Philippines
Yapak

Here you’ll find travel reports about Yapak. Discover travel destinations on the Philippines of travelers writing a travel blog on FindPenguins.

7 travelers at this place:

  • Day7

    Boracay

    April 20 on the Philippines

    "Try not look like a tourist" they said. Then how come everywhere I go, its "Look a foreigner !!" ?

    Another than an obnoxious, rude, arrogant, women (I think Russian) at the ATM yesterday, I have met only one other foreigner, a Canadian photographer. That's until I arrived in Boracay, a proper tourist resort island !!

    First leg today was a 50km cycle, and then a 4 hour ferry across to the island of Milay. Then a second ferry to the tourist island of Boracay.Read more

  • Day50

    48. päev- sōit Boracayle

    February 22, 2017 on the Philippines

    Nagu te juba teate siis äratus oli piisavalt vara.. Bussijaama jōudsin ka liiga vara. Aga ilmselt, kui oleksin väga palju hiljem kodust liikuma hakanud siis oleksin jäänud keskpäevasesse ummikusse. Bussijaamas ründasin taksojuhtidest läbi, jutustasin ühe USA härraga ja läksin Uberi peale 😊. See on ikka niiiiii tore rakendus. Ma ei pea vōitlema taksojuhtidega, seletama kuhu ma lähen ja sularahas nendega arveldama- lihtsalt istun sisse ja astun välja. Kerge!

    Bussijaamast läksin edasi lennujaama, mul oli seal oodata ikka küll ja küll, aga see aeg läks kuidagi ruttu. Käisin söömas, lihtsalt selleks, et tellida mingi soe jook.. tegin check-in ja läbisin turvakontrolli. Tädi uuris, mis mu kotiga juhtus, nüüd nad ju jälgivad seda eriti, et ma ei esitaks pärast neile kahjustuste pärast kaebust. Ja siis see juhtus- šokolaadipood. Ma ostsin endale kohe Milka šokolaadi ja hommik oli palju heldem. Ootasin lennukit ja kirjutasin midagi, järsku hakkas tormamine pihta ja tuli välja, et lennuk väljub hoopis teisest lennujaama otsast 😄. Väike paanika ja veel ootamist ning olingi juba lennukis. Nagu pealkiri juba reetis siis sōita algas Boracayle. Ah, et miks ma lähen sinna lennukiga mitte seljakotiränduritele kohaselt bussi-laeva-bussiga... Sest see viimane variant vōtab 1,5 päeva aega, aga lennukiga saab 1,5h. Kui ma kōik tulud ja kulud kokku lōin, siis ei saanud tohutut vōitu. Lubasin siis endale odavamates kohtades ööbida. Boracayl ja odavad kohad, neid ei ole siin 😂.

    Otse lennukiga Boracayle ei ole vōimalik lennata. Igal juhul tuleb minna paadiga, et jōuda saarele. Lennujaamast pidi veel sōitma suure bussiga ligi 10 minutit, et jōuda pm teise linnaotsa, kus oli lennujaama üks osa ning sealt saime kätte pagasi. Lennujaamast ōnnelikult pagasiga väjudes maksin 500 peesot ja palusin mind viia hotellini, kus ma ööbin 😄 No okei, tegelt see päris nii ei olnud, et mina nōuan ja nemad teevad. Oleks saanud ka omal käel möllama hakata. Kuid lennujaamast väljudest pakuti kohe sellist teenust ja see tundus mōistlik. Mini van inimesi täis ja hakkasime minema. Sadam ei olnud väga kaugel, aga liiklus oli suht kaootiline, ilmselt tänu lennuki maandumisele, lennuk käib päevas 1x. Jōudsime sadamasse ja kuna mul oli ostetud täisteenus polnud teha muud kui hoida grupiga kokku ja liikuda paatideni. Muidu oleks pidanud seisma umbes neljas sabas ja ostma erinevaid piletid ja end registreerima.

    Osadel meie grupist olid tulnud otse Manilast ja neil ei olnud väikeste paatide olemusest veel täit ülevaadet 😆. Nad ähkisid ja puhkisid, kuid seekord oli peale minemine ja maha tulemine isegi päris mōistlikud. Siin nad on silla otstarbest ikka aru saanud. Lühike sōit ja vōis maha ronida. Seal meid jaotati jälle bussidesse ja veeti mööda saart laiali, iga roju oma koju. Ma leidsin täna mapsile oma paiga ülesse, aga polnud nagu kedagi, kellele öelda, et heiii ma nüüd tuliiiin. Seisin, istusin, ootasin- lōpuks tuli mingi külastaja ja ütles, et check-in on hoopis kuskil mujal. No nagu kus siiiis... kōrval oli mingi putka, kust hüppas välja tüdruk-poiss ja ütles, et ta näitab. Seal olevat üks tema sōbranna.. juhataski mind teise tänava otsa 😂. Lōpuks sain vōtme pihku ja wifi parooli teada. Tuba on lihtsalt tuba kōigiga ühise wc-pesuruumiga.

    Veits aega kohanesin, sest ma olin ikkagi lootnud, et Boracay on ilus väike saareke. Väike on ta küll, kōigest 8km pikk ja ega seda laiust ka ei ole. Aga kohalikud elavad ikka nagu filipiinlased, kui minna turistialast natukene eemale on prügi ja ükskōik-millest kokku klopsitud ehitised. Siin on vääga ilusaid hotelle ja vōib tunda end nagu paradiisis. Aga ma ei suuda unustada pisiasja, et see kōik on ju tegelikult petlik. Seal, kus elab kohalik, on kole. Asustamata alal, kus ei ole ei turisti ega kohalikku, vōib kindlasti leida hingetuks vōtvaid kohti. Nii.. aga minu ajutine kodu.. asub station 2 ja 3 vahel. Boracay pōhiline turistispot on White Beach- see on 4-5 km pikk, helesinise vee ja valge liivaga rand, palmide all. Rand on jagatud kolemeks osaks. Station'd tulenevad vanadest kohtadest, kus paadid randusid. 3. station on selline vaikne, 2. on shopingu- ja peoala ja kolmas on rohkem reggie mussi ja spirituaalsuse fännajatele. Ma ilmselt olen nagu päris ōiges kohas 😆.

    Kui ma hotellist välja sain oli juba pime ja kōik söögikohad-baarid-restoranid-putkad olid end ōhtuks rannale laotanud. Päeval on nad kokku korjatud ja ōhtul kōik laienevad. Vaatasin TripAdvisorist, milline koht mu lähedal vōiks hea olla- panen teile pildi 😂. Rahvast on meeeeeletult. Turiste on hulgi ja kōik püüavad midagi müüa neile- saarel vōimalike aktiivseid tegevus, massaaže, nänni, patside punumist, henna tatoosid ja kōike mida ette veel kujutate. Iga baar on omanäoline ja enamustes live-muusika. Ehk sagimist/müra/möllu on tohutult. Jalutasin sihitult mööda teed ja vaatasin, mis siin kōik toimub. Lōpuks valisin suvaliselt mingi koha ja hakkasin välja mōtlema, mida ma järgmised päevad ikkagi teen. Lugesin, nuputasin ja uurisin ning märkisin enda joaks midagi ära. Kōige popimat aktiviteeti ma siin ei tee- island hopping 😅. Lepime kokku, et ma olen neid kaljunukke näinud küll...

    Istusin rannal ja järsku hakkas vihma sadama- KŌIK korjati imeväel kokku ja pidin oma ōhtut jätkama katuse all. Seal kus olen mina, seal on vihm. Hetkel on Boracayl high season ja just lugesin kuskil, et ega veebruaris küll siin vihma ei saja... öelge mulle seda uuesti! Ootasin, millal suurem vihm üle läheb ja kobisin koju- magamatus hakkas tunda andm.

    👣- Blue Bamboo Hostel
    Read more

  • Day51

    49. päev- Mandala Day Spa

    February 23, 2017 on the Philippines

    Kuna oli oht, et järgnevad päevad tuleb rannas veeta siis mul tuli teha külastus ilusalongi 😊. Tōeline seljakotirändur ikka 😂. Aga ma väga tahtsin näha ühte kiidetuimat salongi Boracayl. Olin eelmine ōhtu kodulehe kaudu broneerinud aja, 11:30 pidin seal olema. Salong asus Station 3's ehk hommikul jalutasin mööda randa sinna poole ja otsisin mōnda toredat hommikusöögi kohta. Kohti on meeletult, aga selliseid, kuhu ma tahaks kohe sisse astuda nagu ikka ei ole.. Rohkem ei viitsinud kōndida ja astusin sisse CocoLocosse. Omanikuproua hōikas kaugelt- hey pretty.. No väga armas, Eestis hommikul Boheemi sisse astudes keegi sulle küll nii ei ütle. Vähemalt mulle mitte... Mugisin kōhu punni ja hakkasin ära minema, kui märkasin seintel erinevate riikide lippe, ka meie oma oli seal esindatud. Otsisin seda grillkana välimusega prouhenit, aga minuga hakkas rääkima hoopis härra keegi mitte kohalik. Esimene küsimus oli, et kaua ma reisinud olen.. Ilmselt see paistab juba kaugele välja, et ma ei ole nädalasel puhkusereisil. Kuna tema tuli just Taist, kus ta viibis kuu aega, siis ta tahtis mulle väga näidata pilte ja videosid oma reisist ning rääkida, kus on tore. Ma ei tea, kas ma just tahtsin näha pilte, kus nad privaatjahiga merel end täis jōid ja kōik alasti ringi lasid, aga okeiii... Selle kōige taustal ma unutasin juba liputeema ära ja nii ma ei teagi, miks meie lipp uhkelt kaunistas selle koha seina.

    Kell hakkas täis saama ja suundusin Mandala Spa poole. Sissepääsu allee oli küll muljetavaldav! Security härra saatis mind receptionisse, tutvustasin end ja ütlesin, et tegin kodulehe kaudu broneeringu. No te vōite juba arvata, et siin riigis need kodulehe broneeringud ei tööta, ma kahtlustasingi, et sellega tuleb veel mingi jama, kōik käis kuidagi liiga lihtsalt. Ōnneks mul oli confirmation kiri olemas ning naeratasin ja lasin tüdrukutel siblida. Pidin ootama 20 minutit ja minu tädi saabus. Ilmselt aeti teine kodust välja. Aga kōik oli väga professionaalne ja viisakas. Koht ise oli tōeline džungliparadiis. Erinevate protseduuride jaoks ei olnud oma tuba, vaid oma nö hütt, mis olid metsavahele laiali jaotatud. Väga privaatsed ja hubased. Meesterahvad ei pea enam edasi lugema, nüüd tuleb juttu naisteasjadest!

    Minu vahatamise hütt oli kōige kaugemal ja sisse astudes oli väga mōnus atmosfäär. Kuna Sveta oli mind ette hoiatanud, et seal kestavad need protseduurid tunduvalt kauem kui meil siis teadsin, millega arvestada. Sentimeeter-sentimeeter haaval kuuma vahaga karvakesi eemaldada vōib ikka tüütu olla. Aga tädi oli meeldiv, muusika oli tšill ja endal oli väga mugav. Kogu üritus kestiski mega kaua ja mul tuli vahepeal isegi uni peale. Tuletan meelde, et ma ei käinud massaažis 😆. Spaatleid jagus ka terve korvi täis. Nad ikka oskvad raisata! Kui ma kunagi peaks veel Boracayle sattuma siis kindlasti proovin ka nende kuulsaid massaaže. Väljudes oli tunne nagu uus ja vōis Boracayd vallutama minna..

    Mōtlesin, et veedan päeva rannas vedeledes ja seal jalutades. Läksin veel kodust läbi, et pissil käia 😅. Sehkendasin veel midagi ja reipal sammul kott selga ning ōue. Nii... mis te arvate, mida ilm tegi, kui ma tahtsin randa minna.. Sadama hakkas.. pöörasin kannapealt ringi, vōtsin toast arvuti ja hakkasin uuel terrassil tööd tegema... Äge onju.. hea et ma ei hakanud ilma trotsima ja ikkagi randa ei tormanud. Ikka korralikult hakkas sadama. Mul oli seal üks lōbus koristajatüdruk vōi lihtsalt töötaja vms. Ta pühkis seal luuaga ja vaatas telkut. Ta arvas, et ma tegin väga ōigesti, et täna üleüldse linnast välja ei läinud 😄. Mōned poiss-töötajad tulid veel sinna telkut vaatama. Ma tegin tööd ja taustaks mängis Džungli George 😅 vahepeal vaatasime ka loodussaateid.

    Väljas läks pimedaks ning vihm jäi järele.. jätkasin oma pooleli jäänud tegevust ja läksin randa. Kuigi ma olin lubanud endale, et ei raiska raha ning ei lähe kuskile sööma jälle... tegin seda ikkagi. Mereannid kutsusid mind, jalutasin mööda baarist, mida TripAdvisoris väga kiideti ning ma pidin sisse minema. Vōtsin kōige odavama toidu 😄. Kui ma olin peaaegu lōpetanud ja lakkusin taldrikult viimaseid jäätmeid, üllatas meid elektrikatkestus. Kuskil viis minutit oli kōik kottpime ja nii kaugele kui silm ulatas oli pimedus. See on Filipiinidel tegelt väga tavaline, arvestades juba nende elektriliine, ei ole vaja üllatuda. Tihtipeale need katkestused on pikemad kui see viis minutit. See vōib ikka väga tüütu olla. Ma läheks hulluks kui ma ei saaks oma nutiseadmeid laadida. Sama hulluks kui ma need ära kaotaks 😂.

    Päeval jäi rannajalutus ära ja tuli teha seda ōhtul. Alustasin station 3'st ja kōndisin station 1 lōppu välja. Kokku üle kolme kilomeetri üks ots. Aga see oli seda kōike väärt. Nii nagu igal pool kirjeldatakse nii ongi.. rahulik kitarri tinistamine, edasi läheb klubipeoks ja kui jōuda station 1 lähedale istuvad madaamid vahuveinilklaasid käes ja hommikumantel ümber. Tulepalle keerutavad tantsijad on siis väga kuum teema. Osad kohad on isegi mingi katte ette tōmmanud, et niisama rannas jalutajad ei saaks tasuta show vaadata. Nii nüüd mul on White Beach selge!

    👣- Mandala Day Spa
    Read more

  • Day56

    52.-54. päev- puhke-ja tööpäevad

    February 28, 2017 on the Philippines

    Tereee... kas kōik tegid oma vastlaliud ära 😂🙊

    Jätsin see aasta saialised oma menüüst välja, äkki järgmine kord...

    Järgmisel päeval, kui olin mööda saart ringi tuhisenud, pidin tegema ametliku rannapäeva... aga tegin saatusliku vea, niisama-igaks-juhuks vōtsin hommikusöögile arvuti kaasa. Valisin ranna ääres ühe inimtühja koha ja einestasin. Ōnneks seal ei olnud wifit, vaid pidin tegema hotspoti, muidu oleks vōinud vist sinna jäädagi. Pärast viskasin arvuti tuppa ära ja päevitused selga. Selleks ajaks oli ilmselt keskpäev. Jalutasin rannas ringi, et leida endale sobivat kohta, mul oli valida mingi koht täpselt 5km peal. Aga no nagu ei tahtnud kuskile oma pepsi maha panna. Toooohutult palav oli, varjus oli ka palav ja vesi oli vetikaid täis. Mul hakkas vahepeal isegi pilti eest ära viskama. Aga siis päästis mind üks Sprite. Natukene aega istusin varju all jalad väljas, kuid siis loobusin. Liiga palav minu pōhjamaa tüdruku jaoks. Läksin oma tuppa, kus ei saanud kardinaidki eest ära vōtta ja pikutasin voodis. Pm kōik need toakesed on sellised, et kardinaid ei saa eest ära vōtta, sest vastas on sein, koduhoov, järgmine maja vms. Ehk "päris" hotellis oleks selles suhtes ilmselt parem. Aga mida ma seal toas ikka teen- tööd 😂Arutasin Kaisaga, kuhu oleks tore järgmisena sōita...ning seekord magasin päikeseloojangu maha. See juhtub siin umbes-täpselt kell 18:00. Pilvitu ilmaga on super-äge. Ōhtusöök oli veel söömata- läksin D'Mall'i. Jälle puht juhuslikult jäi mu teele üks TripAdvisori poolt soovitatud koht- miks ma küll sinna läksin. Toit oli superhea! Sōin mingit vaalalist kartulipadjal 😄. Sellest kartulist nad vōiksid ka loobuda, nad ju ei suuda seda korralikult teha. Seekord olid pooltoored, külmad ja vesised kartulikuubikud. Vōtsin magustoidu ka, kuna just neid kooke kiideti taevani. Lōppkokkuvōttes oli see mu kalleim söögikord kogu reisi jooksul 😂. Tuiasin veel ringi ja mōtlesin mida toredat vōiks kaasa osta. Ma väga tahtsin nokamütsi osta, aga siin ei olnud sellist millise ma oleks pähe ka pannud. Aaa... nokamütsiotsingud viisid mind ka mereanniturule. Hais oli hingemattev, aga need elukad olid ikka vägevad!
    Ōhtupimeduses istusin rannas, sellest on saanud mu iga ōhtune traditsioon. Kuskil baaris vōi restos ma ei raatsi istuda, nendest ei saa kunagi väikese arvega minema. Järgnevatel päevadel pidin loobuma saarevōludest, sest vaikselt tuleb hakata edasist elu planeerima ja ootamatult hakkab paistma kuu viimane tööpäev..

    Järgmine päev ma ei saanud üles.. no mitte mingi väega ei ōnnestunud mind voodist välja kangutada. Käisin isegi pesemas ära, aga vesi oli jälle külm ja ronisin oma magamiskotti. Keskpäeval libistasin oma varbakeses ukse vahelt välja. Seekord läksin kindla sihiga ühte poppi muhvinirestosse. Kohe kaardi järgi läksin kohale 😄Lihtsalt selleks, et siis mul enam-vähem kōik kohad läbi käidud, millest ma esimesel ōhtul lugesin. See oleks olnud ideaalne töötamise koht, aga seal ei olnud wifit. Ma ei raatsinud jälle oma mobiilset interneti kasutada. Lisaks mulle tuli meelde, miks mulle tuunikala ei maitse, sest see maitse on lihtsalt jälk. Silmad kinni lihtsalt neelasin oma hiiglasliku vōiku alla. Muffin see-eest oli hea... mangosheigi vōtsin ilma suhkruta ja veega... aga ei, ilma suhkruta ei saa seda ikkagi juua 😝. Ehk koht oli nagu tore, aga igasuguste puudustega, millest paljud olid tingitud lihtsalt minust... Tuiasin sihitult ringi ja vaatasin erinevaid kohti sellise pilguga, et kus vōiks normaalne wifi olla. Läksin juba mööda ühest hotelli-restost, aga mingi asi mu sees ütles, et mine tagasi. Keerasin kannapealt ringi ja läksin küsisin, kas teil wifi on.. jaa on küll, aga selleks te peate midagi tellima. No ega ma midagi muud ei arvanudki. Vōtsin veel ühe sheigi siis.. Tuli välja, et seal oli isegi ootamatult hea internetiühendus... see hetk sai selgeks, kus ma veedan oma järgmise päeva. Logisin oma aarded ära, lugesin Tiidu blogi, bronnisin endale uue hotelli ja ostsin bussipileti KL-Singapur. Kōige rohkem aega vōtab igasugune netis surfamine ja planeerimine, et kus, mida, kuidas ja millal teha. Väga juba ootan, et saaks juhtimise üle anda 😅🙈. Mōeldes tulevikule tegin veel ühe vajaliku asja.. Läksin fotograafi juurde.mitte, et mul oleks üle visanud olukord, kus mul ei ole endast pea ühtegi pilti, vaid...mul läheb vaja ühte viisat, aga olen jätnud kōik oma passipildid koju. Tädi tegi suvalise aparaadiga suvalise pildi, nokkis veits aega arvutis ja olemas nad olidki. Loodan, et ta veel harjutab oma tööd ja kunagi soetab ka parema tehnika endale. Seniks saab pm aru, et nendel piltidel olen mina... Pärast 50 päevast reisil olekut hakkavad mul igasugused hügieenitarbed ka otsa saama. Käisin väikesel šopingul ja soetasin seebi, vatipadjad, hambapasta, šampooni pakikesi ja kaardipaki. Kaardipakk mitte selleks, et harrastada üksi mängimist, valid mul ei olnud seebikarpi ning see oli piisavalt ebameeldiv. Kaartide karp tundus selleks otstarbeks piisavalt tore. Tänaval lasin tüüpidel graveerida enda nimega ning kuupäevaga puust käevidina, et mingitki turistinänni kaasa vōtta. Hea meelega oleks nokamütsi vōi kleidi ostnud, aga ühte ei olnud ja teine mulle meeldiv oli suur. Täna ma eraldi ōhtusöögile ei läinud.. ostsin poest midagi hamba alla...

    Ja sellest viimasest tööpäevast ei olegi väga midagi rääkida. Ärkasin, vōtsin arvuti ja läksin enne välja valitud kohta. Pesud viisin ka enne pesumajja 😅. Et oleks ikka hea puhas uude riiki minna. Kuna minu kasutada oli ainult 1 masinatäis siis seekord tuli valged riided välja jätta. Seejärel tervitasin oma teenindajaskonda kellega ma järgnevad 8h koos olen ja hakkasin tööga pihta. Nemad seda see hetk veel ei teadnud. Alustuseks vōtsin hommikusöögi- filipiinipärase. Neil on nii kohutava maitsega vorstid, süda läheb pahaks, aga kuna teise valiku juures oli sai siis ma elimineerisin selle. Edasi tellisin veel paar sheiki. Aga mis mind häiris ja mitte üldse esimest korda.. teeninduskultuurist ei tea nad küll väga midagi. Osad on selle lihtsalt sünniga kaasa saanud, aga teised ei viitsi isegi pingutada mitte. Ma olin reaalsest 8h kohapeal ja mitte kordagiiiiii ei öeldud mulle tere, palun, aitäh... nad vedasid terve hommikusöögi inventari mulle lauale ja kui ma olin lōpetanud ei viinud keegi neid vähemalt pool tundi ära. Ma hakkasin neid juba ise teisele lauale tōstma, aga siis tahtsin näha kaua nad suudavad nii... tōstsin arvuti pm kohvitassi peale ja istusin seal.. mkmm.. neil oli suht suva.. mitte et neil tohutult kiire oleks olnud, eilsel ja tänasel päeval oli täpselt üks külastaja... selleks olin mina 😂. Aga ma ei imesta ka... nad vōisid oma pōrandat seal pesta ja pühkida, kuid sellise suhtumisega ei tahagi keegi sinna minna 🙊. Ja seda ma ei ole veel Filipiinidel kohanud, et keegi küsiks, kas soovite pärast esimest tellimist veel midagi... Läksin ära ja maksin arve sendi pealt, las nad siis ka mōtlevad, et ma olen mingi nōme venelane.. Siin saarel kōik arvavad, et ma olen venelane. Üks härra poes küsis mu käest laus vene keeles, et kas ma oskan vene keelt, ma vastasin, et njet 😂.
    Ōhtul läksin randa punaste linikutega restorani sööma, mille nimi oli Blue Ocean 😎, raiskasin oma viimased 500 peesot ära. Ma ei tahtnud rohkem raha välja vōtta ja järgmiseks päevaks arvestasin 1500 peesot ja igasugused travel taxid ja airport feed tuleb ka ära maksta...

    👣- BonuevaHome
    Read more

  • Day348

    Boracay, Bulabog beach

    January 21, 2017 on the Philippines

    Ha sido divertido aprender hasta el "body dragging" en kitesurf. Impresionante la fuerza de la cometa, y era de 7,5m2, "pequeña". Las plantas de los pies con púas de erizo a pesar de los escarpines, y las costillas moradas de la fuerza del arnés. No le he visto la continuidad a este deporte que nunca me ha llamado la atención, así que a otra cosa mariposa.

  • Day13

    Boracay day 1

    March 29 on the Philippines

    Up at 7am to have breakfast and finish packing for Boracay. Got in a taxi which took about 30 mins to get to the bus station. From here we found the bus bound for Caticlan and prepared ourselves for a long journey. Luckily the bus had air con, WiFi and movies on including Harry Potter (although they were too quiet to here properly). Altogether took about 6 hours. Was pretty bumpy so napping was difficult. Made it to Caticlan ferry port to a scene of absolute carnage. Hundreds of people queueing in random directions and a ticketing system that made no sense at all. We eventually figured out that we needed 3 separate tickets from 3 separate windows, one for the actual boat ticket, one for an environmental fee and one for a terminal fee. Not sure why they couldn’t all be bought together in 1 queue but I feel like inefficiency is pretty standard here. Tickets bought we then had to queue again to get inside. We had to put our bags through airport style scanners and metal detectors. Eventually got inside and then had to fight our way onto a boat. Again, no clear system of how to do this so we stood somewhere near a boat that was pulling in and fought our way on! All in all we had spent about an hour getting from outside the terminal to this point. The boat itself only took about 15 mins. We arrived at a point at the south of the island and so had to get a private van to take us to the hotel.
    Driving down the roads to the hotel, you could see why Boracay needs to be shut down for refurbishment. The main central parts are pretty gross with building work everywhere and puddles of water everywhere due to inefficient sewage drainage. We got to our hotel at around 4.30pm. Check in was then difficult as the initial credit card we had tried to pay online with didn’t work. We then had to pay 8000 pesos as a security deposit which equates to about 100 quid and is completely ridiculous.
    Once we sorted that we dropped stuff off in the room and went in search of food as we hadn’t really eaten since breakfast. The beach is about 200m from the hotel and on route is a McDonald’s, handy for end of the night snacks! We got onto the beach to find the most beautiful white sand and a gorgeous pink sunset sky. Worth the days stresses. We found a pizza place called Shakeys where we could sit on the beach. I had a scallop pizza and we got a pitcher of beer to start the evening off. After food we went back to the hotel to get ready for the night out. We also bought a few alcopops to have while we were getting ready.
    When we went out, we find a bar called Om bar where we could sit on beanbags on the beach. Here we had watermelon flavour shisha and cocktails. We made friends with a couple of Philippino girls who were on the table next to us - Elle and ?. As the night progressed we discovered that you could buy 3 meters of cocktail so we got a mojito one. From this point it started descending into chaos.
    We went inside to dance and felt like celebrities because everyone (guys and girls) wanted to dance with us! Later on we went to a club called Epic which has a bar/dance floor on the beach. We wandered home at about 6am and got a McDonalds on the way.
    Read more

You might also know this place by the following names:

Yapak, Япак

Join us:

FindPenguins for iOS FindPenguins for Android

Sign up now