Väljasõit vol. 1
February 5 in Indonesia
Reede hommikul oli minul juba varakult kell helisema pandud ning huvipunktid kaardile märgitud. Ometi on käes esimene väljasõidu nädalavahetus 🤪 Tiit tegi küll natukene kannatanu nägu aga ajas end siiski üles. Üritas oma pop-up stuudiosse imbuda aga ma sain ta sealt kätte. Ma küll olin kuulnud, et siin kuskile jõudmine võtab jube kaua aega, aga et nii kaua, sellega ma ei olnud arvestanud. Mõnikümend kilomeetrit = mitu tundi. Google maps tahab valida kõige lühema tee ja Bali shortcutidest olen ma omajagu reelse (vanemale lugejaskonnale: reel = lühiformaadiline video) näinud. Oled täiesti korralikul maanteel ja siis vasakpööre metsa. Kaks rollerit mahuvad üksteisest vast mööduma, auto juba naljalt teepeale ei mahu, teed on täpselt sellised, et kunagi justkui oli siin tee. Aukude vahel on natukene ka asfalti säilinud ning mägedest tulev vesi on enamus teeäärtest endaga allapoole suunda kaasa viinud. Seega pimedas ma sõita ei soovitaks. Tulemus võib olla sama nagu see mäng kus last raputatakse kellegi täiskasvanu süles ning targutatakse kaasa - sile tee, sile tee, sile tee….AUK, ja siis see laps kukub põlvede vahelt põrandale 🤦♀️.
Igatahes pakkisime oma paar asja seljakotti ning asusime teele. Jõudsime esimesse paleesse idapoolesuuna Balil - Klungkung Royal Palace. Jap, Bali oli kunagi hindu-budistlik kungriik, aastast 914 kuni 1908. Mingihetk, no nagu elus ikka tuleb võimuiha, ahnus, kuulsusejanu ja kõik muu selline mängu ning 1651 lagunes see pisike saar üheksaks eraldi kungriigiks. Igaüks hakkas ehitama oma paleesid, rajama dünastiaid ning lõid valitsuse. Aru anti siiski aga Bali Kuningate Kuningale. Külastatavas palees ei olnud suurt midagi säilinud, kohtupidamise ala ning natuke varemeid. Siin soojas, kus iga lill õitseb, puud on paksult lehtedes, muru roheline ja veesilmad täis veelilli on ka iga vare jube ilus. No ja loomulikult need suured ja väikesed ja veel suuremad ja veel väiksemad Bali väravad. Imeilusad. Neid väravaid on rajatud ja rajatakse loodetavasti ka edasi Balil, Jaaval ja Lombokil. Enamasti tähistavad sissepääsu templisse, paleesse ja surnuaeda. Väravad, kaks vastakuti asuvat perfektselt samasugust “väravaposti” on nikerdatud puidust või kivist. Enamasti on neil peal kujutatud koletisi, et peletada eemale kurjasid vaime, nendeni jõudmiseks rajatud ka trepp, mida ääristavad draakonid ning deemonid. Natuke võtab isegi imestama kuidas nii ilusaid nikerdustöid oskavad inimesed võivad mõnes kohas olla disaini ja ilumeelega no nii pimedad, et ei jõua ära imestada.
Edasi liikusime ühe (paljudest) kose juurde - Gembleng waterfall. Kosk nagu kosk. Hakkab kuskilt ülevalt tulema ning moodustades siis vahepeal väikesi veevannikesi, kuhu ilupiltide soovijad sukelduvad ning kaasasolev fotograaf neist romantsipilte vorbib. Ma küll lubasin, et teen siin kõik klišeed kaasa aga siiski…see ei ole mulle. Pakun, et Tiit nõustub minuga 😆. Muide siin juhtus ka esimene rolleri peaaeguõnnetus. Mina olin maha läinud ja kuna looduses on siin teed mudased, kännukühmased ja väga üles- või allamäge siis hakkas Tiit rollerit parkima ning tagaratta tõmbas üsna kiirelt alt ära. Õnneks midagi ei juhtunud ning kõik jäid püsti aga andis teadmise kui ettevaatlik siiski peab olema. Muide sellised kohad on annetuste pealt toimivad. Raha jäta südametunnistuse järgi ning selles väikeses “piletipunktis” on kohal enamasti terve pere. Peatakse logiraamatut - kes annetas, kui palju ja kust ta tuleb. Seega sulraha alati kaasa! Mulle meeldiks konkreetne piletihind rohkem, ma ei pea end kunagi halvasti tundma, et ehk oleks pidanud rohkem raha jätma.
Järgmine huvipunkt - tihe päev 😂. See tekitas minus kõige kummalisemaid tundeid. Ühes väikeses asulas ühe pika tänava lõpus oli üks pisike küla. Kuhu sissepääsu eest pidi samamoodi jätma annetuse. Ma ootasin või eeldasin, et tegu on justkui Rocca Al Mare vabaõhumuuseumiga aga tegu oli hoopis siiani tegutseva Bali traditsionaalse külaga mida on püütud säilitada nii nagu ta algselt on olnud. Küla kultuur ja kombed on erinevad st samad nagu nad on alati olnud, kui moderniseerunud Balil. Kuni 1970ndani olidki nad väga eraldatud kuni valitsus otsustas küla turismile avada. Inimesed elavad seal oma elu, toimetavad ja askeldavad. Meie jalutame ringi, astume nende kodudesse ja töötubadesse ning imestame. Ma sain aru, et on olemas ka ranged reeglid külas elamise kohta, igaüks sinna maja osta ei saa ning end uueks naabriks sättida. Ainult seal sündinud saavad täieõiguslikeks kogukonnaliikmeteks. Ka abieludele on seatud reeglid, väljapoole abiellujad peavad vanade kommete kohaselt külast lahkuma. Hetkel vist on neid reegleid natukene pehmendatud, et ei tekiks sugulusabielusid.
Õhtu hakkas saabuma ning väsimus pead tõstma. Viimane punkt kaardil (selleks päevaks) ja öömaja otsima. Viimaseks külastuseks sai veel üks kuninglik palee. Imeilus. Üheltpoolt ookeanile vaade, teiseltpoolt Agungi vulkaan (Bali kõrgeim tipp), mis muide siiani on aktiivne.
Öömaja ei olnud me ette broneerinud, me olime harjunud, et booking.com on alati ja igalpool. Viimases paless vaatasime kiirelt üle ümberkaudsed kohad ja mina kui paljureisinud ja broneerinud superklient sain supersoodsa pakkumise - hommikusöögiga VILLA merekaldal. Pildid olid ahhetama ajavad ja -40% soodustusega. Igaksjuhuks vaatasin veel üle broneerimistingimused, mis kell check in ja check out jms. Ühtegi piirangut ei paistnud ja maja võetud. Tegu oli osta kohe paketiga, st kui loobud öömajast siis pead maksma ikkagi. Maja asus meist u 4km kaugusel ning tee sinna oli mööda metsa ja radasid, teed ei olnud ehitatud. Jõudsime kohale, ookeani müra oli juba kõrvulukustav ning pakkisime enda rolleri ära. Jalutasime majani ning no mitte kedagi ei olnud. Tuled põlesid siin ja seal aga no ühtegi inimest ei näinud. Jalutasime ringi, ka villad olid pimedad. Helistasin ja kirjutasin antud kontaktile kuid ei miskit. Vaikus! Polnud midagi teha, tuli leida uus ööbimine ning otsustasime, et seekord lükkame küll tänased mured homse varna ja sõitsime sealt minema. Uut kohta broneerida ei julgenud. Vaatasime, et 2km eemal on pisike majake saadaval ning sõitsime hoovi. Meid võetigi lahkelt vastu 🥳 Kiirelt sööma ja tuttu!
Hommikul paistis päike, mis muide on siin hetkel üsa harv nähtus 🌥️🌦️. Vihma oleme saanud omajagu. Aga soe vihm on alati parem kui külm lörts! <- Tiidu vanasõna ja ma kiidan takka. Sõime ja istusime rolleri selga ning otsustasime ära võtta ühe lähedal asuva geopeituse. Asus see ühe mäe otsas ning pisikeses templis või pigem looduskaunis kohas, millele oli kiviaed ümber veetud. JA SIIS HAKKAS SADAMA LAUS PADUKAT! Leidsime oma aarde üles, seisime natuke puude all ja otsustasime siiski edasi liikuda. Külad olid nii vaiksed. Kohad kus peaks olema restoranid ei ole midagi. No ükski normaalne turist ju ei liigu sellise ilmaga ning ammugi ei taha süüa. Teepealt näitas silt Naeratav Buddha ning lubas olla warung ehk restoran. Põgenesime sinna. Ilm ei läinud kohe üldse paremaks. Vahepeal liitus meiega Aleksandr, Venemaalt mobilisatsioonipagulane, kõrgelt haritud viroloog kes ootas oma viisat Austraaliasse, naine koos kahe lapsega on seal juba ees ootamas. Kuna Aleksandr on teinud saateid, esinenud nii mitmeski kohas Venevastase propagandaga siis tema veel viisat ei ole saanud ning tegi juba mitmendat kuud aega parajaks Tais ja Balil. Temaga vestlus oli äärmiselt huvitav ja silmiavav. Ta tunneb muide isiklikult Navalnõit ja muuseas õpetab oma 11 aastasele tütrele väikelennukiga sõitmist. Igatahes ei jõudnudki me sealt kuskile ning kuna sellel restoranil olid ka ööbimisvõimalused jäime sinna! 36.- eest saime merevaatega kuningsviidi - Tiit ütles, et pole elus ägedamas toas ööbinud. Aleksandriga juttu jätkus ning jõime ära ka kolm suurt ja kaks väikest õlut, mis muide maksid lõpuks kokku rohkem kui meie ööbimine 😯
Öösel otsustasime jätta oma terrassiuksed avatuks ning magada ookeanikohina saatel 😀. Kell kaks ärkasin ma tundega, et upun voodis magades. Õhk oli nii niiske, et raske oli hingata. Tõmbasin uksed kinni ja panin konditsioneeri tööle. Järgmine hetk ärkasin umbes kella nelja ajal. Müra oli kohutav, kivid kolksusid ja tundus, et õues on selline burgaa, et katus lendab kohe pealt. Meenutasin neid silte mida teepeal olin näinud - laava korral põgene sinna suunda, tsunaami eest sinna. Planeerisin Tiitu äratama hakata aga otsustasin siiski terrasilt enne kontrollida mis olukord on. Kõik oli tuulevaikne. Ookean kolksus randa ja kalamehed hakkasid merele minema ning loopisid kive, et saaksid oma kalapaadid vette lükata. See oli suur kergendus. Tiit ärkas ja küsis kas tohib jalad maha panna. Temagi oli unesegaselt kartnud, et meie teise korruse toas on vesi juba põlvini. Hommikuni magasime sügavalt.
Pühapäeval oli vaja hakata oma Ubudi kodu poole tagasi liikuma. Ilm oli pilves ja saime ka paar sutsakat vihma kuid üldiselt saime koju ilusti ja turvaliselt. Krissu kui sa nii kaugele oled viitsinud lugeda siis ütle Jassile, et ta oleks Tiidu üle uhke. Ta juba rolleriga kallutab kurvis nagu oleks eluaeg tsikliga sõitnud 🛵.
Ring ümbes Agungi, siit ja sealt pilk mäele ning läbi pisikeste külade ja metsateede me koju saimegi. Olime mõlemad nii väsinud, et läksime juba kell 21:00 magama 💤 Esmaspäeva hommikul oli plaanis meie esimene joogatund 🧘♀️….Read more
Seiklusi kui palju😀 äge!