodata tüüpe rolleritega meie juures. Kōht oli juba jube tühi... Kaks rollerit ja kaks juhti! Tiit oli algul veits pelglik. Et peab ta mingi väikese poisikese taga rolleril istuma. Seda liiklust on raske kirjeldada, rolleritiga keeratakse teise tänavasse siis kui saadakse ning saamise vōimalus oli alati nii, et tegelikult üldse ei ole. Nagu mitte midagi ei saanud aru, kes sulle otsa sōidab vōi sōitmas on. Raske on mōista, kuidas nad omavahel sümbioosis liiklevad. Samas oli väga kihvt kogemus ise sōidutatava rollis seda kogeda. Pärast teist, kolmandat peatust sai Tiit ka suuremast ebamugavustundest üle.

    Esimene peatus oli tüüpilises söögikohas, kuhu muidu ei oleks väga julgelt sisse astunud. Menüüd vōōras keeles ja searupskid igal pool vedelemas. Mida meile siis anti.. Lauale toodi supileem, kus oli sees peotäis valgeid nuudleid, valged pikad idud ning paar liha liistakat. Kōrvale toodi suur vaagen igasuguse maitserohelisega. Peterselli just ei pakutud, aga piparmünt jms oksi oli küll. Seda rohelist kraami tuleb siis maitse järgi supi sisse visata. Mitte paar lehte vaid ikka kuhi kausile peale. Seejärel uputad lehed suppi ning pigistad laimi peale. Tšillikastmeid saab samuti maitse järgi lisada. Panin hästi vähe kōige nōrgemat, silmadest purskas ka tuld välja. Suppi süüakse pulkadega ja abiks on väike kulbikujuline lusikas. Jook! Sugarcane- suhkrupulga pressivesi, ideaalne. Natukene liiga magus, aga see on looduslik magusus ning koos jääga suurepärane kooslus. Tiit armus sellesse jooki. Rääkisime veits juttu ning vaatasime telgitagustesse ning hüppasime jälle rataste selga.

    Teine söök... Samuti ühes tüüpilises, mitte kōige hügieenilisemas toidukohas. Riis lihaga. Kōht oli supist ikka täis ehk see toit väga suurt elamust ei pakkunud. Kōik oli küll väga hea, eriti liha. Roog pidavat olema üks laste lemmikuid. Saan aru ka miks, kes see ikka viitsib neid pikki nuudleid leemes taga ajada. Riisi juurde pakutakse tavaliselt ka väike kausike leent. See lürbitakse siis pärast sööki ära, et toitu kergem seedida oleks 😄. Muidu on liiga kuiv värk.

    Kolmas söök...See oli pigem jook vōi saab ka liigitada magustoidu alla. Käisime kohalikku kohvi proovimas. Vana ja väike nö kohvipood- Coffee Shop. Vietnamis on väga tugev kohvikultuur ning nad on ühed maailma suurimad kohvitootjad (vōin faktis eksida, aga vististi isegi suuruselt teised kohvitootjad maailmas). Kohvi juuakse kanget ja külma-jääkuubikutega. Istusime väikese laua taha ja üks kolmest ōest, kes seda kohta peab, tōigi lauda neli pikka klaasi külma kohviga ja neli väikest klaasi jääteega. Esimene lonks oli juba nagu elektrilöök, kohv on siin tōesti kange. Minu jaoks meenutas see šokolaadi ja oli nagu magustoit, aga vb on asi lihtsalt selles, et ma juba tahan igal pool šokolaadi näha 😄. Tädid olid juba vanad ja köögipool tundus nendega sama vana olevat. Meile näidati, kuidas nad traditsiooniliselt kohvi valmistavad ja Tiit tegi väikese videogi. Pōhimōte on lihtne, kohvivesi kurnatakse mitmeid kordi läbi ühest kannust teise. Pärast seda kogemust oleme siin kahekesi veel rohkem kohvi hakanud jooma 😵.

    Neljas söök... ōhtu hakkas juba lähenema ja meid viidi tänavatoitu nautima, kuulu poolest siis sellel tänaval peaks see olema Saigoni parim. Kuigi minu meelest vōib liigitada neid kōiki sööke veits tänavatoiduks. Söögikohtadel ju uksi nagunii ei ole. Supiga on ainult selline probleem, et see pidavat neil 8h keema. Aga nüüd meid paluti istuma väikestele lastetoolidele, jalad krōnksus ning laual oli igaaaaast kraami. Hakkasime endale ise kevadrulle keerutama. Riisilehed, roheline salat, tähtviljad, lihaollus, nuudlid ja pihus kōik rulli. Veits kastet peale ja otse suhu.. küpsetamata kevadrullid. See oli kōige eksootilisem maitse, kui nii vōib öelda. Mulle lihaline seal vahel väga ei istunud, aga tähtvilja hapukus oli väga mōnus.

    Sōitsime oma kaaslastega terve päeva ringi ning lisaks toiduelamusele oli neil muudki varuks. Käisime linna vaesemas rajoonis. Veits kartsin, et satume samasugusse slummi nagu ma Filipiinidel olin, aga ōnneks nii hull asi ei olnud. Saime väikese ringkäigu ühes majas ning nägime, kuidas inimesed seal elavad. Midagi ilusat vaadata ei olnud. Mehed jōid tubades vōi korraldasid koridorides kukevōistluseid. Kanad elasid katustel puurides ning söögiks kuivatati neile seapekki. Hoovis oli suur pudel jääteega, mida sealsed inimesed said tasuta tarbida. Seal me ōnneks ei söönud, ilmselt ma oleks siis väga ebaviisaka mulje jätnud. Ükski söök ei oleks alla läinud. Tore oli mööda linna ringi sōita, see oli ilmselt ägedam kui kōik need söögid.

    Poisid tahtsid mulle ka väikest üllatust teha. Sōitsime läbi lilleturust.. Tiidu roller jäi meist maha ning minu juht üritas hämada midagi eksimisest vms. Tiitu sunniti mulle lilli ostma 😂. Tema praktilise inimesena küll üritas vastu pōigelda, aga üks punane roos suruti talle pihku. Ei jäänudki muud üle kui roos pidulikult mulle üle anda. Tiirutasime mööda erinevaid tänavaid ning komplimente sadas isegi keset tihedat liiklust. Mina nende keelest ju aru ei saa, aga kui juht aina rohkem puhevile läks ja mulle naeratati siis vōis arvata, et jutt käis minust 😂.Meie päeva mahtus ka üks templi külastus ning jōe ääres jalutamine. Maitsesime ka Jack fruit'i. Välja näeb see nagu Durian, aga maitse ōnneks oli palju palju parem..

    Jōudsime ummikute kiuste elusalt koju ja kiirustasime kohe väiksele etendusele- Water Puppet show'le. Nagu meie nukuteater, aga nukud ei ole sirmi peal vaid nukunäitlejad on hoopis rinnust saati vees, kus toimub kogu tegevus. Me ei saanud päris lōpuni aru, kuidas see tehniliselt välja näeb, aga väga efektne nägi välja.

    Tänase päeva lōpuks vōib öelda, et Vietnamis soovitan kindlasti kohalikega toidutuurile minna. Pärast on kohe palju kindlam tunne igast rohelist kraami supi sisse visata 😄.

    👣 - Jōe ääres
    Read more

  • Day126

    124. päev- Ho Chi Minh City

    May 9, 2017 in Vietnam

    Ho Chi Minh City on nii raske kirjutada, et ma parem kasutan nime Saigon, seda mida kasutab vanem pōlvkond. 1975. aastal otsustati, et tuleb teha nime vahetus, keerulisem on ikka uhkem ja parem. Aga selle linna asustus on küll metsik. Maja majas kinni, osadel majadel lihtsalt ei olegi aknaid, kuna need on ehitatud teiste vahele. Tihtipeale ei ole nähtud vajadust ehitada maju laiusesse, kolme korruseline ühe korteri suurune putka on väga tavaline nähtus. Viis sellist "maja" on ehitatud kōrvuti ja tulemuseks on "imeline" linnapilt. Lennukist oli väga ulmeline vaade igatahes.

    Tiit tegeles terve tänase hommiku Dropboxist välja logimisega.. iPads on see funktsioon eriti tobeda koha peale pandud ja nii tuligi tal terve internet läbi lugeda, enne kui ta rahu sai.. mina loomulikult muutusin aina rahulolematuks ning sammusin mööda tuba.. Kui ta lōpuks kōrvad lontis minu juurde terrassile tuli, hakkas vihma sadama 😄Läksime tuppa tagasi ja jätkasime Tehnikamaailma nurgaga. Pool kolm saime lōpuks toast välja, puhtalt sellepärast, et süüa. Kōndisime sirgel sammul kohalikku söögituppa ja sōime kogu maailma kiuste jälle käntsaka liha ja loomulikult ühe saia, kumbki! Kui te arvasite, et ainult prantslased ja itaallase söövad palju saia, siis te eksite. Saialembelised on ka vietnamlased ning laolannad (ilmselt ka mehed, aga see kōlab lihtsalt ägedalt). Tänavatoit on siin baguette 🥖, vahele saab valida sobivat kraami ning tädid tänaval kohe teevad valmis. Need saiakuhilad kärudes näevad väga isuäratavad välja igatahes, neid vaadates ununeb igasugune figuuriunistus!

    Kambodžast jäid kaardid koju saatmata ning siin me vōtsime asja tōsisemalt ette. Läksime kohe Central Post Office'sse kesklinna. No okei, tegelt me läksime rohkem sellepärast, et vaadata uhket ehitist aastat 1886. Ehitati seda viis aastat ning hoone on disaininud Gustave Eiffel! Valisime toredad kaardid ning vanade pinkide taga kirjutasime tervitusread tuttavatele. Tahtsime kaardid ilusti posti panna, aga tädi juhendamisel tuli need suvalisse pappkasti visata. Loodame, et vähemalt järgmiseks aastaks jōuavad kohale! Tegime nii ja ōlgu kehitades väljusime ajalooliselt hoonest. Ōnneks kohe üle tee oli Notre Dame Cathedral. Kogu selle teksti pōhjal te ilmselt arvate, et me oleme ikkagi Prantsusmaale lennanud, aga ei ei.. oleme ikka Vietnami pealinnas. Väga liimist lahti jälle ei läinud ning piirdusime paari pildiga. Turiste sisse ei lastud, proovisime küll haledat nägu teha, aga onu oli vääga konkreetne ning kuri. Hiilisime siis hoone taha ja leidsime sealt enda Vietnami aarde ülesse.. oli teine pandud vihmavee renni külge, oh neid kavalpäid!

    Vaikselt hakkas vihjama juba päikeseloojangule ning tegime keset suurt ristmikku otsuse, et on vaja minna kuskile päikeseloojangut vaatama. Tiit tōstis lihtsalt käe ülesse ja sekundi jooksul oli roheline takso meie nina ees, väga muljetavaldavalt toimus see kōik 😄. Palusime härral endid viia Business Tower'sse. Mkmm.. mitte selleks, et ma ennast kodusemalt tunneks, vaid ikka selleks, et imetleda 360 kraadist vaadet linnale, nii ōhtuhämaruses kui ka tuledesäras. 49. korruselt ehk 178m kōrguselt tundus just sobiv vaade olevat. No loomulikult oligi, need majad ja kohutav liiklus olid väärt seda 7 meetrit sekundis liftisōitu. Ja kui 49. korrusest veel väheks jäi, sōitsime 52. korrusele. Seal jōime baaris ülimagusad mahlad ja kujutasime ette, kuidas oleks helikopteriga maanduda samal korrusel olevale platsile. Tänu sellele välja ulatuvale helikopteriplatsile näeb see "maja" veider välja, aga vähemalt jääb meelde. Mōned amatöörfotod, suu ammuli vaatamine ning vōis lahkuda.

    Tiidul oli vaja tänase päeva lōpus veel tehnikapoodi minna. Tehnikakaubamajja kui täpsem olla... Ega ma ka siis patsi pilduma ei hakanud, läksin vapralt kaasa. Minu ōnneks meenutas see riigi suurim tehnikapood pigem meie Stockmani. Erinevatel korrustel olid kas pesumasinad, pliidid, telekad, arvutid vōi külmikud. Tiit oli tohutult pettunud, aga mina väga ōnnelik, et sai ilma eriliste piinadeta kaupluste külastus kiire lōpu. Enne koju minekut veel mōnus keelekaste ōhtuses Saigonis ning vōis lugeda päeva lōppenuks!

    (Ilmselt te arvate, et ma oleks hulluks läinud, et nii palju pilte Tiidust on.. aga no ta on minuga kaasas, midagi ei ole teha, Mina kaamera taga ja tema kaamera ees)

    👣- Central Post Office
    Read more