Godafoss ja eestlane

Peale natukese aega sõitu läksime vaatama Godafossi, ehk jumalate koske. Väljas oli selline tuul, et nägu ja prillid jäätusid mõne minutiga. Tegime kiired klõpsud ja sõitsime kõrval olevasse suveniiripoodi/kohvikusse. Tükk aega valisime endale ja kodustele sealt asju ning kassa juurde astudes küsis leti taga olev tüdruk, et kas me räägime eesti keelt. Olime hetkeks kohkunud ning vastasime jah. Tuli välja, et siiski on ka meie rahvust siia sattunud. Tüdruku nimi on Marit ja tema vanemad otsustasid tükk aega tagasi Islandile tulla ning said siin tema ja nagu aru saime siis kaks tüdrukut veel. Nad elavad siin samas peaaegu kõrval mägede vahel. Marit ise käib suuremas linnas Akureyris koolis ja nädalavahetusel siin tööl. Ajasime tükk aega juttu temaga ja uurisime igasugu asju. Näiteks mis on täpselt Skyr, tuleb välja, et seda ei hääldata mitte skür vaid skiir. See on tehtud millestki rohekast keefirist natuke hapumast asjast aga mitte ka hapupiimast. Samuti näitas ta meile ka Islandi münte, sest meie arust on see väga naljakas, et rahaga arveldamine on sadades ja tuhandetes. 50 kroonise mündiga saab healjuhul pulgakommi vms ja 1 kroonisega pole enam midagi peale hakata. Hiljuti on tulnud käibele siin ka 10 000 kroonine paberraha, millega saab pükse osta, varem seda polnud. Veel uurisime kohalike hobusponide kohta ning need on ikka hobused ning neid kasvatatakse kui lemmikloomi siin kõikjal. Põhikoolis tuleb siin käia 10 aastat ja gümnaasiumis 4 aastat, praegu üritatakse sisse viia, et gümnaasiumi osa oleks 3 aastat. Ja Eyjafjallajökull-i hääldadakse hoopis teistmoodi kui arvatakse. Väga äge oli temaga juttu ajada ning nüüd leidsime endale vähemalt ühe sõbra siin.Read more