New

Your travels in a book

Learn more

Get the app!

Post offline and never miss updates of friends with our free app.

FindPenguins for iOS FindPenguins for Android

New to FindPenguins?

Sign up

Indonesia

Curious what backpackers do in Indonesia? Discover travel destinations all over the world of travelers writing a travel blog on FindPenguins.
  • ♫♪ "Jungle Trek, Jungle Trek, in Bukit Lawang,
    See the monkeys, see the birds, see Orang Utan!" ♫♪

    Die erste Strophe dieses Bukit Lawang Klassikers wurde direkt nach den ersten 5 Minuten eingestimmt und war seitdem ein treuer Begleiter unseres 8 Stunden Treks am ersten Tag, der sich sehr erfolgreich für uns entwickeln sollte. Insgesamt 11 Orang Utans haben wir sichten können, darunter auch einen männlicher, welche sich nur sehr selten blicken lassen. Mutter + Baby kamen uns auch hautnah und fraßen die Reste unseres Fruchtsnacks genüsslich und laut schmatzend.
    Durchgeschwitzt aber sehr glücklich und zufrieden konnten wir am Camp direkt in den lang ersehnten kühlen Fluss springen. Währenddessen köchelte unser Abendessen bereits auf dem Feuer.
    Nachdem wir uns die Bäuche vollgeschlagen haben und gemütlich auf Isomatten direkt am Fluss und umgeben von Glühwürmchen lagen kam der absolute Hammer... die Erde vibrierte als würde jemand mit einem Presslufthammer direkt neben uns stehen. Wir tauschten verwirrte Blicke zwischen uns aus woraufhin der Guide uns ziemlich nüchtern aufklärte: Erdbeben.
    Wie wir später herausfanden war es insbesondere um Berastagi, wo wir einen Tag zuvor noch auf Sibayak unterwegs waren, relativ stark (5,5).
    Ein ziemlich aufregendes Erlebnis, was wir so schnell nicht wieder vergessen werden.
    Read more

  • Sissekanne tuleb ōhtul... aga ma südamest loodan, et see elukas, keda ma vett juues laes märkasin, on mingi savikuju ja on sinna pandud niisama hirmutamiseks...

    Pool päeva kujuneski mu toreda Gekode pere ümber, sest ütleme ausalt, jaaa nad on kōige paremad loomad maailmas, aga kui nad elavad su pea kohal, häälitsevad ja müttavad ringi siis on veits creepy küll...

    Kuna mul eile jäi nendel riisipōldudel turnimata siis veits nagu kripeldas... Siin aga ulatas mulle oma abistava käe peretütar, ta ütles, et on meeleldi nōus mind rolleriga sinna viima ning veel paari kohta (see meeleldi tähendas iseenesest mōistetavalt tasu eest). Leppisime kokku, et kell 12 on start ja nii läkski.

    Ma ei ole ennast kunagi pidanud tohutult suureks inimeseks, pigem selline jupats ja väike inimene. Kui me ei arvesta neid 5 lisakilo, mis ma tööjuures nurgas istudes endale tagumiku alla kogunud olen. Aga no rolleril, selle naisterahva taga, ma tundsin ennast lausa hiiglasena. Piinlik hakkas kohe kui suur vōib üks inimene olla.

    Vahemärkusena ütlen, et tegelikult ta ei olegi peretütar, tegelikult on ta abielus nende pojaga. Kuid koduses kōnepruugis nad kasutavad tütar, ema, isa jne. Kōigele lisaks ma ikka tükk aega mōtisklesin, et kas ta pigem koolis ei peaks olema, kui minuga siin ringi kimama ja raha teenima... Hea et ma oma suud lahti ei teinud 😅

    Sōitsime siis riisipōldudeni, kus ma eile käisin jala, mina läksin nö matkama ja tema jäi mind ootama. Väga mōistlik tegu tema poolt. Kes see ikka viitsib seal turnida. Kuna sellel suurel terrassil on erinevate omanike maalapikesed, on nad selle enda jaoks teenima pannud. Nimelt tuli pm iga tōusu peal kellelegi nö annetada. Osad olid isegi tōkked ette ehitanud ja siis silmad pahupidi peas ootasid, millal ma nende karbikest täidan. Osadel oli isegi pōld harimata, oleks vōinud vähemalt sedagi teha, mitte lasta kōike rohtu kasvada. Lōpuni ma rada ei käinud, käisin tagumisel poolel, mida teeäärest niisama ei näinud ja pöördusin tagasi.

    Kimasime edasi, et juua tassike kakakohvi. Ilmselt kōik, kes Bali kohta natukene uurinud, teavad mis see on. Ühed elukad söövad ainult parimaid kohviube, kuid ei seedi neid ära ning kakavad välja. Kaka korjatakse kokku, kuivatatakse ja edasi käitutakse nagu tavalise kohviga. Kōigi kommentaar on umbes selline, et see on parim kohv mida nad eales joonud. Mina ei oska seda kōike kommenteerida. Saime maitsta veel erinevaid kohvisorte- ingverikohvi tundus huvitav. Maret, kas sellist saab ka meie kohviautomaati panna? 😊

    Veits istusime ja minekut.. tema turistikava nägi nüüd ette lōunat, aga mina seda küll veel ei tahtnud. Nillisin talt välja templikülastuse. Kimasime veel veits edasi ja olime Kawi templis. Tōmbasin endale sarongi ümber ja sisse. Kōik oli täpselt nii nagu ma olin kujutlenud- mitmed pühavee basseinid, templikell, palvealad jne. Selline tore jalutuskäik. Rahvast oli ōnneks vähe.

    Tagasi läksime hoopis teist teed, ta näitas mulle oma küla, kust ta pärit on. Siin rääkis ta ka oma abieluloo ära. Käisime läbi veel ta ema juurest. Ehk kokkuvōttes vōib öelda, et tal oli vaja ema juurde minna, aga nii vahepeatustega vedas mind ka kuskile ning vōttis selle eest veel raha ka. Aga tore oli sellegipoolest!

    Tsutike veel tööd, surfasin netis, et välja mōelda oma järgnev tegevusplaan ja otsustasin, et jään veel üheks ööks siia maale.

    Ütlesin oma häälitsevatele Gekodele head ööd, tõmbasin voodile kardinad ringi ja magama 😴
    Read more

  • Nachdem wir eine überraschend gute Nacht in unserem Camp verbringen durften, wurden wir mit diesem überragendem Frühstück verwöhnt. Gut gestärkt haben wir uns also auf die zweite und letzte Etappe unseres Treks begeben. Es hat nicht lange gedauert, bis wir auf weitere Orang Utans trafen. Darunter befand sich auch Mina, ein aggressives Weibchen, das schon lange bekannt und ebenso berüchtigt unter den Guides ist. Die Anspannung war zu spüren und unser Guide Hamdi gab uns zu verstehen, dass wir uns zurückziehen sollen. Allerdings war es da schon fast zu spät. Johanna und ich standen mit dem Rücken zu einem riesen Baum als Mina auf uns zukam. Ohne große Chance auf Rückzug unsererseits sprang einer der anderen Guides gerade noch zwischen mich und das Orang Utan Weibchen, als sie nach meinem Bein Griff. Die Situation wurde blitzschnell bitterer Ernst: Mina biss dem Guide in das Bein und es kam zu einem Kampf, indem alle Einheimischen gemeinsam versucht haben Mina zu vertreiben. Hamdi ging mit uns den Weg zurück und schlug einen anderen ein. Nach 20 Minuten trafen wir wieder auf den Rest der Gruppe und sahen die Wunden am Bein des Guides. Wir versorgten es so gut es ging. Hamdi erzählte uns, dass Mina bereits 106 Mal zugebissen hat. Wäre der Guide mir nicht zu Hilfe gekommen hätte ich mich auch zu Minas Opfern zählen dürfen, allerdings war es für ihn auch das erste Mal.
    Mit leicht zittrigen Knien kamen wir bald an dem Fluss an, der uns per Tubing wieder zurück nach Bukit Lawang bringen sollte. Kurz zurvor haben wir noch Thomas, einen nur in Sumatra vorkommenden Blattaffen, kennen gelernt. Er war wiederum sehr freundlich.

    Abschließend kann man sagen, dass dieser 2-tägige-Jungle-Trek extrem aufregend war. Wir haben sowohl die zahme und beruhigende, als auch die gefährliche, abenteuerliche und unberechenbare Seite des Jungles kennengelernt! Es war ein unvergesslicher Trip, der sich voll und ganz gelohnt hat.
    Read more

  • Tänase päeva lōpuga on tore mängida sellist numbritemängu- tänaseks ma olen kodust ära olnud täpselt 17 päeva ja kōigi eelduste kohaselt olen kodus tagasi 117 päeva pärast 😊 Ütleme nii et päris palju on veel minna 😂 Kōige parem selle juures on see, et ma ei tea mida ma hommegi teen, veel vähem seda, mida ma teen 79. päeval. Elame vaatama... ma siis pärast ütlen, mida universum planeeris selleks päevaks 😋Sellest jutust te vōite välja lugeda, et tagasi lennuks on mul juba piletid olemas ning viimased 3 nädalat reisil tōotavad tulla väga pōnevad ja tihedad 😝Selleks ajaks on mul igasugune planeerimine ja mōtlemine täiesti üle visanud ja annan juhtimise üle Tiidule. Tiit ma loodan, et sa naeratad praegu ja vōtad oma kohustusi tōiselt 😂

    Päevast siis... hommikul ajasin ennast hommikusöögile, tassike teed ja ananassipannkoogid kōlasid väga hästi. Siis tegin sutsuke tööd nagu ikka. See tööasi on välja kujunenud nii: mina teen hommikul rahulikult omi asju, nemad seal Eestis alles pōōnavad mōnusasti, siis käin mina kuskil rändamas ja ōhtul, kui neil on alles keskpäev, naasen töö juurde. Terve aja, kui mina ringi müttan, istuvad nemad kontoris 😂🙈Kogu selle aja nad saavad mulle kirjutada ja videokōneleda, kui peaks soov olema.

    Üheks ōhtuks sai mul küll netimaht täis, aga täna ma parandasin selle vea. Läksin oma "linna" uut netikaarti ostma. Linnamoodine asustus on minust paari km kaugusel. Astusin rōōmsal meelel hotellist välja, tegin paar sammu ja nagu siin tavaline, jäi mingi tüüp rolleriga seisma. Kas tema saab minu heaks midagi teha jne. See on neil siin selline töövorm, kōik on FIE-d ja käivad tänavalt tööd otsimas.

    Ega ma kade tüdruk ka ei olnud... vaatame siis mis nägu ta teeb, ma tahaks ōppida rolleriga sōitma 😄. Noh selline tagasihoidlik soov... ja ta oli nōus...

    Alustuseks ta viis mind linna, et ma saaks oma sim-kaardi osta. Vahemärkusena ütlen, et seekord maksin 0,7€, eelmine kaart maksis 7€ 😂. Vaatame kaua see vastu peab. Edasi sōitsime jalgapalliplatsile, seal oli kōva liivapinnas ja juhtimine anti mulle üle. Natukene valetasin ka talle.. ütlesin, et ma ei ole kordagi elus millegi sellisega sōitnud. Pōhimōtteliselt oli see õige, sest ma eeldan, et kōik rattad, millega ma proovinud olen, on olnud natukene vōimsamad. Ümber väravate u 10 tiiru tehtud, lasti mind tänavale 😄 Sirgel teel sain täitsa kenasti hakkama 😄

    Ja pärast tulin jälle selline tüüpiline jutt, et mida sa plaanid teha ja ma saan sulle näidata kōiki neid vaatamisväärsusi. Hinnaks pakkus ta alustuseks 200 000 ruupiat, naeratasin ja arvasin, et see on liiga palju 😇. Lōpuks leppisime kokku, et ta viib mind täna Hot springs'de juurde ja tagasi saan ma ise sōita... juhhuu.. see tundus juba mōeldav. Sōit sinna oli väga tore, ühel pool on ookean ja teisel pool mäed, ägedaid jäädvustusi mul sellest ei ole. See rollerikene ja kiitsakas noormees mu ees ei tundunud tegelikult just kōige turvalisem variant. Kui mōleda, kuidas ema ja Imre suure Harleyga mööda USA kihutavad, siis see mida ma tegin oli pehmelt öeldes naljakas, aga noh 😄

    Käisime veel ühes templis, mis oli suhteliselt kōrgel ja kōik sealne tekitas natukene kōhedust. Inimesed mediteerisid ja kōik oli nagu päris, ma olen natukene tundlik sel teemal ja tahtsin ruttu minema. Igal asjal on oma koht ja aeg... Jōudsime kuumaveeallikateni, minult nōuti 10 000 ruupiat sissepääsuks (kunagi tahaks ka nö looduse rüpes kohata mōnusaid kuumaveeallikaid, et seal ei oleks hunnik turiste ja sissepääsumaksu). Kaasas oli mul ainult 100 000 ja 7000, üldjuhul neil ei ole kunagi tagasi anda, kui annad suure rahatähe. Nii ka seekord, 50 000 sain kohe ja 40 000 pidin saama tagasi tulles. Parkisime oma rolleri ära, huvitaval kombel palus tüüp mult just 7000 IDR parkimise tasumiseks, no okei..

    Mina läksin suplema ja vett nautima koos paksude tädikestega ning tema jäi mu asju valvama. Kogu see situatsioon oli ikka veider küll, aga mis sa teed. Masseerisin veejoaga oma ōlgu ja lebotasin niisama. Väga kaua ei olnud, kaua sa üksi ikka jaksad seal basseinis olla. Välja tulles hakkasin oma telefoniga mässama. Mult nōuti mingit ID ja veel isikuandmeid, kōik oli indoneesia keelne... lōpuks toksis see tüüp igatahes kōik oma andmed sisse ja sain tööle selle kaardi 😂 Eks kui ma liiga suuri arveid teen vms maksab pärast tema kinni.

    Mööda kurvilist mägiteed üles-alla mul veel ei lastud sōita, aga pärast sain mina juba ette istuda. Väga tore oli, tegin isegi 2 möödasōitu 😄Linnapiiril pidin juhtimise jälle üle andma, siin on päris tihe liiklus ja politsei pidi samuti kōik turistid maha vōtma... Tänaseks oli ekskurss läbi ning hotelli juures sooviti minult saada 90 000 IDR, kes nüüd tähele pani siis see on täpselt sama summa, mis mulle enne tagasi anti. Jätkuvalt... pange mingi kindel hind asjale ja ärme veiderda...

    Pärast käisin söömas, mu lähedal on järjest ligi 10 söögikohta, kōik olid inimtühjad 😅 Valisin neist ühe ja tegin väga halva valiku. Kōht oli tühi, sōin kōik ära, aga tagasi sinna ei lähe... Ōhtul tegin ōues istudes kottpimedas veel tööd ja oligi tänaseks kōik...
    Read more

  • Wir liehen uns den Roller für einen weiteren Tag aus und fuhren zu einer weiteren Foodlocation, in der wir Smoothie-Bowls zum Frühstück hatten 😊 die Bowl war unglaublich lecker und sah dazu noch schön aus 😀
    Danach fuhren wir mit dem Roller nach Seminyak. Dort sollte der Strand schön sein und das Wasser nicht so hoch stehen 😊 wir fuhren knapp 20 Minuten mit dem Roller. Wir stellten den Roller sb und gingen die wenige Meter zum Strand zu Fuß.
    Der Strand war leider nicht sehr schön. Durch den Regen und Sturm der letzten Wochen wurde ziemlich viel Müll angespült 🙈
    Anstatt uns an den Strand zu legen, gingen wir shoppen und wurden beide fündig 😊👌 hier auf Bali gibt es so viele schöne kleine Boutiquen, die unglaublich schöne Sommersachen verkaufen 😍
    Nach unser Shopping-Tour fuhren wir zurück zum Hotel. Der Weg zurück war der Horror! Es herrschte Stau. Stau in Indonesien und auf einem Roller war mega ungewohnt! Zum einen war das Anfahren nit dem Roller etwas gewöhnungsbedürftig, da ich erstmal das Gleichgewicht finden musste. Zum anderen fuhren zahlreiche Rollerfahren dicht neben, hinter oder vor einem, die rücksichtslos sich an dir vorbeidrängen 🙈 Gott sei Dank kamen wir heile und trocken an. Unser Plan war eigen uns kurz auszuruhen, bevor wir den Sonnenuntergang an einem der bekanntesten Tempels Bali beobachten wollten 🙈 leider kam uns der Regen dazwischen und machte unsere Pläne zunichte. Stattdessen verbrachten wir den Abend gemütlich mit einen Sebastian Fitzek Hörbuch auf unserem Zimmer 😀
    Read more

  • Hull uni on, aga ma tean, kui ma seda praegu ei kirjuta siis homme ma ka ei viitsi...

    Hommikul tegin jälle oma Uberi sessiooni. Kas keegi oskab öelda, kas autojuhid poogitakse sulle automaatselt külge vōi nad saavad ise ikka vastata kutsele? Üks auto oli minust 1 min kaugusel, ta nö aktsepteeris 2x mu kutset, aga kummalgi korral ei hakanud tulema. Tegin veel paar luhtunud katset ja siis üks auto tuli, tal oli tervelt 20 min sōita. Ei saa mina päris täpselt nende süsteemidest aru... see on kindel, siia kuhu ta mind tōi, ükski Uber niisama ära ei eksi, tagasi on vaja saada kuidagi teisiti.

    Nimelt otsustasin tulla veel natukene pōhja poole. Tahtsin näha Tegalalang riisipōlde ehk siis kōige rohkem promotud pōllud Balil. Rolleriga ma veel ei sōida ning otsustasin sinna lähedale (3 km) ööbima tulla. Kahepeale autojuhiga leidsime koha ikka üles, maps ütleb, et tänaval ei ole nime, raske on nii inimest juhatada 😂

    Kohale jōudes vōttis mind vastu väga kena proua. Mul oli kinni pandud üks suhteliselt odav tuba, kuid tuli välja, et pereisa oli selle toa peale ööbima pannud perekonna lapsega. Proua arvas, et ma ei taha seal magada 😊 Ja nii ma saingi endale väga privaatse toakese kompleksi teises otsas. Mul on oma bassein 😇ja kookospuud ja riisipōllud on pōhimōtteliselt terrassil. Mis nüüd juba peamine, savi see internet, siin on vaikne. Mitte keegi ei mulise kōrval, koerad ei haugu, mootorrattad ei tee kiirendust...Väga väga mōnus koht. Maakas jōudis maale 🌴

    Kuna need kuulsad pōllud asuvad minust mōne km kaugusel otsustasin minna jala. Suurepärane jalutuskäik- otse mäkke mōnusas palavuses keset päeva... aga hakkama sain, vaade oli ilus, aga mitte just tohutult lummav. Sōin seal oma supikese ja tulin tulema. Oleks tahtnud nendel pōldudel ka veits jalutada, kuid kell oli liiga palju juba... töökaaslased ootasid oma küsimustele kiireid vastuseid 😄

    Koju tulek läks juba kiiresti, sest nüüd oli alla mäge mōnusas vihmas kerges hämaruses... Vihma veits tibutas, aga oli selline okei- hea kōndida. 500m enne kodu hakkas tohutult sadama ja ära ei lōppenud. Suhkrutükk nagu ma olen, sain läbimärjaks, mitte üks koht ei jäänud kuivaks. Ōnneks see oli tagasi teel mitte minnes.

    Mu basseinis ujumine jäi siis täna ära, aga tagavaraks on mul vann... juba päris ammu ei ole saanud normaalselt pesta. Üks päev juba mōtlesin, et kas neil sauna ei ole siin kuskil 😂Hakkasin siis mina mōnusasat vanni minema, kui silman seinal konna 🐸 Rōhutan seina peal. Otsanunnukene, kuidas sa nüüd sinna siis said. Mina küll nii pesta ei saa, kui sa seal mōnusasti käputad. Polnud erilist tahtmist teda kätte ka vōtta. Hakkasin teda siis pannilabidaga taga ajama. No see oli vōimatu, ta ju kargas ühest seinast teise, mina jälle talle järgi, et äkki saan ta pōrandale ning siis uksest välja... Uksest välja ma ta sain, aga siis ta maandus mu voodis. Tühja kah, tegin terrassiukse veits lahti ning ise läksin pesema, vannitoa vahelt tōmbasin ukse ikka korralikult kinni 😅Kui muidu on Spa-s selline mōnus rahustav muusika siis mul on siin vannitoas ka oma muss. Lihtne, ei ole mingit tehnikat vaja, ülemine rida seinast tuleb laduda aukude tellistega. 😄 Tegelt see on selline ornamentika ja ilus jne, aga proovi sa ōhtul hambaid pesema minna, kui kogu see džunglirahvas sul kōrval möllab. Eks sealt see prints-konn ka mu tuppa sai.

    Kui esimeses kohas vaatasin ma pesuruumis kogu aeg ämblike (sisenedes keerutasin ohutus kauguses wc-paberi rulli) siis nüüd ma vaatan, et mingeid konnasid ei oleks- huvitav mis järgmiseks.

    Juuksed on mul lokki läinud, mōned teist ilmselt ei teagi, et väga loomulikus olekus olen ma paras Polli. Nahk on ka korralikult maha tulnud. Täna siis polnudki ōhtu lōpetuseks muud kui spa-protseduurid, töö ja tuttu...
    Read more

  • Ma vist juba ütlesin, et otsustasin veel üheks päevaks siia jääda. Kuna külalisi väga palju ei ole siis oldi lahkesti nōus. Hommikusöök oli väga hea, eriti meeldivad mulle need puuviljad. Natukene tunnen puudust leivast juba ja šokolaadi peaks ka jälle ostma 😄
    Peretütar/abikaasa oli täna hommikul nii armas ja tuli minu juurde- kauss ja kiirnuudlid käes. Tema probleem seisis selles, et teda päeval ei ole, aga ma saan vähemalt enda köögis suppi teha. Tegelt on päris hea mōned päevad puuviljatoidul olla. Ubusi keskuses sōin viimasel ōhtul mingeid rasvakäkke tänavalt. Hommikul ajas iiveldama ja paha oli olla.

    Eile hommikul teatas peretütar/abikaasa, et homme on kindlasti ilusam ilm ja nii oligi. Hommikul päike lōōmas ja vihmast polnud haisugi. Käisin mina siis lōpuks basseinis ujumas ja tegin oma trepikesel tööd. Olin jälle väljas max 1h, aga nüüd on kindel, mina keskpäeval oma nina ōue pista ei vōi. Arvake, kellel on kogu keha jälle punane ja valutab.. mu möglad, mida Tiit lennujaamas päästis hakkavad juba otsa saama. Oleks pidanud ikka rohkem vōtma 😂😂

    Lisaks ma pean vist selle endlikepi ka ära ostma, muidu olen viis kuud ära ja kōik pildid on sellised, mida vōib googlest ka vaadata, ainukese vahega, et seal on need tunduvalt professionaalsemalt tehtud.

    Tegin oma supikest ka, tähtsa näoga hakkasin vett keetma, aga seda pliiti ma tööle ei saanud. Mingi gaasispets ma väga ei ole, aga kui gaasijuhe, mis väljub pliidist, niisama laua all vedeleb siis ilmselt vōlusōnaga ka see pliit tööle ei lähe. Hiilisin siis salaja oma veekopsikuga naabertuppa ja varastasin neilt gaasi. Ise kōōlusin terve aja uksel, et kedagi ei tuleks 😇Kiirnuudlid sain valmis ja maitsesid täitsa head, pole neid aastaid juba söönud, aga siin see vist igapäevane.

    Konnad vannitoas seinal ja gekod laes on juba selline tavaline, nendest ma enam numbrit ei tee.. Loodan, et mingid maod ja sisalikud tulevikus mul voodis elama ei hakka...

    Tänane päev möödus muidu täiesti töötähe all, ma ei hakka teile seda ümber jutustama, see suht igav selline...
    Read more

  • Hommikul pidin lahkuma oma armsast kodumajutusest, et sōita pōhja Balisse- Lovina'sse. Nimi on juba selline, et sinna peab minema. Olin kokku leppinud, et pereisa viib mind kella 10 Ubudi keskusesse. Enne sōin privaatse hommikusöögi oma toas. Nimelt üks vene neiu, kellega ma eile sōin ja tutvusin, otsustas, et tema tahab värvimistundi teha meie hommikusöögi laual. Mis tegelikult on siin normaalne. Igal pool pakutakse värvimiskoolitusi/tunde. Ja lōpuks tuli välja, et see neiu soovib ka keskusesse saada. Ehk mu kell kümme venis ikka korralikult. Venelasi on siin üldse päris palju ja no need tunneb kohe ära.

    Olin eelnevalt üritanud uurida, kuidas on kōige mōistlikum sōita Ubudist Lovinasse. Teekond on mitu tundi pikk ja mōistlik oleks minna mingi ühistranspordiga. Otsisin ja lugesin foorumeid jne. Mingit ühistransporti kui sellist neil ilmselt ei ole. Kōigil on oma rollerid ja turist sōidab nö autojuhiga. Ōnneks leidsin ühe shuttle bus'i, mis teeb erinevaid lōbusōite kui ka bussisōite. Pereisa küsis, millega ma Lovinasse plaanin minna ning siis kohe teadis, et mind on vaja viia Parema busside peatusesse. Sellest vōib eeldada, et rohkem bussivariante tōesti ei ole sinna minekuks.

    Buss oli selline 12-kohaline minibuss ja meid oli täpselt 3 inimest, kes soovis see kuupäev Lovinasse sōita, väga luks värk, sai mōnusalt laiutada. Teekond läks mööda vulkaanimägesid oli selline paras mägironimine. Buss tegi vahel ikka väga veidrat häält ja ei tahtnud eriti edasi minna, kuid kohale jōudsime. Kindlasti, kui keegi plaanib selle tripi ette vōtta, siis tuleks rentida mitme peale lihtsalt auto vōi siis autojuhiga. Mitme peale teeb see enam vähem sama välja kui minu bussisōit. Boonuseks on ainult see, et saab teha vahepeatusi ja nautida neid imelisi vaateid. Tōesti oli hämmastavalt ilus, mitu korda oleks tahtnud juhile öelda, et jääme nüüd seisma natukeseks. Lisaks jäi teele mitu külakest, mida oleks huvitav külastada.

    Aga kōigele vaatamata jōudsime kohale. Paluti meid bussist välja ning siis lōunasöögile. Me ei saanud algul hästi aru ja pōiklesime vastu, kuid siis öeldi, et see on hinnas ning pärast vaatame, kus on teie ööbimiskohad ja viime teid sinna ära. Viime teid sinna ära tähendas küll raha eest, aga 1€ selle eest tundus okei 😄

    Söök oli hea ja nii me edasi kruiisisime. Sellest ma küll väga aru ei saanud, miks itaalia tüüp enne ära viidi, kuigi ta elas kaugemal, ma pidin 10km niisama kaasas tiksuma, aga ju siis meesterahvastel on eesōigus. Hotelli jōudes, nüüd ma siis olen hotellis mitte kodumajutuses, pidin kuulama ligi tunnist loengut sellest, et ma pean järgmine hommik sukelduma vōi snorgeldama, kōik on jälle hinna sees jne, aga see hind on 60€. Keeldumisega väga ei lepitud, istusin selle härraga trepil ja vaatasime teineteisega tōtt. See tekitas tohutu trotsi selle hotelli vastu. Ōiget wifi parooli ta ka ei teadnud, andis mulle SPA parooli, ma ei tahtnud ju sedaaaa...

    Pikutasin veits oma hiiglaslikus voodis. Teine pōhjus, miks tulla mitmekesi reisile, kōik majutuskulud saab jagada kaheks. Mina olen praegu ööbinud ainult privaatsetes tubades. Nii äge ma veel ei ole, et tahaks 9€ eest kuue inimesega ühes toas magada. Vōib-olla see aeg veel tuleb, kui mul näpud täiesti pōhjas on 😅Pärast jalutasin natukene mere ääres. Kogu rand on paate täis ja ujumiskohta ma ei tuvastanud. Ilmselt minust natukene kaugemal on. Liiv on musta värvi ja veits prügi täis, nagu ikka. Kuid liiv on palju pehmem kui mu eelmises rannas.

    Pärast läksin väga toredasse kohta sööma. Tegin kalaōhtu, kui ma juba kalurikülas olen. Homme söön kindlasti liha, grill-liha tahaks hirmsasti 😂 Minust taimetoitlast ilmselt ei saa. Lovinas on üks kōige populaarsem tegevus hommikune delfiinide vaatlus. Pererestoranid, kus isa on päeval kalur ja ōhtul muusik, pakuti seda sōitu 100 000 ruupia eest, kalur rannas pakkus 50 000 ruupia eest. Ma ei taha teada, mis hinnaga mu hotellis seda pakutakse. Ilmselt peab järgmine ōhtu ka randa jalutama minema, äkki trehvab mingi normaalne kalur seal olema 😇

    Mu kohalikul internetikaardil sai maht täis ehk nüüd ma ei saa teiega igal pool kirjutada. Ostan uue kui satun kuskile keskusesse 😊Homme tahaks lihtsalt magada, nii väss on... ainult maniküüri tahaks minna. Aga kindlasti mitte hotelli spasse 🙄

    Hotelli jōudes vōtsid mind vastu terve basseinitäis eestlasi. Pōhimōtteluselt saab öleda, et need eestlased tunneb ka kaugelt ära 😂
    Read more

You might also know this place by the following names:

Republic of Indonesia, Indonesien, Indonesia, Indonesië, Indɔnehyia, ኢንዶኔዢያ, اندونيسيا, İndoneziya, Інданезія, Индонезия, Ɛndonezi, ইন্দোনেশিয়া, ཨིན་ཌོ་ནེ་ཤི་ཡ།, Indonezia, Indonezija, Indonèsia, Indonésie, Индонези, Indonesia nutome, Ινδονησία, Indonezio, Indoneesia, اندوزی, Enndonesii, Yndoneezje, An Indinéis, ઇન્ડોનેશિયા, Indunusiya, אינדונזיה, इन्डोनेशिया, Indoneska, Endonezi, Indonézia, Ինդոնեզիա, Indónesía, インドネシア共和国, bidgu'e, ინდონეზია, ឥណ្ឌូនេស៊ី, ಇಂಡೋನೇಶಿಯಾ, 인도네시아, ئیندۆنیزیا, Indonesi, Yindonezya, Indonezi, ອິນໂດເນເຊຍ, Indonēzija, Initonīhia, Индонезија, ഇന്‍ഡോനേഷ്യ, इंडोनेशिया, Indoneżja, အင်ဒိုနီးရှား, Indonesiya, ଇଣ୍ଡୋନେସିଆ, Indonezja, اندونیزیا, Indonésia, Indunisya, Indoneziya, इन्दोनेशिया, Indunesia, Ênndonezïi, ඉන්දුනීසියාව, Indoneesiya, Républik Indonésia, இந்தோனேசியா, ఇండోనేషియా, อินโดนีเซีย, Indoneziýa, ʻInitonēsia, Endonezya, ھىندۇنېزىيە, Індонезія, انڈونیشیا, In-đô-nê-xi-a (Nam Dương), Lindäna-Seänuäns, Orílẹ́ède Indonesia, 印度尼西亚, i-Indonesia