Laos
Patuxay

Here you’ll find travel reports about Patuxay. Discover travel destinations in Laos of travelers writing a travel blog on FindPenguins.

8 travelers at this place:

  • Day20

    Day 20 - Monster of Concrete

    February 27, 2017 in Laos

    A 5am wake up call to head to Luang Prabang airport. Matt began to get the stress shakes when he realised none of the coffee selling establishments were open at 5.50am when we arrived yet though his panic didn't last too long. Though the souvenir gift stands opened first. That's multiple stands, for a small airport where the man on security also directed us to our plane by vaguely pointing to 'the middle plane' before we wandered freely over the tarmac. I'm not sure his security skills were up to much either as I made the machine beep, took of my shoes, beeped again and he shrugged and let me go.

    A short flight mostly spent killed mosquitos with the in flight magazine and we landed in Vientiane. We've gone slightly more upmarket here and spent a whopping £35 on an actual hotel so we had a driver to pick us. Much appreciated to avoid the early morning tuk tuk bargaining and they let us check in early.

    We soon headed out though as what we've learnt about Laos is its unbearably hot after about 2pm. First stop was a cafe for a second breakfast (mmm croissants) then a general wander. Minor mishap in that someone tripped off a curb and hurt their ankle. And it wasn't me! It's not too bad he says, hobbling on. We went on regardless and walked through Chao Anouvong Park, named after the man of the same name in the statue that's there. We also saw a pick up truck drive past pumping out music with a big gold Buddha and a monk on the back - hastily taken picture in the photo section.

    We went round a couple of temples on the way back as it's been at least a week since we went in one. As they say frequently in Laos (it's even on t-shirts) 'Same Same but Different'. Though one temple was having the painted wall murals painstakingly restored which was interesting to watch. No photos allowed though to 'prevent thefts and schemes'.

    Next stop was lunch at a place called Noy's Fruit Heaven. We had lovely smoothies and pittas. There was however a very sad eyed dog watching us eat and breaking my heart. The guys who worked there obviously felt the same as they went and got him half a white baguette (that famous doggie treat). He turned his nose up at that but enjoyed a piece of mayonnaise covered chicken Matt dropped.

    Last stop before heading back to the hotel was the Patuxai which is a war memorial looking not unlike the Arc de Triomphe - ironic seeing as it's commemorate the war to get independence from French rule. The very honest signage calls it a 'monster of concrete'. I actually like the monster though and we climbed to the top for view over the city (after we passed the ton of souvenir stalls on the way up).

    Air con and pool time followed before heading out to dinner at 'Sticky Fingers'. Margaritas and surprisingly good bangers and mash were the order of the day. That and listening to the sound from across the street from a stall where you had to try and pop balloons with darts - tuneful. When the noise got too much we traipsed through the night market to look at all the knock off goods and found another bar which had reasonably priced red wine.
    Read more

  • Day45

    Verkorkste Ankunft (Vientiane)

    December 30, 2016 in Laos

    Um dem größten Partyrummel (und dem Totalabsturz 😬) zu Neujahr zu entgehen, nahmen wir Abschied von VV und brachen auf in die laotische Hauptstadt Vientiane. Am frühen Nachmittag erreichten wir unser Hostel und brachen direkt auf, um die fußläufigen Sehenswürdigkeiten anzuschauen. Jedoch wollte alles nicht so wirklich klappen wie geplant: Zuerst führte uns ein kaputter BH in eine wunderhässliche Shopping-Mall anstatt in die geplanten Tempel. Am Abend wollten wir dann am hosteleigenen PC die inzwischen schon zu Hauf geschossenen Bilder von den Einzelgeräten (Handy/GoPro/etc.) auf mitgenommene Speichermedien kopieren. Der Computer sprang aber nicht an (was vom Hostelmitarbeiter noch nicht mal mit einem müden Schulterzucken quittiert wurde). Ersatzweise wollten wir den Übertragungsprozess in ein nahegelegenes Internetcafe verlegen, mussten aber feststellen, dass dieses schon am frühen Abend (des 30.12.) bis nach Neujahr die Schotten dicht gemacht hatte (obwohl der 01.01. in Laos kein offizieller Feiertag ist). Außerdem fanden wir an der nur sehr mittelprächtigen Flusspromenade keinen (in Karten verzeichneten) Nachtmarkt vor. Die einzig an diesem Nachmittag besuchte Sehenswürdigkeit - ein Museum über den "stillen Krieg" auf dem Ho-Chi-Minh-Pfad in Laos sowie die Folgen dieses für die hiesige Bevölkerung - konnte (obwohl dokumentatorisch sehr gut und anschaulich aufbereitet) die Stimmung (dem Thema geschuldet) auch nicht heben.Read more

  • Day108

    Vientiane

    January 5, 2017 in Laos

    In de hoofdstad van Laos verbleef ik maar een dagje; mijn reis begint ten einde te lopen, dus het wordt tijd om vaart te maken! Hoogtepuntje van Vientiane was de "Victory gate", een bizar slecht uitgevallen monument. Sowieso vind ik het gek om de Arc de Triomphe, een boegbeeld van Frankrijk, na te maken als je de gesneuvelde soldaten die streden tegen het Franse regime wilt eren. Om daarvoor beton te gebruiken dat de Amerikanen doneerden voor de bouw van een vliegveld, is al helemaal gekkigheid. En om dan niet eens de moeite op te brengen om het af te maken, dat slaat alles. Gelukkig hebben ze hier wel zelfkennis: het monument wordt ook wel "het betonnen monster" genoemd.Read more

  • Day129

    127. päev- Vientiane

    May 12, 2017 in Laos

    Meil oli üks päev planeeritud Laose pealinnas Vientianes viibimiseks. Vientiane asub Tai piiri ääres, Mekongi jōe kaldal. Lao poolelt on suurepärane vaade Taile ning seal jōe ääres käivadki kohalikud aega veetmas. Kui vaadelda veel maakaarti siis saab aru, et see ongi pm ainus piirkond, mis ei ole selles riigis mägine. Sellest ka asjaolu, et Laos on väga väga hōredalt asustatud riik, pole lihtsalt vōimalik kuskil elada.

    Hommikusöögiks läksime linnapeale ja leidsime ühe vahva kohalike elutoa. Avatud elutuba sisaldas endas televiisorinurka, diivaneid, külastajatele mōeldud söögilaudu ning loomulikult ka kööginurka. Pereisa lebotas diivanil ja vaatas telkut, meie samal ajal sōime ja pereemal olid külalised, kellega ta ajas mōnusasti juttu. Toit oli aga väga hea ja seda oli väga palju..Vientiane on paras templite rägastik, nii nagu vōib eeldada ka meie aadressist 😄. Otsustasime, et külastame ainult neid, mis jäävad meile teele. Natukene aega hiljem tuli ümber otsustada, sest vastasel juhul me oleks jalutanud ühest templist teise ja nii see päev oleks möödunud. Külastasime paari templit ja läksime enda järjekordset aaret otsima. See oli ka ühe stupa juures nii et me ei kaotanud midagi. Ma olin täna selline arhitektuurilembeline ja mul oli vaja pildistada kōiki maju. Ilmselt sellest tingituna, et siinsed majad on suuresti prantsuse mōjutustega ja ei näinud aasiapärased välja. Üldse igasugused nikerdused hoonetel olid kuidagi prostad. Möödusime presidendi paleest ja suundusime Triumph'i kaare juurde. Aasia värk, nad peavad ikka KŌIK maailma asjad järgi tegema. Meil oli plaan selle alt läbi jalutada, paar pilti teha ning edasi suunduda. Oii.. aga nool ühel sambal näitab up ja teisel down. Maksime tädidele pisikese tasu ning trampisime katusele. Seest nägi kōik välja nagu üks nōukogude aegne ehitis...

    Ma vist ei ole maininud, et Tiidul on praegu led-tulede vaimustus. Meil tuleb igasuguseid fontääne, tulukesi, maju jms väääga tähelepanelikut jälgida (jōllitada) ja vahel kulub sellele natukeeeene aega. Mōned lambid olid ka siia üles riputatud 😅... No okei, annan Tiidule armu, tegelt oli lihtsalt palav väljas ja me niisama lonkisime ringi ja pildistasime linna. Lisaks oli kōige kōrgemale korrusele veel ka väike konteiner logiraamatuga peidetud. Kui aeg oli küps valisime trepi, mille juures oli kirjake down ning suundusime tänavale.

    Mina pahandasin veel Tiiduga, et me ikka läksime valest trepist, koridor on nii pime ja kōle 🙄. Tiit ikka rühkis alla telefon taskulambina ees. Jōudsime alla, ees ikka pimedus, plekkuks kinni, kolistades ja raputades lahti ei tulnud- tabalukk ees..

    Aaahh.. ikka oligi vale trepp.. läksime veits üles, vaatasime aknaavast välja... kandev paus.. Kōigi nelja samba uksed olid lukustatud😳!!! Pinkidel istusid koolist tulnud noored ja mängisid kaarte..Hetkega saime kōik aru, et oleme Tiiduga vangitorni lukustatud😅. Silme eest käisid juba kōik variandid läbi ning hulleim neist tundus koridoris ööbimine. Proovisin ka Rapuntslit mängida, aga siis sain aru, et nii saaks ainult Tiit alla, mina jääks ikka vangi... Minu ōnneks olid noored nii abivalmis ja läksid kohalikku konstaablit kutsuma. Rahvas ümberringi tegi pilte ja meie ei teadnud, kas nutta vōi naerda. Täpselt ei saanud aru ka, kas keegi läks mingit abi otsima vōi ei. Otsisime juba ise hädaabinumbrit ning mōtlesime, kuidas oleks kōige parem enda olukorda seletada.😂😂 Head mōtet nagu ei tulnudki pähe.. Oleme keset Vientiane kesklinna mingis tobedas ehitises lukutaga😆.

    Just siis, kui ärevus oli muutumas paanikaks, ilmus välja rolleril korravalvur ja mingil imekombel omas ta vōtit, mis päästis meid ikkest... No see ikka oli olukord.. nüüd vōib öelda, et sellel reisil on ikka kōike juhtunud.

    Tere - Tiit olen. Me oleme tegelikult oma blogimisega nats jännis, sest reisil, võib öelda on päris põnev ja kogu aeg lihtsalt ei suuda blogitada, ehki see tundub, et mis seal ikka - õhtuhämaruses sepitsed mõned read... No vot ja nüüd me olemegi siin lennukis teel Bangkokist Moskvasse ja otsustasime, et jagame oma viimased päevad ära ja kopime üksteise pealt... No muidu mina pean ka ju ikka oma blogi...

    Ühesönaga selle päeva kirjutan nüüd mina lõpuni... Ja ka põhjusega, sest Vientianes asub üks põhja-Korea restoran ja Külli ei saanud üldse minu tohutust vaimustusest aru seda külastada... 😄

    Pärast mõningast ajaveetmist vangikongis otsustasime, et naudime taas vabadust ja jalutame sinna restoranini. Google Maps kenasti näitas täpikest kaardil ja leidsime oma kommunismi kantsi kerge vaevaga üles. Olin eelnevalt lugenud, et sealsetel töötajatel on keelatud majast väljas käia ja ühtlasi nad elavad seal samas ülemisel korrusel... Ma faktiliselt tegelikult ei tea kas see ka tõele vastab, aga kõik järgnev üsnagi kinnitas seda infot... 😄

    Sisenedes võtsid meid vastu rivistatult kolm, ligikaudu kahekümne aastast neiut. Null naeratust. Üks neist juhatas meid karmi pilguga lauda. Olime restoranis ainsad külalised. Restoran ise oli päris suur, terve maja alumine korrus. Tagaseinas paistis lava ja statiivil kitarr, süntesaator ning kõige ees noodipult. Kõlari komplekte oli kolm-neli, ei tea kas siis backupiks, et kui ühed läbi peaksid kärssama... No niiii väga oleks tahtnud kuulda ja ilmselt rohkem vist tegelikult isegi näha seda bändi kes seal mängimas käib. Hea näitena võib tuua - toksige Google'sse sisse "Korean drummer" ja saate ettekujutuse... 😂
    Seina ääres, kesksel kohal oli suur LCD teler ja sealt näidati p.Korea propaganda kanalit. See oli vägev - ettekandja tüdrukud ühe silmaga piidlesid meid ja teise silmaga vaatasid pingsalt teleri poole. Kui tuli mingi optimistlike toonidega laul, siis ma märkasin isegi nende suid kaasa liikumas...
    Seintel olid kõikjal suured fotoaparaadi pildiga kleepsud ja suur punane joon peal nii, et ei julenud seal väga provotseerima hakata...
    Toit oli nii ja naa. Pelmeenid olid suurepärased (Küllile eriti ei maitsenud) ja Sushi oli oki, lihtsalt suts kuivavõitu - vist eilane (Küllile absoluutselt ei maitsenud). Joogiks oli Pepsi ja kui ma palusin magustoiduks tuua jäätist, toodi lauale poolteist kilo jääkuubikuid... Tüdrukud ei naeratanud kordagi ja seisid eemal valveseisakus (päriselt). Kui nad koos liikusid, siis astusid sama sammu. Suts veider, aga muidugi väga korrektne...
    Kui lõpuks lahkusime, siis läbipaistvate kardinate vahelt paistis, kuidas tüdrukud kallistasid üksteist - kas olid rõõmsad, et me ära läksime või, et said jube hästi hakkama või, et said meile veidikenegi propagandat süstida... vot ei tea...
    Igatahes päris mõtlema pani, et huvitav mida nad tegelikult oma peades mõtlevad, kas nad tunnevad meie vastu tülgastust või hoopis kadedust... On nad õnnelikud, et nad saavad vabas maailmas (nii palju kui Laos seda on...) tööd teha või on nad siia karistuseks saadetud... Kas nad tahaksid turistide või siinsete kohalike poistega välja minna... Need küsimused jäid seekord vastuseta, aga ilmselt parem on sest neil tüdrukutel pole luba külalistega suhelda ja kui me oleks neid survestanud oleks neile veel mingi häda kaela toonud... Samas, nad ei osanud sõnagi ingliskeelt ka nii, et teenindajateks hea valik...

    Kõhud täis jalutasime juba pimedas (siin käib see ju nagu lülitist...) ööturule. Külli ei viitsinud eriti tulla, aga ma luiskasin distantsi suts väiksemaks ja ta läks õnge... Ega seal midagi uut muidugi näha polnud - lihtsalt kõik asjad mis maailmas kunagi on valmistatud on siin järgi tehtud ja saad neid olematu raha eest osta. Eks nad lagunevad homseks ära, aga no turg on ju iga päev lahti ja homme saab ju jälle uue teemantkella, iPhone ja GoPro osta - vanad saab mugavalt jõkke visata...

    Tõime jõe äärest ära ka ühe geopeituse aarde - kell oli nii palju, et ei viitsinud enam väga varjata oma tegevust ja ümberkaudsed kohvikukülalised raudselt arvasid, et me ööpimeduses, taskulambiga ukerdades, peadpidi võrede vahel paigaldame silla käsipuule mingit lõhkekeha...
    Varanduse me igatahes kätte saime ja vantsisime surmväsinult templi taha...
    😊

    👣- Vangikong
    Read more

  • Day5

    Vientiane, die Hauptstadt

    November 29, 2016 in Laos

    Laos hat 7 Mio Einwohner, ca 580.000 davon leben in Vientiane. Kein Vergleich zu Bangkok, die reinste Oase der Ruhe. Die Stadt ist klein genug um sie zu Fuß oder mit dem Fahrrad erkunden zu können.

You might also know this place by the following names:

Patuxay

Join us:

FindPenguins for iOS FindPenguins for Android

Sign up now