Malaysia
Sungai Batang Tolak

Here you’ll find travel reports about Sungai Batang Tolak. Discover travel destinations in Malaysia of travelers writing a travel blog on FindPenguins.

4 travelers at this place:

  • Day59

    57. päeva- Hop-on hop-off

    March 3, 2017 in Malaysia

    Eelmisel päeval kodu poole minnes, märkasin, et minu kõrval hotelli ees on KL hop-on hop-off bussipeatus. Vaatasin, et see buss teeb toreda tiiru linnavahel ning peatub kõigi vaatamisväärsuste juures. Et äkki järgmine päev sellega väike tiir teha!?

    Hommikul kohmitsesin veits ja käisin söömas. Ma ei olnud just kõige varajasem ärkaja. Kui tuba on pime ja kardin ees siis võib rahulikult lõunani magada. Hommikusöök on kuni kella kümneni. See näeb välja täpselt nii: Ühe laual on 2 rösterit ja saiakorv, või ja kolme sorti moosi. Lisaks on teepakikesed, kohvipakikesed, suhkur ja kohvivalgendaja. Masinast saab sooja ning külma vett. Üks lisa söögike on ka, esimesel hommikul olid pannkoogid, aga ma jäin neist ilma, jõudsin liiga hilja. Siis pandi suure karbiga purustatud keedumuna, järgmisel hommikul oli tavaline keedumuna ning hilinejatele klaasnuudlid. Kolmandal hommikul ma nägin ainult nuudleid 😄 Pärast tuleb nõud ise ära pesta. Lihtne ja loogiline ning mitte kellelgi ei ole ühtegi küsimust. Kiirpudru totsik on vist ka kapi peal- ma olen sellest kaarega mööda käinud, sellepärast täpselt ei tea 😄

    Pestud, kustud, kammitud- õue! Läksin peatusesse ja jäin uurima tablood, et kust ma peaksin pileti ostma ning juba hotelli portjee tuli- buss läks just 10 minutit tagasi ära ning, kas mul on pilet olemas. Täpselt need samad mõtted mul peas olidki. Ei, piletit mul ei olnud, juhatas teine mind siis hotelli ning sain sealt pileti osta. Väga tore. Veits ootasin ja kahekorruseline pealt lahtine buss tuli. Ma ei tahtnud kohe maha minna, vaid natukene tutvuda olukorraga ning sõitsin mõnedki peatused läbi. Ega mul muud väga teha ei olnud kui suu lahti taevasse vaadata. Mõne korruse on nad ikka oma majadele ehitanud. Pea hakkas ringi käima kui üritasin selles majaderägastikus orienteeruda. Läksin maha 12. peatuses Nationa Museum- ma võin siin linnas ju ühes muuseumis käia. Kuigi neid on siin päris palju, märkisin paljud endale ära, aga eks ole näha, kas ma külastan ka neid. Vähemalt ühe linnukese saan kirja. Sissepääs maksab 5 ringgitit, onu teeb augurauaga piletile augu sisse ning võib siseneda. No alguses ma sisenesin valest kohast, sest eeldasin, et tuleb minna suurte võlvide alt läbi ning suunduda sinna, kus on kirjas welcome. Aga ei, tegelt oli vaja sisse minna ühest kõrvaluksest 😅 Tiirutasin muuseumis veits ringi ja vaatasin kõik korralikult ära- muuseum nagu muuseum ikka. Alustuseks tuli vaadelda kivimeid ja seejärel sai liikuda ajaloos edasi kuni tänapäevani välja. Ning siis nad tulid...aga ma olin juba nii tark ning loobusin intervjuu andmisest, põgenesin hoopis inimeste eest. Külm oli ka muuseumis ja ma rohkem ei tahtnud neid skelette ning väikeseid kõveraid mõõgakesi vaadata. See tekitas veits masendust ning kujutluspildi, et inimesed on siin õelad. Lahkusin hoonest ning läksin sildi juurde, kus oli cafe. Pea kõik seal viibijad olid helkurvestides töölised, tegin järelduse, et toit ei saa olla kallis 😄. Toit ei olnud üldse kallis, aga väga maitsev. Suurest tünnist pidi endale riisi tõstma ning siis oli 15 erinevat kaussi aasiaroogadega. Kõik tundusid väga maitsvad! Ostsin veel magustoiduks kotikestes puuvilju ning läksin oma hüpikbussi ootama.

    Selleks ajaks oli kell kaks kui buss saabus ning piletikontroll augustas mu pileti ära. Saan nüüd sõita sama piletiga 24h. Järgmine peatus oli National Palace. Ronisin seal ka maha, kuid minu kurvastuseks sai ainult värava vahelt pilti teha ning hobustega vastastiku irvitada 😄 Need kuldkuplid asuvad suurel väljakul kahe "mäe" vahel. Keskpäeval oli seal nii palav, et pidin veest tühjaks tilkuma.. Kuskile ei olnud varju ka minna. Territooriumile tiir peale tehtud, bussi ei olnud ikka tulnud, hakkasin geopeitust mängima. Veits ringivaatamist ning juba ma leidsingi aarde. Seal oli jälle TravelBug sees, aga kuna mul juba üks oli kotis, ei hakanud seda ära võtma. Enne kodust väljumist ma veel pidasin meeles, et ma võtan enda oma kaasa, aga nagu ikka... siis ma unustasin. Muidu oleks saanud kohe vahetust teha. Nirisesin veel natukene päikese käes ja õnneks buss tuli. Seekord oli mõnusasti ruumi, eelmine kord ma läksin juba sellepärast maha, et pidin püsti seisma. Nüüd ma ei tahtnud tükk aega püsti tõusta, sõitsin üleval korrusel ja uudistasin, mida sellel "linnakesel" pakkuda on. Järgmine koht, kus ma pidin maha minema, oli KLCC ehk Kuala Lumpur City Center.

    Loomulikult on seal tohutu suured kaubanduskeskused, kõik luksusbrändid on reas, lausa lust on vaadata. Kuala Lumpuriga on lihtne- kõik oleneb sellest kui palju sul raha on. Kui on palju, lähed ostad uhkete märkidega rõivaid eriti luksuslikest kauplustest, kui nii palju ei ole, aga seda märki nagu ikka tahaks riiete vōi asjade külge, siis tuleb tulla minu külla ning Chinatownist saab sama kraami, veits teise kvaliteediga 😅. Lisaks kaubanduskeskustele ja muudele uhkete majadele on seal kaks maailmakuulsat tornikest- Petronas Towers. No tuli ikka kaela painutada, et üles vaadata- uhke värk! Tegemis on siis kaksiktornidega, mis oli maailma kõrgeim hoone aastatel 1996-2003. 452 meetrit ja 88. korrust! Hetkel on ta maailma kõrgeim kaksiktorn. Mis veel vb huvitav on, et maksumus oli 1,6 miljardit dollarit ning nende kahe torni vahel on nö sild.

    Ja juba ma tahtsin sinna sillale jalutama minna... Enne tegin mõned turistikad peredega ja ilma pereta.. aaa, seal Palace juures tuli ka paar pilti ikka teha, ma olen nüüd juba varsti selline maailmakuulus vaatamisväärsus 😄. Aga siis ma ikkagi läksin torni sisse ning uurisin, kust ma saan piletit osta. Leidsin koha ülesse, kõik tore, tere palun mulle üks pilet! Mis päevaks? Tänaseks! Väike muie tädilt ning väike vihje, et esimesed vabad pääsmed on pühapäeva õhtuks 😄. Selle kassaaparaadi juures sai siis selgeks, et vähemalt pühapäevani pean ma KL olema. Ostsin pileti kella 19:15, 19:30 peaks päike loojuma ehk äkki mul õnnestub näha seda linnailu tuledesäras.

    Pilet taskus uudistasin kaksiktorinide all olevat hiiglasliku kaubanduskeskust- Suria KLCC. Seal on pm ainult luksusbrändid, vaatasin enda natukene veninud pluusi, veits määrdunud seljakotti ja kulunud jalanōusid ning ei tundnud end just kōige paremini 😄. On ka paremaid päevi olnud.. Kuigi Cebu lennujaamas ma natukene tegelesin sellega. Mu musta värvi nahast plätud vajasid hirmsasti natukene turgitust- päike,liiv,meri,sool on oma töö teinud. Loomulikult ka see, et mul on peaaegu samad jalanōud kaks kuud järjest iga päev jalas olnud 😂. Ega mul midagi muud käepärast ei olnud kui Balilt ostetud juuksekreem. See ju pidi sisaldama endas kōikvōimalike taimseid ōlisid. Pigistasin seda hästi lōhnavat mögla aga plätudele ja ajasin vatiga laiali 😅. Inimesed vōisid mind küll suts imelikult vaadata, aga sellest on mul juba täiesti ükskōik. Ehk seal keskuses sees ma väga kaua ringi ei tuianud, ilmselt mind ei oleks kuskile sissegi lastud. Läksin hoopis järgmisesse kuulsasse kohta KLCC Park.

    Siinkohal on siis tegemist ühe 20 hektarise pargiga. Park oli loodud juba enne tornide ehitamist ning on KL südames üks troopiline paigake. Lisaks erinevatele puudele, põõsastele ja palmidele on siin tohutu lastele mõeldud mänguväljak, koos suure basseiniga. Ilubasseine ning veejugasid on siin veel ning ohtralt pingikesi ja piknikukohakesi. Istusin natukene, lugesin raha ja puhkasin jalga. Nii kogemata avasin jälle geopeituse äpi ja terve pärastlõuna kulus sellele. Tavaliselt ma sellistel hetkedel kirjutan oma footprinte, kuna te ei ole juba mitu päeva neid näinud siis teate, mida ma teinud olen 😄. Aga selle kõige juures ma ei leidnud sellel päeval mitte ühtegi aaret. Üks oli vituaalne ja ma ei viitsinud hakata igasugustele küsimustele vastama... ja teised kaks olid mõlemad eriti väikesed ning peidupaik oli ülerahvastatud. Ma ei ole veel eriti proff nanode otsija. Seega oli lihtsalt tore pargis tiirutada, ühte väikest veejoakest ma muidu leidnud ei oleks. Üldiselt on väga mõnus koht suurte tornide vahel. Pargis oli isegi spetsiaalse kattega jooksurada, hea lõunapausil paar tiiru teha!

    Kuna ma olin harjunud, et kella kuuest läheb pimedaks siis viie aeg hakkasin sättima ennast hüpikbussi peatusesse. Mina olen 8. peatuses ja KLCC on esimene peatus. Palju ei olnud minna, aga piisavalt. Istusin jälle ülesse korrusele ja sõit võis alata. Arvake, millega ma ei olnud arvestanud? Ummikutega... need hakkavad siin kella neljast ja kestavad kella seitsmeni. Ma olin täiesti tipptunnil kesklinnas 😄. Õnneks mul aega oli ja ega mul midagi selle vastu ei olnud, et natukene vabas õhus istuda... Lõpuks tuli veits tukk peale, aga kella seitsmeks olin ukse ees. Harjumatult valge oli veel. Eelmisel õhtul käisin Chinatownis söömas, seekord mõtlesin, et proovin kohaliku restorani ära. Ehk siis minuga samas majas oleva ning tundub, et samasse kompleksi kuuluva toidukoha. Toidud olid väga maitsvad, internet väga kiire ja koht ise oli super hipsterlik, täpselt nagu üleval korrusel olev hostel. Tööd teha oli seal väga mõnus ja teenindajad olid supertšillid... selles on ilmselt süüdi mu punane pea ja valge nahavärv. Naeratus on ka kuidagi valgemaks läinud 😇 Reede õhtu puhul võtsin isegi ühe ananassi-draakonivilja mojito... mmmmmm...

    Sellel päeval oli niii palju emotsioone ja avastamist, et kindlasti ma unustasin midagi... äkki tulevad head mõtted veel järgemööda meelde!

    👣- National Palace
    Read more

You might also know this place by the following names:

Sungai Batang Tolak

Join us:

FindPenguins for iOS FindPenguins for Android

Sign up now