Külli Kilkans

Joined January 2017
  • Day124

    120.-122.päev- Sihanoukville

    May 7, 2017 in Cambodia ⋅ 🌧 14 °C

    Nonii olemegi kohal. Esimene öö oli nagu ta just oli 😄. Kui enne magasime ideaalselt konditsioneeritud hotellitoas (tegelt ma sain sealt nohu, päris ebameeldiv), siis nüüd on märksōnadeks umbsus, palavus, kiletatud voodi. Tiit hakkas juba ōhtul kurtma kōhuvalu üle, mul oli ka veits ebalev tunne, aga surusin selle alla. Üritasin Tiitu igati aidata, ta oli sellise olemisega, et kohe mu silme all viskab saba 😄. Oma suurest medikamendikotist valisin talle sobivad ravimid ja tundus, et olemine läks nagu paremaks. Öösel koputati korra ōlale ja paluti valuvaigistit, valu oli liikunud kōhust pähe..

    Bungalow on meil kahekorruseline, üleval suur voodi ja all külm dušš ning wc. Alumisele korrusele ei saa otse ehk pm on ikkagi välikäimla, aga ōnneks mitte ühis. Aga ei kurda, Tai laht on peaaegu ukse all, tuleb minna läbi restorani ja juba saabki pikali visata vōi vette joosta. Valisime enda uue kodu natukene kaugemal pōhilistest peokohtadest. Vanad inimesed tahavad magada ka😄 ehk pesitsesime rannariba otsas. Mainin juba praegu ära, et ühetegi poodi vōi märki mingist linnalisest tegevusest meie juures ei ole. Suveniirid, kaardid jms jäid kōik ostmata, hea et me saime takso, millega lennujaama sōita.

    Aga vōrratu esimene hommik, päike paistab ning tuju hea... Lällud liivas hommikusöök, päevitused selga ja ümbrust uudistama. Meie olime Otres 2's, aga Otres 1 tuli ka ära vaadata. Läksime mööda randa, kui liiga palavaks tōmbas siis käisime ujumas. Seal oli nii palju krabisid, et need ajasid tihtipeale veest välja. Vastik tunne tekkis, kui keegi jalast vōi käest hakkas sōrgadega naksama 😄. Krabiauke oli veepōhjas nii palju, et kōrvale ei saanud ka kuidagi astuda 😂. Kui Tiitu vaevas eile kōhuvalu, siis alates tänasest hakkas minul jant pihta. Sellest ma ei ole veel nädalaga jagu saanud, isegi viinaravi proovisin 😅. Tegelesime ka aardejahiga, ühe backpackersite pesa lae alla oli topsik kraamiga jäetud. Tegime teineteisele katet ja kuidagi saime rahva vahelt selle kätte. Tiidule pakuti esimese viie minuti jooksul kanepit, minule ei julgenud keegi läheneda.. kōhuvalust tingitult oli mul ilmselt nii kuri nägu peas 😄. Koju läksime juba tukiga, ei viitsinud kōmpida. Poistel just karaoke käis 🎤, aga 2$ olid nōus meid ära viskama. Kodus külmiku otsas ootas meid veel üks suur aardekarp. Mhmm.. täitsa meie enda Columbuse nimelises "külalistemajas". Mina olin suht kutu-piilu ja ōhtusöögiks närisin saia 😄. Ventika taustal ōnnestus meil isegi Pealtägijat vaadata.

    Kuues mai pidi olema otsast lōpuni liivarannale pühendatud. Mina vōtsin arvuti alla kaasa, et äkki ōnnestub veits töötada, ametlikult oleks nagu puhkus, aga tegelt ju ikkagi ei ole. Tiit vōttis ka minu iPadi näppu, et ta ennast nii üksikuna ei tunneks! Arvake, mis sellest sai? Istusime ōhtusöögini ekraanide taga. Tiit ei vahetanud isegi istekohta, mis siis et sipelgad pissisid ta peale ja tänaseni määrib tiigrisalvi peale. Mul on rahutud jalad, proovisin ühte ja teist istekohta. Seal, kus paistsid siplevad jalad, seal ma lebotasin😄. Vette saime päikeseloojangul ning samal ajal hakkas ka äikest lööma ning vihma sadama. Ise veel mōtlesime, et kui hea mōte on tormiga vette minna, aga ōnneks kōik läks hästi. Pikselööke oleks tahtnud kohe pildistada, aga ega selle väikse telefonikönniga ei saa ju sellist asja teha. Ja peab ära mainima, et Tiit on ikka sama valge kui Aasiasse tulles. Ta ilmselt ei tea veel, pōhimōtteliselt toas istudes ei teki mingit jumet, loodame, et äkki veits D-viitamiini ikka saab... Järgmine päev pidime minema koheeee ärgates päikest vōtma... ☀️

    Ihiii.. kui olime järjekordse öö ōhupuuduses ja roosa baldahiini all mööda saatnud, avanes ōus suht vihmane vaatepilt. Paduvihm! See muutus hommikul aina tugevamaks ning bungalow hakkas ära lagunema 😄. Katuselt pudenes kattematerjali voodisse ja kotti ja pähe ja igale poole. Nii kui ma olin voodi puhtaks kloppinud, pöörasin selja ja jälle oli puru täis.. Kordasime siis eilset tegevust, puhkus ju ikkagi- ei aktiviteedile.

    Kohalike elu väga palju ei näinud. Meie ümber elasid pered samuti bungalowdes, aga hull ehitus käis. Kahjuks ehitati hotelli, mitte neile elumaja. Rannas müüsid noored käepaelu ja tädid pakkusid pediküüri, maniküüri, massaaži ja niiditehnika karvaeemaldust. Juba esimesel päeval saime enda tädi, kes käis iga päev jalakarvu mōōtmas, et äkki täna juba saab vurritama hakata. Neil oli korvike vajalike vahenditega ja toolikesega kaasas ning nii nad mööda randa käisid. Kui ära väsisid vōi kliente ei olnud, siis nad lebotasid päikesetoolidel ning lasid silma looja. Pidime minema ka saartetuurile, aga vihmasajuga jätsime ka selle aktiviteedi ära. Lōbustasime end kassidega, üks käis tähtsa näoga Tiidul järel ning ei lasknud teda silmist. Ōhtul ootas tüüp ukse taga ja Tiit lasi kassi isegi meile tuppa. Oiii ta oli ōnnelik (nad mōlemad tegelikult)!! Kass käis korra isegi mind uudistamas ja pikutas veits kōhu peal. Pesemise ajaks ajasin nii Tiidu kui kassi toast välja..

    Kui Tiit tuppa tagasi tuli kurtsin silmade kipitust, läks pool minutit mööda ja mu silmad olid peaaegu kinni paistetanud 🙁. Ja tagasi enam läinudki, puhastasin antiseptiku ja puhta veega, kuid ei midagi. Joodiku nägu ees ja üks silm hullem kui teine. Lootsin ainult, et hommikul on parem...

    (Kui tahate rohkem pilte jms siis lugege Tiidu 👣 ka! PS. talle väga meeldib kui like pannakse!)

    👣- Sihanoukville ööbimine
    Read more

  • Explore, what other travelers do in:
  • Day121

    119. päev- Sōit kuurortlinna

    May 4, 2017 in Cambodia ⋅ ⛅ 34 °C

    Sōit kuurortlinna ehk Kambodža ranniku äärde. Ah, et miks me sinna läheme kui Siem Reap's oli väga tore ja avastamisrōōmu oleks jätkunud pikemaks. Tiit arvas, et ta elust on puudu nädalake rannapuhkust. Tema sooviks oli neli päeva ainult päikest vōtta ja jalad liivaseks teha. Sain ju tema soovist aru, ise olen rannapuhkust korralikult nautinud. Ega polegi muud kui tuleb otsida bussipiletid, kui keeruline see ikka on..

    Ööbusse täitsa liigub sellel marsruudil. Nüüd tuleb valida ainult parim pakkuja. Nonii.. arvustused internetist: WARNING, do not use this company, pidevad avariid, bussjuht kihutab meeletult, bussijuht ahistas sōitjat seksuaalselt-sōitis koerale otsa-pōgenemised sündmuskohalt-rahakotid ja väärtuslikud esemed on kadunud jne.. ja mis kōige parem- süsinikdioksiidi mürgitus bussis 😣. Jätame selle firma bussiga sōitmata, ükskōik kui hea pakkumine ka poleks... Ma ei viitsi lōpp-peatuses Tiitu äratades avastada, et oih.. midagi on viltu! Teine bussifirma tundub, aga väga viisakas, hinnad on küll kallimad ja pealinnas tuleb teha bussivahetus, ööbuss tuleb vahetada mini van'i vastu. Aga kōik see on parem kui süsinikdioksiidi mürgitus, seksuaalne ahistamine, varastatud asjad ja avarii ööpimeduses. Otsutatud!

    Nüüd jōudiski kätte aeg, kus tuli bussi minna. Väike ärevus sees, otsisime enda kohti. Olime valinud kōrvuti lamamiskohad viimases reas! Mhmm.. just nii. Toolide asemel olid sellised narilamatsid, plaan oli koivad sirgu visata, tekk peale ning terve öö toredasti tudida. Viimane rida sellepärast, et see oli vaba, lähedal wc'le ning keegi ei norska kuklas. Lisaks tuli veel välja, et meie voodid on natukene pikemad ja asuvad risti teistega- ideaalne! Meil on kindlasti kōigeeee paremad kohad. Buss hakkas sōitma, nokkisime veits telefonides, bussis oli täiesti mōistlik wifi. Aga nagu veits soe oli, keerutaime neid puhureid ühele ja teisele poole, ei aidanud. Ütleme otse välja, et juba läheb palavaks.. enda ümbrust uurides selgus, et lamame pm mootori peal. Bussiseinad meie ümber olid nii kuumad, et kätt vastu panna ei saanud, kōrvetas. Teistel reisijatel oli seevastu hea jahe-sokid jalas, tekk peal ning mōmisesid ainult. Meie ägisesime palavusest, üritasime mitte liigutada, muidu hakkab higi meeletult lippama. Mingist unest ei saanud rääkidagi, lihtsalt kannatasime need 7 tundi kuidagi ära 😖.

    Vahepeatus oli Kambodža pealinnas, Phnom Penh's. Algul oli plaan aega sisustada linnaekskursiooniga, aga see ei olnud moraalselt vōimalik. Tuju oli selline äärepeal ning väsimus tappev. Sõime ühe hotelli kohvikus hommikusöögi ning ootasime jätkusōitu. Oksime selle peaaegu maha maganud.. Pärast viisakat kraaklemist jōudsime bussi ja uus 5 tunnine sōit vōis alata. Nüüd juba pisikeses bussis, kus oli normaalne temperatuur. Ōues päike paistis ja sisustasime aega aknast välja vaatamisega vōi proovisime veits tukkuda. Jäätisepaus oli vahapeal, mis turgutas meeli, et sōidu lōpuni edukalt vastu pidada.

    Jōudsimegi kuurortlinna!? Mkmm.. pigem nagu tühermaale vōi kaugesse külasse. Väikesest bussipeatusest tuk-tukitasime end majutusse- bungalow'sse lahe ääres! Kiire ülevaade meie uues kodus ja juba Tiit norskas päikesevarju all liivaribal. Ma suutsin end voodini vedada!

    👣- Phnom Penh
    Read more

  • Day120

    118. päev- Angkor Wat

    May 3, 2017 in Cambodia ⋅ ⛅ 34 °C

    Ajalugu on Kambodžal väga verine... kodussõda lõppes jõhkra genotsiidiga alles ligi 40 aastat tagasi. Üle miljoni khmeeri tapeti ehk põhimõtteliselt terve haritlaskond. Kui ma eelmises 👣's rääkisin jalututest ja muude vigastustega inimestest, siis Kambodžas on see üpriski tavaline. Üle kogu riigi on laiali pillutud arvutu hulk miine. Punased khmeerid tegelesid terrorismiga ning puistasid riigi üle miinidega ning Vietnami okupatsioonivõim tegi seda sama enda poolt. Alles 1953. aastal sai Vietnam iseseisvaks ning riik on tänini suur miiniväli. Iseseisvalt ei lubata metsa mitte mingil juhul minna ning bussisõitudel pissipeatused on eluohtlikud. Siinsel rahval on veel kõvasti minna, et jõuda selge silmavaateni. Kerjamine tundub nende jaoks veel lihtne viis raha teenida. Juttude järgi on osad vanemad võimelised isegi enda laste jäsemed poole lühemaks tegema, et nod siis tänavale kerjama saata. Tänane päev oli üldse väga ajalooline, aga mitte nii verine nagu ma just kirjeldasin.

    Ōhtul oli plaan Siem Reap'st lahkuda ning üritasime oma aega vōimalikult otstarbekalt kasutada. Kell üheksa oli äratus ja otse sööma. Sai juua veidra maitsega kohvi ning virgutada end puuviljadega. Väljas oli ulmepalavus ning mōte aktiivselt ringi turistitada tundus vääga halb. Bikiinid selga ja basseini, seal oli veits lahedam olla. Lebotasime korralikult varju all ja Tiit mängis hippodega. Mōnna oli.. Pärast saime kumbki 30 minutut khmeeri massaaži. Mingit muud erilisust ma ei täheldanud, kui et massöör oli eriti trotsis näoga, turnis mul seal seljas. Kell kaheks tuli tuba puhtaks teha. Jätsime kotid hotelli ja lasime tuk-tuki mehe kutsuda, et minna vaatama maailma kōige suuremat religioosset monumenti.

    Väljas oli juba natukene mida hingata ja lasime giidil end sōidutada. Esimene peatus oli Angkor'i muuseum, kust sai väga peene pileti osta, kohe trükiti meie piltidega variant välja. Normaalsed inimesed ostavad küll kolme päevase pileti, et kogu kompleks läbi käia, aga meie piirdusime ühe ōhtuga. Pärast pileti soetamist oli veel mitu kilomeetrit sōita. Meie plaanidesse mahtusid kogu kompleksist kolm templit: Ta Prohm, Angkor Thom ja Angkor Wat!

    Nii kui Tiit esimest templit nägi, pidi ta selja peale kukkuma, Tomb Raider'i tempel. Ehk kōik, kes on selles mängus Kambodža leveli läbi teinud, on käinud nendes templites. Tiit on üks nendest ja igal nurgal kostus hōikeid, et ma olen olnud siin!!! Aga no ütleme ausalt, kogu ümbrus on nagu kuskilt teiselt planeedilt. Raske uskuda, et inimesed omal jōul selle kōik ehitasid. Aastateks jäi kogu templilinnak džungli valla ja loodus vōttis selle enda haardesse. Rüüsteretked on oma jälje jätnud, kuid juba esmapilgust lummab kogu see müstika. Seal vōib tōesti päevi ja päevi ringi käia. Meie loomulikult olime sunnitud ka ühe aarde vallutama, et linnuke kirja saada... Tohutult kaua meitele aega ei antud, teises sissekäigus juba tuk-tuki-onu ootas, et meid edasi viia. Pōristasime eeskujulikult kohale. Järgmine templite asula oli sama müstiline ja kōige suuremast templist, Angkor Wat'st, ma ei hakka üldse rääkimagi... WOW! Imestusejudinad tulevad peale, kui mōelda sellele, kuidas kunagi siin metsade vahel elu käis.. kes teab, kas siis oli üldse sellist džunglit ümber..

    Igaljuhul, kui Kreekas tekkis suht ruttu tüdimus nende varede vaatamisest, siis siia tahaks kindlasti tagasi tulla! Vaatasime ja imestasime ja ohhetasime ja ahhetasime.. täpselt nii kaua, et kompleksile hakati väravaid ette tōmbama. Tegime veel kassisilmad pähe ja küsisime kohalikult "toitlustajalt" kala ja riisi. Sellest sai selline pidulik ōhtusöök, et hoia ja keela, aina tassiti igast taldrikuid ja kausikesi. Me ei osanud neid keelata ega utsitada, päris täpselt ei saanud aru, kas kogu kupatus sisaldub juba selles tagasihoidlikus hinnas. Lõpuks tuli välja, et jah.. täpselt nii lahked nad olidki 😄. Meel hea, kōht täis ning padavai koju!

    Ja kui miinijutu juurde tagasi tulla siis isegi nendes templites ringi tuiates soovitatakse jätkuvalt olla väga tähelepanelik 😣

    Linnast pidime lahkuma ööbussiga, mōned tunnid oli veel aega. Hotellirahvas lasi lahkesti bassu ääres aega veeta. Ōhtupimeduses oli vesi veel soojem kui päeval, lebotasime nagu vannis. Külma veega väike värskendus ja jälle teele. Sagivatelt tänavatelt haarasime pannukad ja smuuti pihku ning heitsime viimase pilgu Siem Reap'i tänavatele. Edasi viis meid ööbuss pealinna Phnom Penh'i, sealt ümberistumisega Sihanoukville'sse...

    👣- Angkor Wat tempel
    Read more

  • Day119

    117. päev- Kambodža

    May 2, 2017 in Cambodia ⋅ ⛅ 35 °C

    Sain umbes täpselt veits üle tunni magada. Kui olin töötamise lōpetanud siis loomulikult und ei olnud. Kirjutasin kaarte, käisin pesemas, pakkisin kotti jne.. Kui lennuriided olid juba seljas ja Tiit tegi ärkamise liigutusi, otsustasin korraks külje maha visata. Jaa siis ma oleks vōinud jäädagi magama, kirusin ennast, miks ma seda kōike varem ei teinud. Aga pole hullu, kott selga, prügikott kätte ja lennujaama poole. Vōtsime enda teeotsast takso. Soovisime saada metroo peatusesse Lumphini. Lumphini on Bangkokis tuntud koht, pm täiesti kesklinnas ning lisaks on veel selle nimeline suur park ja hotell jne. Taksojuhil aga ei olnud ōrna aimugi, kus asub Lumphini peatus 😵. Tegelikult oli see jalutuskäigu kaugusel, aga me olime magamata, kotid rasked ja väljas palav ning otsutasime riskida. Taksojuht siis algul küsis ühelt kohalikult baarmenilt teed ning edasi üritasime juhendada ise. Suurel ristmikul suunas juht käega Lumphini tornmaja poole ning küsis, kas soovime sinna minna 😂. Halloooo.. Kuna MRT peatus oli seal samas palusime end maha lasta.. Tüüp jäi suvaliselt keset ristmiku seisma ja sai veel pahaseks, kui autod taga tuututasid 😅. Selline stardipauk siis hommikule!

    Raha oli meil täpselt nii palju, et saame lennujaama ning midagi süüa osta. Mingeid kōrvalekaldeid ei tohtinud lubada. Tiit oli eelmine päev veetnud 2h uurides, kuidas on kōige mōistlikum lennujaama minna. Mingi hetk oli ta hullumas, et kusagil ei ole informatsiooni, kaua sōidab metroo mingite peatuste vahel.. Aga ta koostas meile ikkagi täpse marstuudi, selle läbimiseks tuli kasutada taksot, metrood ja bussi. Bussiga ma ei olegi veel Bangkokis sōitnud. A1 buss sōidab otse lennukasse ja tuleb tōdeda, et see bussisōit oli väga meeldiv. Muidu vōis linnapildis näha ummikutes seisvaid pilgeni inimesi täis busse. Inimesed seal tavaliselt magasid vōi teesklesid magamist. Meie sōit oli aga täiesti ummikuvaba, piletimüüja kogus bussis väga muljetavaldavalt raha ning lōpp-peatus oli lennujaama uste ees.. ideaalne.

    Check-in toimus probleemideta ning meil oli parasjagu aega, et oma viimastest bahtidest lahti saada. Valituks osutusid Subway vōileivad ning Tiit pidi veits pangakaardiga pealegi maksma. Ōnneks minul ju ei ole enam ühtegi adekvaatset kaarti 😄. Nüüd oli kōht täis ja jalg hakkas suurest väsimusest all tudisema. Lennureisi sisustasime erinevate blankettide täitmisega. Need tuleb kindlasti saabudes ja lahkudes piirikontrolörile anda. Muidu ei saa riiki sisse ega välja, nemad loomulikult ei tee nende paberilipikutega muud kui löövad templi peale ja unustavad.

    Kambodža lennujaam oli nii väljast kui seest väga suursugune. Kohe hea tunne oli riiki saabuda. Viisaga ei olnud ka mingeid probleeme ning seljakotid keerlesid juba ammu lindil. Olime tellinud hotellist transpordi vastu, härra ootas meid viisakalt silt näppus. 😄 Jälle ei jōudnud pilti teha... Transpordivahendiks oli tuk-tuk, kuid hoopis erinev Tai versioonist ning siinne meeldib mulle palju rohkem. Istusime nagu kuningatōllas ja kihutasime mööda tänavaid. Suurlinnast oli asi kaugel, tundus nagu me oleks sōitnud külade vahel. Aga selle vastandiks on neil osad majad kohe väga uhked, üks selline oli ka meie hotell. Kohe nagu ahhetama pani 😲. Esmane tervitus ja teenindus oli väga lugupidav ja professionaalne. Ja kui me oma tuba veel nägime... olime ju enne mōned päevad sauna eesruumis veetnud 😅. Tunne oli kui kuningakassil ja kohe tulid meelde Eesti töökaaslased, kes ootasid pikisilmi palga laekumist. Südametunnistus ei lubanud muud kui pidin tegema tööpäeva. Tiidu peksin tänavale süüa tooma. Oli teine küll muserdunud olekuga ja tahtis ikka koos ōue minna, aga eiii...

    Ōnneks ta tuli tagasi ideaalse riisi ja kanaga 😄. Tegime rōdul väikese pikniku. Valuutaga on siin hoopis naljakad lood. Kohalik raha on riel, kuid kōik hinnad on dollarites 😖. Esimese hooga mina vahetasin eurod riel'ks ning olin veits ehmatunud, kui KŌIK hinnad olid dollarites. Lähemal uurimisel ja katsetamisel selgus, et kohalik on ikkagi täiesti arvestatav raha, kuid pigem peenrahana kasutuses. Mida ma selle all mōtlen.. kui arve on 2,5$ ja sina annad 5$, siis tagasi saad 2$ ja 2000 reil'i 😂. No ideaalne süsteem! Pikemas perspektiivis on odavam maksta kohalikuga, kuid lihtsuse huvides dollaritega.

    Kui olime Kambodža rahanduse endale selgeks teinud suundusime tänavatele laiama. Täpsustan, et me maandusime Siem Reap'i ning veetsime seal kaks vōrratut päeva. Igasugust meelelahtust on seal korralikult. Alustades ööturust, kunstiturust ja lōpetades lausa pubitänavaga. Khmeerid (Kambodža inimesed) armastavad väga värvilisi tulukesi, kuid paljude söögikohtade interjöör oli väga moderne ja stiilne. Enamik hotelle on samuti väga suursugused. Söökide ja jookide hinnad tundusid aga väga odavad, ühed odavamad, mida ma reisil kohanud olen. Tiirutasime ja tuiasime tänavatel, vaatasime mida nad meile pakuvad: siidisalle, hōbedat, päikeseprille, smuutisid, rulljäätist, odavaid kokteile jne jne.. nimekiri on lōputu. Jalutud, kätetud, pimedad ja muu vigastusega inimesed mängivad kerjamise eesmärgil tänavatel erinevaid muusikariistu. Selle vastandiks aga kostub igast baarist erinev klubimuusika (ja mitte vaikselt). Tuk-tuki pakkujaid tuli ka igast ilmakaarest..

    Olime esimese "kultuurišoki" kätte saanud ja läksime enda imetoredasse hotelli tudima. Sellel päeval basseinimōnusid ei jōudnud nautida, kuid järgmine päev möllasime täiega..

    👣- Siem Reap Night Market
    Read more

Never miss updates of Külli Kilkans with our app:

FindPenguins for iOS FindPenguins for Android