Kaljude otsa ronima!

Tegime kiire hommikusöögi ja hakkasime 9 paiku kõndima mingi ronimis kalju suunas. Malta on tuntud ronimis sihtpunkt turistide seas ja Janal, kes on kogenud ronija, oli raamat kõigile ronimis sihtpunktidega siin.

Stenver oli teejuhiks ja otsitav kalju pidi olema kohe nurga taga, seda juttu jätkus vähemalt 40 minutiks, aga lõpuks oli ühe nurga taga kahtlased garaažid ja heinamaa. Ühtegi kaljut ei paistnud. Mingi hetk seal garaažide vahel tuli auto ja meile tehti selgeks, et viibime eravalduses - mingit muud kasulikku arutelu luua ei õnnestunud või teed küsida. Mats lasi drooni õhku ja otsis selle õige kalju ülesse, kuid selleks, et sinna saada tuli teha järjekordne 40 minutine ring mäe otsast ringiga mäe alla.

Lõpuks kui õiges kohas kohal olime (esimese pildi keskel) hakkas vaikselt selgeks saama, et me lähme päriselt ronima. Senimaani olid mu lootused teised ja arvasin, et harjutame mingis väiksemas kohas. Kokku oli päeva jooksul 3 seina vaja vallutada kõrgustega 14-18 meetrit.

Ronimisjalatsid on väga ebamugavad ja valusad kanda. Kohe kui ronitud tuleb ära võtta, sest nad on nimelt hästi väikesed ja varbad on krussis.

Ronimine on päris lõbus, aegajalt ainult ajab juhtme kokku kui vaatad ringi siledat seina ja mitte kuhugi näpud ega varbad taha ei hakka. Tuleb aga välja, et minu jaoks on kõige hirmsam hoopis alla laskumine, eriti see hetk kui pead ülevalt selg ees ennast alla kallutama ja siis risti seina mööda alla kõndima/hüppama - tõsiselt hirmus! Peale ronimist veel tükk aega terve keha väriseb.

Veetsime sisuliselt terve päeva päikse käes. Kreemitasin küll korralikult, aga sääremarjad unustasin ja nüüd päris punased ning pikkade pükstega on valus kõndida.Read more