Külli Kilkans

Joined January 2017
  • Day29

    27. päev- viimane päev Balil

    February 1, 2017 in Indonesia ⋅ ⛅ 26 °C

    Peaaegu 1 kuu saab juba reisil oldud ning Indoneesia viiasa on otsakorral 😊Kodust olen ära olnud 29 päeva nii et ei saa veel öelda, et olen täitsa kuu aega reisil olnud. Indoneesiast nägin ainult ühte väikest saart, aga see-eest väga omapärast ning vōib öelda, et isegi armast. Reisi alustuseks väga ōige otsus, olen endaga rahul 😇

    1. kuupäev tähendab minu jaoks loomulikult palgapäeva, tore on teha inimesi ōnnelikuks.. Pärast on mul küll tunne nagu oleks mitu päeva järjest tööd rüganud, aga teadmine, et vähemalt 60 inimest magavad see ōhtu rahulikulimalt, väärib seda. (60 tuleb siis sellest, et kindlasti on neil 30 keegi veel, kes ootab seda päeva)

    Ehk siis palgapäeeeev... Lisaks sellele pidin täna oma majutusest lahkuma, kell 12:00 check out nagu ikka... Pakkisin oma kodinad kokku, käisin viimsel hommikusöögil ning oli aeg vōtta enda arvuti ja minna arvutama 😄Koti jätsin esialgu veel sinna, nende hoolde. Päev oli vihmane, ilmselt märk sellest, et hakka juba minema... Tōmbasin oma keebi selga ning otsustasin tööpäeva alustada juba tuttavast kohast, kuna teadsin, et seal on enam-vähem talutav wifi.

    Kuna nö kohvikus on ebaviisakas kohta kinni hoida, kui midagi ei telli, siis mu lōuna oli eriti varajane. Tellisin penned tomatikastmes ja seentega, pōhjus jälle lihtne, sest selle peale raputatakse korralikult juustu 😅 Juustu nad siin saarel väga ei tunne, kuid sidrunheina tee on jumalik.. Tegin kibekiirelt tööd, kohviku külastajad muudkui vahetusid, minu lauanaabridki aina vahetusid 😄Valisin endale ikka mōnusalt suure olemise, et tunda end nagu tööl. Vabandust, Kelin, et ma sind teiste vastu välja vahetasin 😄. Kōik aruanded said valmis ja monitooritud, enne kui kodukandi rahvas tööle jōudis. Nüüd jäi oodata veel kinnitust ja vōib palgad teele panna. Seniks kuni inimesed tööle jōuavad läksin tōin enda seljakoti ära. Kahjuks kedagi ei olnud näha hoovis ja ei saanud hüvasti jätta...

    Mu järgmine lend läks 02.02 hommikul ning olin lennujaamast kuskil 1,5h autosōidu kaugusel. Seega otsustasin, et sōidan 01.02 ōhtul viimase bussiga lennujaama. Sellega siis tahtsin säästa ühe ööbimise maksumust ja tohutut taksoarvet, mis oleks mind tabanud, kui oleksin öösel tahtnud lennukasse minna...

    Suundusin oma pampudega bussipeatusele lähemale. Ostsin pileti ära ning otsisin järgmise kohviku. Vaatasin, et sildile oleks suuuuurelt kirjutatud free Wifi. Kuigi peaaegu iga kohviku sildil oli selline märge. Vahel oleks olnud tore valida ka kohta, kus ei oleks olnud wifi free, aga see-eest kiire... ei leidnud mina sellist 😀Jälle siis uus söögipoolis, seekord tomatisupp, ōnneks portsjon oli niiii väike... Aga green tea jälle suurepärane, ma ikka olen rohkem tee-inimene 😀

    Logisin kohe programmi, et inimesed ōnnelikuks teha, aga oh imet... ülemused arvasid, et nüüd on tore koosolekutada ja arutada ning kinnitust ei olnud tulnud..Nüüd siis... kui mina olen teiselpool maakera, 6h ajavahega ning tahan varsti lennujaama suunduda... Ootasin närviliselt ja tegin muid asju... Kell tiksus täis ja kinnitust ei tulnudki. Pidin kurvalt lonkima bussile, teadmisega, et ilmselt järgmine kord saan arvutis olla juba Manila hotellis...

    Perama busside peatuses tuli välja, et täna on mingi hiigelummik ning kogu liiklus Ubudis pm seisab. Meie buss, mis pidi lennujaama viima, lihtsalt ei saa linna sisse sōita. Kiire reageerimisega tüübid viisid meid hoopis väikese muhviautoga ära. Hea, et meid oli ainult 3 inimest. Tädil oli küll väga napikas jōudmine, hoidis teine terve tee sōrmi ristis. Mul oli ōnneks lebo, tuleb ikka aega varuda 😂. Bussiga oleks olnud küll palju mugavam, aga noh, kannatasin ära...

    Nii ma siis lahkusin sellest saarelt, kus kōik ajaviiteks omaette laulsid ja olid muidu toredad. Kuid ees on ootamas juba midagi uut. Järgmiseks korraks jäi hulgaliselt koht, mida veel külastada. Siis juba äkki keegi tuleb kaasa 😀 Ivika lubas järgmine kord minuga tulla, siis vōib eelada, et vähemalt 1x oma elus satun siia veel 😉

    Lennujaamas oli tegelt päris pikalt oodata. Algul läksin kohe turvakontrollist läbi, mōtlesin küll seal on mōni hea koht, kus veits tukkuda... aga ei, seal olid ainult plekk-pingid.. Veits aega vaatasin seda sagimist ja siis kui kael väsinud ja kann kange, läksin tagasi. Rahvusvaheliste lendude alal olin vahepeal peaaegu üksi, paar inimest oli veel kuskil. Kuid siis laristasin oma viimased ruupiad ära ning läksin pehmele sohvale lebotama. Tōmbasin oma magamiskoti ümber ja olin ōnnelik.

    Aga nii nagu on Balil majad ehitatud, sellised pool lahtised siis selline oli ka lennujaam. Poole öö pealt hakkas tohutult vihma sadama ja kuna tegemist oli ainult katuseusega siis... vihma pritsis ka sisse 😂 Mōnuled seal kohvikus sohval ja vihm pritsib näkku... ōnneks mul oli magamiskott, tōmbasin seda vähe ette 😄.

    Lend oli rahulik ja pilve peal paistis jälle tore päike!

    👣- Bali lennujaam
    Read more

  • Explore, what other travelers do in:
  • Day28

    24.-26. päev-kino, refleksoloogia ja töö

    January 31, 2017 in Indonesia ⋅ ⛅ 25 °C

    Pühapäevaks mul plaane ei olnud. Kōik lähemad turistikad on nähtud, elasin nö niisama 😊. Järgmised päevad tulevad ju töö mōttes suht hullumeelsed, lisaks tuleb mul üks lend selle kōige vahel ära teha.

    Lugesin lōpuks ka kommentaare enda majutuse kohta. Kurdeti selle üle, et pererahvas elab ja tegutseb siin samas, nö sisehoovis. Pereisa, kes on tuntud kui Papa, tegeleb refleksoloogiaga ning on kohalike seas väga tunnustatud. Sellest tulenevalt tiirutab siin igasuguseid- külastajad, kohalikud, ööbijad jne. Mind see pererahvas väga ei häirigi, pigem rohkem nagu teised ööbijad. Kōik on siin eriti "hōumid", aga kui mingi kanada seltskond üle hoovi kogu aeg jutustab siis ajab ikka närvi küll.. Ühesōnaga rōdu all mingi elu kogu aeg käib- kes mängib kitarri, kes laulab, kes jutustab Mammaga. Mamma tavaliselt jalutab lapselaps süles ringi ja uurib, kuidas külalistel läheb vōi siis askeldab oma katusealuses. Kukkede üle on samuti kurdetud, kuid mul ei ole veel ühtegi sellist ööbimist olnud, kus kuked ei oleks olnud kōrvalhoovis. Olen sellega ōnneks harjunud😀.

    Üks hommik oli mul siin mingi tseremoonia, kell 7 hakati pläristama. Täpselt nagu keegi oleks järjepidevalt jalgrattakella tiristanud ja see ei tahtnudki lōppeda. Lōpuks läksin alla, mōtlesin, et käin vähemalt hommikusöögil ära. Naised olid mu trepi ette korralikult üles rivistatud, pidulikult riides ning valmis ringkäiguks. Täpselt ma ei tea, mille puhul see kōik oli, aga ohvrikastikestega mööda territooriumi ringi kōnniti. Nende sarongid näevad tegelikult päris ägedad välja. Ehk siis riided, millega templites käiakse. Naistel on pitspluus ja suur rätik seelikuks keritud, seal juures veel riidest vöö. Meestel samuti suur rätik seelikuks, vöö ja mingi peakate. Meestel on vist üldjuhul mingi heledam särk. Pitspluused on alati väga erksavärvilised, ma ei teagi kas need värvid ka tähendavad midagi vōi ei. Selle kuu aja jooksul olen näinud paaril korral ka sellist moeröögatust, et heleda pitspluuse alla on pandud tumedad rinnakad. Ma ei tea, kas minu vanaema oleks mind kunagi nii kirikusse lubanud, ilmselt mitte 😇

    Ōhtul läksin kohalikku kinomajja. Film hakkas 19:30, päeva jooksul on üldse 3 seanssi, läksin kōige hilisemale 😎. Pühapäeva ōhtuks oli selline pärl nagu When Elephants Were Young. 2016 aasta film ja meilgi kinodes olnud, vähemalt PÖFF-l küll. Ja kus siis veel vaadata tōsielufilmi elevantidest ja sellest, kuidas nad vaikselt inimkäe läbi hääbuvad, kui mitte vihmasel jaanuari ōhtul Ubudis. Kino ise oli nagu meil kohalikus kultuurimajas, ainukese vahega, et seal sai ekstra healthy't sööki nautida. Pigem see oligi nagu söögikoht, kus saab filmi vaadata. Okei vb ma natukene liialdan. Valisin endale eraldi diivaniga koha, ühes tagumistes ridades. Eks ikka selleks, et oleks pead kuskile toetada 😂 ja sōin vegeburgerit. Filmi vaatasin nagu kodus, olesklesin diivanil ja nautisin suurt ekraani. (Ainukese vahega, et seal ma ei jäänud magama😎)

    Lisaks kōigele on Balil viisakas igal pool paljaste jalgadega käia ehk plätud jäävad uske taha. Vōib öelda, et pm igal pool. Ukse ette on nad tavaliselt pannud kokkulapitud froteerätiku vms kaltsu. Üldjuhul kui ma hakkan kuskilt lahkuma-kino, söögikoht, pood, siis ma tükk aega otsin laua alt vms jalanōusid. Kui ma olen tükk aega jalgadega laua all siblinud vōi peatpidi juba selle all siis tuleb meelde, et plätad on mul ju ukseava juures. Sest ega ust kui sellist neil ju ei ole 😂 Ja nende lauad on ka minu jaoks liiga madalad. On väga madalad lauad, mille ääres lebokottidega hea uneleda, aga nö päris lauad on ka sellised, et ma pean oma kintsud laua ja tooli vahele ikka pressima vōi on lihtsalt ebaloomulik asend 😄

    Esmaspäev läks juba suhteliselt töiselt ning planeerisin enda Filipiinide sōitu. Selle internetiga on ikka suhteliselt vōimatu sellist asja teha... No veits ajab ikka närvi küll 🙈selle kōige peale otsustasin ōhtul Papa leivanumbrit katsetada...refleksoloogia. Olin küll vahel kuulnud, kuidas osad kisendavad tal seal laua peal, aga ega mina tugev tüdruk...See on siis üks selline massaaži/ravi tüüp, kus muditakse/vajutatakse jalataldu. Iga punkt on ühendatud mingi organiga. See punkt, mis kōige rohkem valu teeb, peegeldab organi seisundid. Seal laual olles ma küll mōtlesin, et miks ma ei vōinud normaalse inimese kombel minna bali massaaži... mul ikka oli vaja ennast piinata. Papa ise arvas, et ma olen terve noor inimene, kael teeb ainult natukene muret. No see natukene on ikka vähe öeldud. Ma talun muidu suhteliselt hästi valu. Aga ta ikka pani mind ka seal laual oigama, ise ainult naeris ja patsutas jalgu, ei ole midagi...

    Terve järgmise päeva pea valutas, aga ma loodan, et see oli pingest 🌺

    Teisipäev möödus tööd tehes, tahaks öelda ka, et pesu pestes... aga tegelikult ma ainult viisin riided pesulasse ja tōin ära- 7 eset ja 1,5€, Eestis on vist üks särk 3,5€ 😄

    👣- Paradiso Ubud kino
    Read more

  • Day25

    23. päev Ubud 2

    January 28, 2017 in Indonesia ⋅ ☀️ 28 °C

    Kui mōni päev vahele jääb siis on mega raske alustada, täpselt nagu lōputöö kirjutamine 😂

    Pärast suurepärast Uluwatu ummikut ma läksin sööma nagu tōelisele turistile kohane- ülepaisutatud nōmedalt kallisse kohta, kus keegi härra laulis ja iga loo lōppu ütles Sbasibo... Vene rahvusest inimesi siin ikka jagub. Mu autojuht arvas, et ma olen pärit Lätist ning kindlasti oskan ka vene keelt, nii me siis rääkisime vene-inglise-indoneesia-eesti segu 😄

    Üleüldse on toiduga siin nii, et kōik on vastikult tervislik. Sellest ma ei ole täpselt aru saanud, kust nad oma lihasaadused hangivad. Olen näinud mōnda suuremat kauplust ka, aga vähe usutav, et nii suur hulk inimesi/söögikohti oma tagavarad sealt saavad. Väikestes poodides on tavaliselt joogikraami (alkoholist pm ainult kohalik ōlu Pintang), kiirnuudleid ja šampoone, mōned küpsikud ka ja laiaslaastus kōik. (Snickers on kōige šokolaadsem asi siin poodides) Kiirnuudlid jällegi on väga igapäevane nende elus. Kohalik roog on riis/nuudlid köögiviljadega segatult, lihasööjad saavad valida veel kana vōi mereande juurde ning loomulikult muna kōrval. Nuudlid tähendavad siis kiirnuudleid, samuti nagu nuudlisupp tähendab kiirnuudleid.

    Kōige odavam on süüa warung's, meie mōistes vist teeäärne putka paari lauaga. Eestis saab sellistest üldjuhul burksi ja friikaid, siin saab riisirooga ja värsket mahla. Ja neid kohti on palju ja seal ümbruses sagib tavaliselt palju kohalikke. Kolme euro eest saad warungis juba kahekäigulise lōuna ja tunne on nagu oleks priisanud 😄. Restodes läheb tavaliselt kuskil 100 000 IDR ehk 7€, aga mōlemad söögikohad on väga mōnusad. Kuigi ma pean mainima, et tihtipeale kui söök on söödud ja kōht korralikult täis siis isutab kohutavalt mingi gaasilise joogi järgi, coca tundub puhas kuld nendel hetkedel. Ju ma ei ole ikka harjunud nii tervislik olema. Samas kui tahan tööd teha siis paratamatult tuleb valida mingi koht, mis on kaunistatud siltidega: earth, live, love jne. Kōik on selline öko-möko ja täname kummardades käed koos. Üks ühine näitaja on kōikide toitude juures, olenemata kust see tellitud on- nimelt nad arvavad, et 1 kurgiviil ja 1 tomativiil on must be. Ilma nendeta ei saa toitu lauda tuua ja rohkem panna oleks juba priiskamine, iga kord üksi itsitan kui toit lauda tuleb 🥗

    Miks ma toidust ja rahast räägin- ilmselt sellepärast, et Ubudisse saabudes täitus ka mu eelarve piir 😇. Majutus sai makstud ning sōit siia, selle sama autojuhiga, samuti mahtus veel eelarvesse. Kōik ülejäänud ostud, 4 päeva jooksul, on puhas kulu 😄.

    Ööbin suhteliselt peatänava lähedal kodumajutuses, mis tegelikult on rohkem juba hotelli moodi. Mitu korrust, palju tube korruse peale ja lisaks mitu maja. Pōhjus, miks selle valisin, on lihtne... selle majutuse fb leht oli ühel hommikul minu uudistevoos, lisaks kōigele veel täitsa eesti keelne 😄Kuna mult küsiti, kas ma tean Teetu siis eeldan, et see Teet on siin mingi oma jope. Tuba on teisel korrusel, ilus puhas ja väikse rōduga. Esimesel ōhtul ei jōudnudki muud kui oma uue kodutänavaga tutvuda. Ma olen juba päris osav, tuterdan mööda pisikesi tänavaid ringi.

    Lisaks on mul nüüd uus lemmik jook.. laimi-mündi mahl, magusust saab ise timmida vedele palmisuhkru abil. Ükskōik mis mahl on, alatu-laim päästab selle alati.

    👣- Sandat Ubud kodumajutus
    Read more

  • Day24

    22. päev- Uluwatu

    January 27, 2017 in Indonesia ⋅ ☀️ 29 °C

    Hommikul äratus kell 7:00, nii nagu puhkusel ikka kohane. Mōtlesin, et olen siis suts aktiivne ka, eile rannas vedeledes olin väikese päevakava kokku pannud. Bali inimesed väga ei toeta eksprompt plaane. Neil on ikka vaja mitu päeva varem teada ja ettemaks jne. Lisaks nad vastavad e-mailidele 1x päevas. Ühesōnaga tuleb ikka planeerida. 😊

    Alustasin hommikut SUP-koolitusega (Stand Up Paddle). Ehk siis surfilaual mōlaga sōudmine. Olen Eestis seda korra proovinud ning mōtlesin, et siin oleks tore natukene harjutada. Valisin välja ühe nö kooli, mis on majutuse lähedal- Bali Stand Up Paddle School. Väga professinaalsed tüübid tundusid, koduleht oli samuti muljetavaldav.

    Kohtusime 7:30 ühes nö Villas kus nad pesitsevad. Mina täpselt kohal, koolitaja natukene hilines- jälle olin ainus selles tunnis 😄. Algul tutvustati mulle varustust ja näidati pōhitōed, basseini ääres sain proovida ka ōiget sōudmisvōtet. Seejärel suundusime randa. Instruktor haaras mōlemad lauad ja mōlad kaenalsse ning läksime. Oma pōlenud jalgade pärast jätsin retuusid jalga ja päikesepōletuse vältimiseks t-särgi selga- teate küll mu tavaline värviline riietus... Ōnneks siin on hea soe vesi, ei pea teiste haisvaid kalipsosid sealga ajama. Ja egas muud kui kōhuli lauale, natukene käte abil rannast eemale sōudmist ja hops püsti. Veits vajas harjumist, et tasakaalu hoida ja vette ma samuti ei tahtnud kukkuda. Ühtegi pilti mul sellest ei ole, kuna oma koti jätsin sinna villasse lukustatud kapikesse. Loomulikult juba varem olin läbinud kōik need kohustuslikud küsimused- kust ma pärit olen, kaua Balil olen, kas ma reisin üksinda, kas mulle meeldib. Need küsimused on kōigil listis. Poole peal tuli siis see tavaline jutt, et me teeme ka päevareise ja raftingut jne. Noogutasin kaasa ja ütlesin, et väga huvitav. Ma ei hakanud talle seal seletama, et ma olen pōhilised asjad ära näinud. Nii me siis sōudsime mööda kallast, tema natukene ees ja mina järgi...Väga mōnna oli, tuult ei olnud ning laineid samuti mitte- minu kui algaja jaoks paras.

    Mingi hetk hakkas siis mu armas instruktor mind veega pritsima ja tahtis, et me lauad ära vahetaksime, tema oma oli kergem ja juba edasijōudnutele mōeldud. Ma ei kujutanud hästi ette, kuidas ma temaga seal neid laudu vahetan nii et ma vette ei kukuks- keeldusin sellest provokatsioonist. Jōudsime sinnapaika, kust oli mōistlik tagasi keerata, seal ta arvas on tore teha supluspeatus. Mina jälle ei arvanud, kuna olin ilusti kuivana hakkama saanud. Seepeale keeras ta mu laua kummuli... 🏄‍♀️ ise sealjuures mainides, et kui mul ei ole lōbus siis ma ei pea koolituse osa kinni maksma 😂 Nii me siis seal võitlesime. Lootes, et päikese käes kuivavad riided ära, hakkasime tagasi liikuma (see oli siis ainult lootus). Üks hetk jäi ta seisma, hüppas vette ning teatas, et tal on mulle üllatus- mina pidin istuma lauale ja silmad kinni panema... koukis teine mulle pōhjast ühe starfish'i välja, väga armas temast. Uurisin siis natukene oma üllatust ja lasin ta rahulikult vette tagasi. Jōudsime ilusti oma randa, seal ta üritas mind veel meelitada, aga vōite Tōnule edasi öelda, et nii kergelt see eesti maatüdruk ka ōnge ei lähe... ainult sellest ikka ei piisa, et ta mind krabiprintsessiks kutsus.
    Pärast koolitust viskas ta mind oma rolluga koju ära, tahtis küll veel hommikust süüa, aga mul oli hea vabandus, et pean oma asju pakkima hakkama.

    See oli ka tōsi, kuna mu 2 ööd olid täis saanud ja pikendamise vōimalist ei olnud. Tulin jälle kōrvaltänavasse 😎Pikutasin veits ja kella kolmest hakkas mul uus kava. Plaanis oli minna täitsa lōnas asuvasse templisse. Seal on 2 kuulsamat templit, valisin nendest ühe. Lisaks pidi seal olema tohutult ilus päikeseloojang, sihtisimegi selleks ajaks. Seekord läksin siis nö autojuhiga, olin ühes turistiputkas härraga eelnevalt kokku leppinud. Sōit oli suhteliselt pikk ja hakkasime varakult juba minema. Härra vōttis oma naise ka kaasa, et oleks lōbusam sōita 😄. Teepeal viskas ta mind veel järjekordsesse kakakohvikusse ja ühte salaranda (mis oli paksult rahvast täis) Olin tegelikult eelnevalt kogu selle jura elimineerinud oma reisist, kuna ei tahtnud talle nii palju maksta. Nüüd sain siis kōik pealekauba, mōistagi igal pool pidi mingit tasu maksma- sissepääs, kohvi jne. Proovisin jälle nende erinevaid tee- ja kohvivalikuid. Nende teed mulle maitsevad väga, ma ei saa aru, miks nad hommikusöökidel ainult musta teed pakuvad. Menüüdes ei ole ma ka mingit erilist teevalikut veel kohanud...

    Lōpuks jōudsime mu soovitud sihtpunkti. See tempel, Uluwatu tempel, asub täpselt kalju tipus. Päris sinna sisse turiste ei lasta, aga saab seal ümber käia. Rahvast oli meeletult, lisaks etendati seal ka kuulsat tuletantsu. Päikeseloojangu taustal vōib see väga müstiline olla. Minu autojuht luges mulle hoolikalt sōnad peale, et kohe kui päike loojub jooksed templist välja ja hakkame sōitma- jokutama ei tohi mitte mingil juhul jääda, muidu istume ummikus. Sain ta murest aru ning käitusin kohaselt. Jalutasin mööda kaljuäärt, tegin mōned pildid ja nautisin ookeanivaadet. Natukene selline maailmalōpu tunne oli, mingi hetk tulid isegi külmavärinad. Kuna tohutut päikeseloojangut ei olnud pilves ilma tōttu oodata, tänasin kōiki oma kaitseingleid ja läksin juba varem auto juurde. Härra oli väga rōōmus. Kuid minu heale tahtele vaatamata ummikust me ei pääsenud. Istusime kuskil 1h ja 15min teosammul edasiliikudes, oli ikka piin küll.

    Seal lōuna pool ringi sōites pidin tōdema, et ma tegin Balile jōudes väga ōige valiku. Kui ma oleks mingil meeltesegadusel otsustanud oma tripi alustada täitsa lōunast ning sealt edasi liikudes... siis ma oleks arvatavasti 5 päeva ära olnud ja koju tagasi tulnud. Seal ei olnud mitte midagi toredat ega ilusat. Betoonmajad ja muidu selline kole...

    Sama kole kui mu uus ööbimispaik, ma kohe ei taha ühtegi piltigi teha, aga see-eest odav 😄

    Tagasi jōudes käisin veel viimasel Sanuri ōhtusöögil ning mereääres jalutamas. Otsustasin, et oma viimased päevad veedan hoopis Ubudis!

    👣- Uluwatu tempel
    Read more

  • Day23

    20. ja 21. päev- Sanur

    January 26, 2017 in Indonesia ⋅ ⛅ 28 °C

    Nonii... jōuame siis järjele.
    Bedugul'st sōitsin hommikul vara Sanur'i. Hotelli autojuht viis mind toredasti bussipeatusesse. Peatuses tuli ligi tunnike oodata, natuke jäi buss hiljaks, kuid ega kōik ei peagi kellapealt toimima 😄Lōunasse sōitsin jälle nö kohaliku bussiga. Bussis oli peale minu veel üks meesterahvas, valisin endale oma istmerea ja viskasin koivad sirgu. Vaated olid jätkuvalt maalilised ja kohe lust oli sōita. Tegime Ubud's ühe vahepeatuse ja peagi olime sihtpunktis.

    Sanur on vähe tihedama liiklusega linn. Kaardilt vōite näha, et lennujaam on juba lähedal, mitmerealised teed jne. Visati mind suhteliselt keset teed välja ja öeldi pakaa. Kuid minu majutus oli ju hoopis kuskil mere ääres... kuhu jäi lōunasöök ja viime teid 1€ eest hotelli (nii nagu oli Lovinas). No mis teha, loomulikult tuli härra taksojuht ja tema viib mind ära. Üritan siis näidata kaardilt, et näe sinna.. ei tema saa sellest kaardist jälle aru.. mina jälle ei oska täpselt nende tänavanimesid hääldada. Okei, lōpuks saime kuidagi jaole. 2 km taksosōidu hind Sanuris oli täpselt sama, kui tulla teiselt poolt saart bussiga. Tegin küll nägusid, aga ta teatas, et sa oled üksi jne. Olen jaaaaa üksi, mis teha!!!

    Minu homestay oli tohutult suure ja kōrge voodiga. Isegi Baruto oleks oma perega sinna ära mahtunud, koos minuga mōistagi. Puhas ja kena, pesuruumis oli jälle aukudega sein, aga ōnneks mingeid konni ma ei tuvastanud. Logisin aga wifisse sisse, ma olen nagu mingi internetimaniakk, esimene küsimus, mis on wifi parool, suva see konditsioneer ja kōik muu 😂Eriti wifi jälle ei toiminud, aga ma hakkan juba harjuma. Iga kord mōtlen, kuidas Kristi ja Tiit läheksid närvi sellise asja peale 🙊

    Siis oli aeg randa minna, sest see on ju täpselt külje all. Jōudsin kohale, tegin väikese jalutuskäigu veepiiril, mōnus ja tore. Istun muulikividele maha ja vaatan taevasse, arvake kui tumedad äikesepilved olid mind jälitanud ⚡️Saan aru, ei mingit päikesevanni, tuli hakata söögikohta otsima, soovitatavalt katusealusega. Veits läks aega mööda ja paduvihma kallas. Aga ma ei nurise, ise ma tulin jaanuaris Balile, temperauur on jällegi talutav 😊. Küpsetasin oma väiksel grillil kanavardaid ja olin ōnnelik. Veits selline tegevusetuse tunne oli, aga seda vist nimetatakse puhkuseks v? Mingi aeg pakkisin kodinad kokku ja tatsasin koju, sain suht kuivalt. Teepealt vōtsin 1€ eest värsket ananassi ja draakonivilja mahla, Eestis vōiks ka nii olla. Meil promotakse hullult, et jooge smuutisid ja teie keha tänab teid. Elades siin ma oleks kriipsujuku ja keha muutkui itsitaks kaasa ning tänaks mind 🍌. Ōhtuni sadas ja ma tsillisin oma suurepärase wifivōrgu vahendusel internetis.

    Järgmine päev hommikusöök ja uus katse rannaga. Seekord tuli juba nagu paremini välja. Siin ei ole laineid nii nagu Seminyak's, liiv on kollasem ja mis peamine, puhas... Sanur's pole väga vaatamisväärsusi jms, see on pigem selline surfamise koht. Rannas on kitesurf'i alad ja mitmed koolid, saab varustust laenata jne. Lisaks loomulikult diving ja muud veeatraktsioonid. Lisaks veemōnudele pakutakse massaaž jms, koolitusi ning päevaseid/ poole päevaseid tuure saarel. Siit saab ka kiirkaatriteg kōrvalsaartele, korra mõtlesin et lähen, kuid jätan selle ka järgmise korra listi 😄

    Pikutasin vees ja rannas ning mōtlesin, mida järgmiste päevadega ette vōtta, ega neid mul palju ei ole jäänud. Üleskutse nüüd kōigile... soovitage kuhu Filipiinidel minna, kus käia ning kuhu tingimata mitte minna. Palun soovitused kommentaaridesse 😄

    Nii ma seal siis olin, seekord rätikukesega liival, kuna enamuse ajast olin vees. Pärast läksin jälle ühte väga lahedasse kohta sööma. Kui teenindajad on ikka rōōmsad ja naudivad, mida nad teevad, siis on koht ka kohe äge. Nagu muuseas toodi mulle vōrratu söök ja olemine oli väga muhe. Istudes oli nagu natukene valus, aga ma ei teinud väljagi. Koju jōudes sain aru küll, miks valus oli. Olin liiga kauaks jäänud pikutama sinna liivale, peps on täitsa kärssand ja nahk säärte pealt ei anna venima... Ma ei tea, millal see Külli ükskord ōpib- näkku, kätele ja ōlgadele sai küll ohtralt määritud päikesekreemi, aga ju seal vees ligunedes leotasin jalgadelt selle viimsegi kaitse maha. Tänaseks on üks potsik burnshield geeli ja 1 leht ibumetini otsas. 4 kuud veel minna 😂 Ma luban, et tulevikus panen palju enam rōhku päikesekaitsele.

    Kui siin on küsitud, kas ma olen juba välja puhanud jne siis nendel päevadel ma üritasin seda teha. Tegin küll tööd ka, aga niimoodi tsillilt. Ma vist ei oska enam nii elada, et ma kordagi päevas ei mōtle ega tee tööd, see on nagu üks osa minust. Eks varsti tuleb aeg, kus ma ütlen, et olen läbipōlend ja ei saa oma eluga enam hakkama... (sama pōlend nagu mu peps praegu)

    👣- Kamboja Homestay Sanur's
    Read more

  • Day22

    19. päev- jälle tööpäev

    January 25, 2017 in Indonesia ⋅ ☀️ 19 °C

    Selle ilmateate saadaks siin Balil küll kuu peale... Ilm teeb täpselt seda, mida ise tahab... ja kui uurida kohalikelt, mis ilma ennustab vōi milline vōiks ilm homme olla, siis kōik kehitavad ōlgu. Räägivad mingist eilsest ja üleeilsest ilmast...halloo, ega ma eile sündinud ei ole 🙄

    Ühesōnaga, täna pidin tegelikult ühe päevase mägimatka ette vōtma, edasi-tagasi 6h. Kuna siin läheb vara pimedaks oleks pidanud väga vara alustama. Aga kuna eelmine päev oli rōvedalt vihmane ja mind natukene hirmutas kogu see äikese ja müristamise värk, siis jälgisin hoolega ilma. Terve öö oli pigem selline vihmapoolsem ja hommik oli samuti kahtlane ehk jätsin suure südamevaluga kogu selle ürituse ära... Arvake, kas päeva jooksul tuli ka üks piisk..z 💦☔️ Ju siis polnud määratud, et ma pean sinna minema. Lohutuseks vōin jälle öelda, et järgmise korra tegevuste list aina kasvab.

    Tegin siis tööpäeva, nagunii olid mōned asjad lōpetamata, mis vajasid rohkem süvenemist. Istusin oma vōrratul rōdul, läpakas süles, imeline mäevaade ja maitsvad puuviljad kōrval, mis nii viga tööd teha. (Keegi ei jutustanud ka 😄) Korra käisin tänavatel jalutamas ka, tegin jälle paar sessiooni, aga ma väga ei olnud sellises naeratamise tujus. Panin küll teksad jalga ja vähe hallima pluuse, aga ei aidanud. Käisin ühes maasikaistanduses, jōin oma mahlakest, istusin järve ääres ning jōllitasin seda kohta, kuhu ma oleks pidanud täna minema. Väsitav oli see kohalikega koos tänaval, läksin hoopis tagasi oma vabaōhuetenduse rolli (minu roll oli siis külastaja oma).

    Ma ei tea, kuidas ma Eestis hakkama hakkan saama 😄Kogu ōhtusöögi eest 7€ maksta tundub nagu ilgelt palju ja tunne on nagu sind oleks röövitud😄 Meil ei saa selle eest värsket ananassimahlagi- mitte et ma teaks Eestis mōnda sellist kohta, kus sellist pakutaks.
    Ōhtul lebotasin oma suures voodis hiiglasliku teki all. Sellest ma ei ole ka aru saanud, et miks topitakse see lina/ tekk madratsi alla nii tiivilt, et pea vōimatu kätte saada. Ma tavaliselt tōmban ennast silguks ja poen sinna vahele. Öösel loomulikult kogu jōust tōmban selle kupatuse endale peale, aga siis on hommikuks kōik linad ja linatekid keskvoodis kägaras koos. Need voodid on ka tavaliselt nii suured nagu mu korteri üks tuba, tulevikus peab vist selle voodi asja ka kuidagi ümber mōtlema 😂🙈

    Bronnisin endale homseks jälle lōna poole ühe toakese. Mereäärde jälle... seal peaks olema ilusad liivarannad. Ma siis puhkan ka vahelduseks, ei jaksa neid vaatamisväärsusi kogu aeg jōllitada. Sama hea kui sōidaks Vōrru, et vaadata, mis seal toimub. Ma ei tea, kas ma olengi elus kunagi Vōrus niisama ringi tsillinud...Seda ma veel ei tea, millega ma sinna Sanur'i lähen, aga eks elu näitab...

    Etteruttavalt ütlen, et nad kinkisid mulle lahkudes tassi..kuhu ma nüüd selle veel panen 😊 Teen sellest mōned pildid ja jätan järgmisesse hotelli ilmselt..

    👣- Tempel kuhu ma tahtsin minna (täpp on pandud suht suvaliselt)
    Read more

  • Day20

    CLV Hotel&Villa

    January 23, 2017 in Indonesia ⋅ ☀️ 24 °C

    Hommikusöögil ja muudel söögikordadel saan nautida suurepärast vaadet järvele ja mäele...

    👣- CLV Hotel&Villa

  • Day20

    18. päev- GitGit waterfall

    January 23, 2017 in Indonesia ⋅ ☀️ 24 °C

    Minu kōige kallimas hotellis pakutakse ka hommikusööki, esimene koht, kus see on buffe stiilis. Natuke veider on riisi ja nuudleid hommikul süüa, aga harjub ära 😃Personal, keda siin näha on, on väga noor. Restoranis on neid alati oma kuus last tsillimas (ja mina üksinda), hommikusöögil on iga poti juures oma inimene seismas, aru ma ei saa miks neid nii palju on, aga las siis olla. Üleüldse on siis tegemist majade kompleksiga. Panen teile pildi ka... Kui muidu ma olen ikka harjunud neid kullast puituksi tabalukuga kinni panema siis siin käib välisuks kiibiga ja elekter kaardiga nagu hotellides ikka. Minu valduses on paar päeva 2 korruseline korterikene: esik-elutuba-köök, magamistuba, vannituba, puhkenurk ja rōdu. Siin on veel 2 magamistuba, aga need on siis lukus praegu. Ühtegi looma siin ei ole, kōik on piinlikult puhas. Taldrikud ja tassid on kiletatud ja klaasid on eraldi pakendatud. Kōik on nagu päris hotellis... Kuid see siin on nagu mingi etendus. Alt reception'st tuuakse sind bussiga ülesse, vihmavarjuga autojuht saadab sind ukseni, tuppa saad süüa tellida, tänavaid pestakse, personal käib valgetes särkides jne. Kuid täpselt siin kōrval on ju ka kohalike majad- kättesaadavatest vahenditest üles klopsitud, hoovid räpased, koerad hauguvad, kuked kirevad 😄 Väga veider on siin olla... Lisaks on siin veel ehitus ka pooleli ja rahvast ka väga pole. See-eest vaade rōdult on väga muljetavaldav...

    Ilm on täna vihmane, üleüldse siin on palju jahedam vōi noh, nagu meil Eestis suvel. Hea, et mul ikka kampsik ja jope kaasas. Toas on ka jahe, mingit küttesüsteemi nendel majadel ei ole. Näitena vōin tuua, et Ubudist ostsin endale kookoseōli, et juustesse ja kehal kasutada (loomulikult vōib paar lusikatäit ka suhu panna), Lovinas ka kasutasin seda mōnusalt, kuid siin kotist välja vōttes oli see hoopis tahkes olekus. Eks pean ikka veel lōuna poole minema, saan oma möglasid kasutada 😊

    Tänase päeva plaan nägi ette veejugade külastust, minu lähedal peaks olema neid mitmeid. Selleks läheb mul transporti vaja, kuna vihma sajab siis rolleri ma välistan, mägine on ka, ei taha ukerdada kuristiku serval. Läksin alla vastuvōttu, kurtsin muret ning juba nad ühendasid mind kellegi autojuhiga. Ma ta inglise keelest väga aru ei saanud, aga ta nimetas tuttavaid nimesid (jugade omasid siis) ja number mida ta ütles (eeldadin, et see tähendas hinda, mitte teekonna pikkust vms) tundus samuti mōistlik. Natuke ootamist ja Harley Davidson'i siltidega maastur sōitis ette 😂

    Ühtegi Harley't ma siin kohanud veel ei ole. Igasugu kleepsudega autosid küll. Esindus peaks olema lōuna Balis. See autojuht ei osanud ka muud kosta, kui et talle lihtsalt meeldib.

    Tiirutasime mäest ülesse ja jōudsime sildini, millest olen juba varem paar korda mööda sōitnud, nüüd saan lōpuks näha, mis seal siis tegelikult on. Ja nagu ikka... täpselt siis kui mina parklasse jōudsin hakkas täiega sadama. Ōnneks tuli mingi kohalik giid ja andis oma keebi. Ilmselgelt pärast seda kui olin nōus ta teenuseid kasutama ja ma olin juba mōnusa sahmaka kraevahele saanud. Ega see ilm ei saa mind ju reisil takistada.. kōndisime siis mööda väikseid rajakesi ja kokku nägin 3 juga- üks oli kaksikjuga, kus oleks saanud ka ujuda ning üks oli väiksemat sorti üksik... ōnneks vihma sadas ja ühtegi turisti ei olnud 😂Härra tahtis minust siis igast pilte teha, mul on juba savi, tehke neid... seekord ma olin siis vōrratus vihmakeebis ja tulid turistikad 😄(ega mulle need turistipildid ei ole ka kunagi meeldinud, seisan-mina-siin-mingi-asja-taustal-natuke-kohmetu-olla). Ega väga kaua ei olnudki tahtmist ringi tuiata, sest tegelt see vihm tegi olemise ikka päris ebamugavaks. Autosse tagasi ja järgmisse kohta. Järgmine koht oli tegelikult sama kosk vōi juga vms, aga seal ta kohtus kōigi oma sōsarjugadega. Sinna minek oli juba omaette katsumus, vihma kallas, teerada oli täiesti vee all, sumpasin oma plätadega ja hoidsin hinge kinni, et ei komistaks ega libiseks. Lisaks kōigele veel äikest lōi ja müristas. Olete kunagi üksi kahe mäe vahel metsas "jalutanud" kui müristab.. parem vb ärge tahtke ka... Aga GitGit ise oli väga vōimas, vett ikka tuiskas, ei olnud selline, et natukene kuskilt niriseb midagi...
    Tegin mōned pildid/videod (pistsin lōua alt natukene telefonikaamera välja) ja jälle autosse tagasi...

    Üks juga jäi mul küll nägemata, mida oleks ka tahtnud näha...aga ega järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Tagasiteel sattusime ummikusse. Ilmselt samal ajal, kui ma seal džunglis äikese käes tatsasin oli see kuskile puusse löönud ja see omakorda oli teele langenud. Ligi pool tundi ootasime, vaatasime kuidas saemehed auto katusel tööd teevad, ma ei taha mōeldagi kui suur see ummik mōlemas suunas oli..Kuid iga olukord leiab mingi lahenduse.

    Ōhtul käisin veel oma restos söömas, siin on vähemalt mōistlikud hinnad ja ei lisandu mingit ootamatut maksu, mis vōib absoluutselt iga kord olla erinev. Lisaks, peale minu seal ei ole tavaliselt ka kedagi, olen 2x käinud ja alati ootab mind trobikond teenindajaid, kes on paraadseisakus uksel vastas 😋

    👣- GitGit waterfall

    Ma pean piltidele eraldi postituse tegema 😄
    Read more

  • Day19

    17. päev- Bedugul

    January 22, 2017 in Indonesia ⋅ ⛅ 27 °C

    Olen jälle natukene ajast maas, aga....

    Mäletate seal salongis määriti mulle mōned käepaelad pähe, hull müügitädi oli. Tema ei olnud see, kes mulle maniküüri tegi... lisaks ma olin nōus tema onuga järgmine hommik delfiine vaatama minema... 🐬

    Minek oli 6:00, tsikk oli oma rolluga mul vastas. Rannas oli juba päris palju inimesi, kōik ootasid merele minekut. Paadid, mis eelmised ōhtul kaldal ootasid, läksid kōik nüüd välja. Päike ei olnud veel tōusnud, kuked kiresid ümber ja meri oli tüüne. Väljas oli mōnusalt soe. Vōtsin igaks juhuks kileka kaasa, aga seda ei läinudki vaja. Tuli välja, et ma olin paadis üksinda (üldjuhul tuleb privaatreisi eest rohkem maksta... lugege veel rohkem). Ronisin paati ja sōit vōis alati.

    Algul oleks tahtnud talle küll dikteerida, et rumpel pakpoordi ja täiskäik edasi... kōik paadid ju suundusid ühte kohta, aga mis seal ikka, lähme me ka teistega koos. Vaikselt siis ulpisime... päike tōusis ja mōnus oli. Liikusime ka teistest natukene eemale, olin juba nōus alla andma, et ega igaüks ei peagi delfiine nägema, niigi oli tore hommikul vara ärgata ja merel olla. Kuid siis hakkas silm eristama väikseid küürukesi vees. Eks delfiinid on uudishimulikud nagu hülgedki, kōht täis siis hea natukene lustida. Nimelt kui "kapten" kuskil küüru näeb siis kohe suundutakse täiskäiguga sinna ja nii ligi 30 paati. Me oleks nagu mänginud mängu "kes jōuab kiiremini delfiini juurde". Kui kōik paadid olid kohal, oli delfiinidel paras aeg sukelduda 😊 See oli selline ōnnemäng. Pilte ma ei proovinudki teha, tahtsin ikka ise oma silmaga näha 😃Ja minu ōnneks pistis üks delfiinipere minu paadi juures pea veest välja ning tegid toredaid hüppeid. Üks isegi siputas natukene tagurpidi 😋 Pärast oli neid ikka veel veel näha, aga päris veest välja ei hüpanud kordagi. Delfiinid ujusid pea kümnekesi koos ja ma usun, et tegelikult oli neid palju rohkem kui meie nägime. Sukeldudes saab seal kindlasti väga meeldejääva kogemuse.

    Kokku olime ikka paar tundi merel. Pärast hommikusöök ja siis tuli edasi rännata. Kell oli juba päris palju ning bussile olin ammu hiljaks jäänud. Seekord tuli minna "tavalise taksoga". Pigem on see ikka auto juhiga- sōidujagamisteenus noh. Taksomeetreid kui selliseid ei ole, kindel suund/koht on enam-vähem fikshinnaga. Mina tahtsin saada Bedugul'i ja see maksis 350 000 IDR, kedagi ei huvitanud kuhu ma seal täpselt soovin vms. Hotellist telliti takso ja sai mugavalt oma pakkidega sisse istuda. Ise tänavalt taksot vōttes oleks ma ilmselt arvestama pidanud umbes sama hinnaga. Kui sa oled heleda nahatooniga ja kott seljas siis keegi allahindlust ei tee.

    Sōit kestis tunnikese ja suundusime lõuna poole- vulkaanimägedesse. Kes viitsib vōib topograafiliselt kaardilt vaadata, millistes kōrgustes ma siin ringi seiklen. Vahepeal tuleb ikka neelatada, et kōrvad lahti saada ja ega autojuhid ei saa ka muud teha, kui ainult keerutada mäest alla ja siis jälle natukene üles 😄

    Leidsime jälle autojuhiga kahepeale hotelli ülesse. Tema loomulikult minu google map'i ei uskunud. Alustuseks panime korralikult mööda, siis küsisime paarilt kohalikult ning seejärel läksime minu suunatud teedpidi.. voilaa.. olimegi kohal. Bedugul ei ole eriti turistipiirkond, odavaid hotelle vms siin pm ei olegi, ainult paar. Ülejäänud on kallid villad mägedes. Seekord valisin hotelli Airbnb'st ja selle reisi siiani kōige kallim ööbimine (selle koha odavaim) - 35,67€ öö. Pōhjus, miks ma siia tulin on jälle lihtne, kuna Lovinas ei ole tegelikult suurt midagi teha ja vaadata. Delfiinid ja kuumaveeallikad olid nähtud. Sukelduma ja snorgeldama ma ei tahtnud minna ning vaatamata olidki veel kuulsad waterfall'd ehk joad. Need joad on aga pigem siin pool kui seal. Teadupärast vesi ikka langeb kōrgemalt 🐉Tegelikult tahtsin ma "väikse" ekstreemse matka ka ette vōtta, aga eks paistab kuidas ilmaga ōnnistab.

    Olin ennast hotellis sisse seadnud ning oli aeg ümbrust uudistada. Minu lähedal on kuulus Bratan'i järv, millel asub tempel- Ulun Danu Bratan Temple. See on kujutatud isegi nende 50 000 kupüüril. Sissepääs maksab sama palju 😄. Alustuseks ma vōin kohe öelda, ei seda templit kui sellist ma ei näinud. Ma ei tea, kuidas ma nii pime olin. Seal oli suur ala, korralikult haljastatud park, inimesed said järvel kiirpaatidega sōitu teha ning söögikoht oli jne. Olin täie veendumuse juures, et templi nö sissepääs on kuskil mujal ning hetkel olen selles spotis, kus on suurepärane järvevaade. Aga kui ma olin juba väljunud, pidin tōdema, et see tempel kuskil ikkagi peitis ennast.

    Aga nüüd ma räägin teile sellest, mis minuga seal suurel alal juhtus. Mainin ära, et rahvast oli palju, parkla oli suuri turistibusse täis...

    Sisenen alale... minuga koos 3 noort, natukene nad kogelesid, kuid lōpuks ikka pärisid, kust ma pärit olen. Ma siis ikka vastu, et Eestist ja lähen mööda ning uudistan edasi. Mingi hetk sain aru, et minust tehakse nö salaja pilte. Okei, Seminyak's juhtus ju ka, et mōned tahtsid minuga pilti teha. Jäin siis järvekaldale seisma, et vaadata, kust ja kuhu need paadid sōidavad ja mōned pildid teha jne. Tuldi jälle juurde, kust ma pärit olen ja kas vōib pilti teha. No okei noh, mis seal siis ikka...

    Siis tuli järgmine ja järgmine ja järgmine ja järgmine ja siis nad moodustasid JÄRJEKORRA, reaalselt ma ei valeta. Uuh.. see sai tehtud, mōni arem jäi veel nurka seisma, ma nägin küll, aga ise ta ei tulnud küsima. Sain siis natukene edasi kōndida, kui osad eemalt näinud inimesed ka tahtisid pilte teha. Teeme siis- grupiga, kaksi, üksi, ühtpidi, teistpidi. Vahepeal tulid need kolm noort ka, kellest ma alguses rääkisin, nemad ka tahavad pilte. Sain natukene edasi kōndida ja juba kostus, kas saab pilte teha, siis taheti juba intervjuud teha jne... SAATE aru, ma pidin vähemaaaaaaalt 50 inimesega koos pilte tegema. Nad läksid kohe ähmi täis ja hakkasid edvistama ja tahtsid mind katsuda ja kätt ōlale panna jne jne jne... emad, lasped, isad, noorpaarid, vanaisad, telefoniga, seebikarbiga, suure fotokaga, selfid jne ... Ma tean nüüd täpselt, mis tunne on mōnel Eesti kuulsusel. Ühesōnaga seal sees ma rahulikult olla ei saanud. Kahju, et keegi seda ei filminud.

    Läksin siis värvast välja, et enda meelest templit üles otsida, aga ei, teeääres ei saanud ka rahu, pidin veel mōned sessioonid läbi viima. Siis sain aru, et tempel oli ikkagi seal samas, kust ma väljusin (sisse ma ju ei saanud enam minna, nad olekski jäänud mind pildistama). Üle tee, treppidest üles minnes oli veel üks tempel ja vaateplatvorm. Mōtlesin, et lähen siis uudistan sealt natukene veel seda järve, et kuidas ma seda ōiget templit ikkagi ei näinud. Üles jōudes moodustati loomulikult uus järjekord ja sessioon vōis jälle alata. Ma manasin lihtsalt naeratuse näole ja vaatasin, kuidas inimesed mu kōrval vahetused. Vahepeal anti asu liikuda vaateplatvormil natukene edasi, aga siis jälle keegi julges küsida ning kogu trall hakkas uuesti pihta. Ma ei kujuta ette ka mitme inimesega ma koos pilti tegin, see oli ikka komöödia omaette. (Eelmises postituses ma vist just ütlesin, et näen küllaltki ōudne välja) Panen teile ka ühe ōudse pildid, andsin vahelduseks enda telefoni ka kellegi kätte, nad ei saanud nagunii vahepeal aru, kelle aparaat kellegi käes on...

    Hotellist kirjutan homme...

    👣- Bratan Lake, tempel oli ka, aga seda ma ei näinud
    Read more

  • Day18

    16. päev- maniküür

    January 21, 2017 in Indonesia ⋅ ☀️ 27 °C

    Kuna ma tegelikult lubasin eilse päeva maha magada siis mōtlesin, et teen seda täna... hommikusöögile läksin korralikult viimasel minutil. Rääkisin jälle kōigiga, kuna nad tahtsid mind igale poole viia, mina ikka vastu, et kōik on hästi ja mul on omad plaanid ...Tegelt mulle meeldib rahulikult üksinda hommikust süüa, mitte et mingi murjam istub mul vastas ja jaurab!

    Pärast nautisin kuuma vett ja ilma konnadeta pesuruumi. Näost tuleb jälle nahka, näen suht ōudne välja. Vb ongi parem, et mul ei ole see piltide tegemine väga mugav. Ma näen siis palavuses ikka suhteliselt ōudne välja. Krunn peas, nägu ōhetab ees ja kulmud on pleekinud- missiks kanditeerima just ei hakka.

    Enne jōulupidude hooaega käisin ühel suurepärasel lōunaajal Mirjami juures ning lasin enda küüntele peale panna geellaki (meesterahvad ei peagi teadma mis see täpselt on). Tavaliselt on see mul paari nädalaga kuskilt kooruma hakanud ja enam-vähem ise maha tulnud, ainult natukese kaasabiga. Aga seekord oli lakk lihtsalt kohutavalt välja kasvanud ja nägi ebailus välja 😋. Mul oli valida, kas minna šoppama ja otsida atsetoonilaadset toodet vōi minna maniküür- valisin viimase. Te juba teate, et mu hotellis on spa, sinna ma ei läinud, aga üle tee oli üks koht, kus pakuti kōiki neid samu teenuseid. Üleüldse oli nii Seminyakis kui ka Ubudis iga teine sōna mis kuulsid massaaž, iga esimene oli taxi loomulikult 😄(kui keegi tahab Eestis geellakki panna siis soovitan mitme käega Mirjamit)

    Teenus maksis ühe korraliku ōhtusöögi hinna, ligi 7€. Alustuseks näidati mulle hunnikus käepaelu ja pärleid jms. Ehete hind oli vōrdne nende pakutavate teenuste hindadega. Kuid lōpuks lubati mul istet vōtta. Kōik oli ettevalmistatud nii nagu Eestis hakatakse pediküüri tegema. Pōrandale oli pandud veevannid ja tegija ise istus väikesel puust järil. Seletasin, et ma tahan ainult maniküüri, no pediküür 😅jajaaa... kōik on korras. Okei, ma siis lihsalt istun ja pärast tōusen imeliselt hooldatud kätega 😂Heitsin pilgu korra ta töövahenditele, silmasin atripuutikat, mida mina ise kasutasin umbes 15 aastat tagasi. See ei tōota head, ilmselt ta ei ole midagi kuulnudki geellakist... Täpselt nii oligi... hakkasime siis koos seda mu küüntelt maha kraapima. Tema kasutas selleks metallviili otsa ja mina leotasin küüsi mingis vedelikus 😝Mōtlesin, et vähemalt saan selle pealt maha ja käed korda. Arvake, kas tsikk küünte poleerimisest oli midagi kuulnud?! Ma ei hakka seda tsirkust rohkem kommenteerima, aga pōhimōtteliselt ma maksin 7€ ühe korraliku kätepesu eest!!! Pärast läksin hotelli basseini äärde ja hakkasin endale maniküüri tegema 💅

    Ja teate see arvuti on ka saatanast, korra vaatad midagi ja siis jäädki ninapidi sinna kinni. Tegin tööd ja vihastasin ennast roheliseks, vihahoos saatsin paar e-kirja ka välja, kuigi ma tean, et sellises olukorras ei tohi kunagi "send" nuppu vajutada, aga nii üle viskas 🙈Ja täpselt nii mu päev ära kaduski. Magamisest ei ole haisugi, aga väga midagi tarka ka ei teinud...

    Oma valged pluusid viisin "keemilisse" ehk üle tee poodi, kus oli laundry 😄Nägin ka eilset sōduōpetajat, täna ta ei tahtnud küll mind kuskile viia, eile olid suured lubadused.. ju ma andsin ikka liiga palju raha, pidu läks käest ära 🥃🥂

    Järgmiseks päevaks mul ei ole jälle ööbimist, aga ma tulin suurepärasele mōttele- kui mägi ei tule Muhameedi juurde siis Külli läheb mäe juurde... otsisin ja vaatasin ühtpidi ja teistpidi ning ilmselt sean oma sammud homme natukene lōuna suunas tagasi. Mere ääres on lahe, mulle väga meeldib, vahepeal peab veits mereōhku hingama siis saab edasi rännata. Homme lähen teen oma delfiinisōidu ka ära...Praegu söön merekaldal ōhtusööki- kalmaarirōngaid riisiga ning joon käärima läinud kookosemahla 🍚 Pärast lähen käin kalur- muusiku juurest ka läbi, vōtan magustoidu. Vōtaks klaasi veini ka, aga see on siin nii kallis 😂🙈

    Vōtsin hoopis ühe kohaliku ōlle ja kuulan kellegi meesterahvaga, kuidas kalur musitseerib oma pojaga vōi siis pojad koos- selline pereettevōtmine ikkagi...(tüdrukud, kus te nüüd siis olete...)

    Lōppkokkuvōttes istus Külli tüüpidega suure laua ümber ja valis hiiglaslikust kaustikust lugusid, mida nad järgmiseks mulle mängida saavad 🙈

    👣- Hotell Shri Ganesh
    (Kas keegi vaatab neid kaarditäpikesi ka? Ma ise hakkan juba unustama, kus mingi märk maha jäetud on)
    Read more

Never miss updates of Külli Kilkans with our app:

FindPenguins for iOS FindPenguins for Android