Külli Kilkans

Joined January 2017
  • Day86

    Kulud- Malaisia

    March 30, 2017 in Malaysia ⋅ ⛅ 31 °C

    Malaisias olin ma 02.03-30.03.2017, kokku siis 29 päeva. Balil ja Filipiinidel olin 27-28 päeva.

    *Majutus 331€
    Majutust tuli tasuda 27 öö eest, täpselt nii nagu ka Balil ja Filipiinidel. Lisaks igast veidratele magalatele veetsin 2 ööd bussis. Eelnevates riikides veetsin mõlemal juhul 1 öö lennujaamas. Ühistubadest ei saanud ka seekord üle ega ümber, kuid sellel on oluline roll seekordsele suhteliselt madalale kulule- 10 ööd Kulala Lumpuri Mingle Hostelis. Nagu juba teada, siis seekordne kogemus oli palju positiivsem kui eelnevad. Edasi olin 3 ööd päris korralikus hotellis (omasin enda väikest majakest, mitte segi ajada luksushotellidega) ja 14 ööd järjest Geco külalistemajas. Ehk selle riigi puhul oli erinevaid peatuspaiku vähe. Keskmiselt kulus 12,27€/öö. Kui oleks reisinud kahekesi siis oleks olnud hinnavõit 110€. Põhimõtteliselt päris arvestatav summa. Kui võrrelda Bali ja Filipiinidega siis Malaisias kulus majutusele kõige vähem. See on pigem tingitud sellest, et olin rohkem paiksem ning 10 ööd ühistoas, kui et seal väga odav oleks olnud.

    *Söök 279€
    Seekord ma olin eriti tubli sööja ning ilmselt reisi ülekilod mul just Malaisias tekkisidki. Arvatavasti olin juba sealse kliimaga rohkem harjunud ning organism hakkas igast asju nõudma (röstisaia moosiga vms). Sõin iga päev ikka MITU korda. Kulud jäid Filipiinide kanti, ainult 36€ vähem, kuid 94€ rohkem kui Balil. Mõned kümned eurod tekkisid juba sellest, et Gecos ei olnud hommikusöök hinnas ja seal olin 14 ööd. Ning mõned korrad sai külastatud restorane, kus oli arve ikkagi kuni 15€ 😄. Keskmiselt siis kulus inimkütusele 10€/päev. Kui summaliselt ei tundugi see arv väga suur, siis kogu kuludest moodustas toit 27% 😱, mis on näiteks 10% suurem kui Balil ja 8% suurem kui Filipiinidel.. (ma räägin- ülekilod).

    *Transport 151€
    Sellega läks mul vist päris hästi. Mingeid siselende ei olnud ja see kulugrupp jäi mõistlikkuse piiridesse. KL sai Uberdatud jälle. Lankawil hakkas Uber esimest korda tööle siis, kui ma seal viibisin ja see üks kord, kui mul oli vaja sõita, see üks auto ei pickinud mind 😊. Lisaks sai siis Hop-on hop-off bussiga sõidetud, taksoga mitmeid kordi, ööbussiga ja pikamaa päevabussiga, praamiga, roller oli renditud 1 päevaks, jalgrattaga käisin sõitmas ning ikka juhiga auto oli ka renditud. Juhiga auto oli loomulikult kõige kallim, aga selle eest ma KL-s sõitisin linnavahel tasuta lilla bussiga 😋. Kui oleks olnud transpordikulusid kellegagi jagada siis see summa oleks olnud 96€. Võib vist ikka öelda, et odav- onju! Kogu kuludest moodustas transport 15%. Balil siis vastav nr 14% ja Filipiinidel 30%.

    *Vaba aeg 154€
    Kui arvestada, kui ägedates kohtades ma terve selle kuu jooksul käisin.. linnas, maal ja džunglis, siis see 154€ tundub olematu summa. See on üle 300€ vähem kui Filipiidel ja Baliga jääb samasse suurusjärku. Kuala Lumpuri kõrghooned õhtupimeduses, cable car, skybrige, Mount Raya, krokodillide külastus, muuseumid, kino, SPA, rannatoolid.. ja oli veel palju muud, mis oli täitsa tasuta. See 154€ tundub olevat küll hästi kulutatud. 15% kogukuludest, umbes sama nagu teiste riikide puhul.

    *Emotsioon 33€
    Noo.. olin natukeeene emotsionaalsem kui Filipiinidel 🙈. Sai ostetud mõned kingitused ja endale kleidike ning kotike (käin siiamaani Eesti igapäevaselt 😅). Loomulikult postkaardid ja margid.. 3% kõikidest kuludest, Balil oli 7% ja Filipiinidel 0% 😆

    *Muu 72€
    Kuna reisil on oldud juba mõnda aega siis tuleb enda potsikutevaru täiendada. Lisaks tuli Sim-kaart osta ja pangateenused tasuda. Sinna see u 100€ läkski. 7% kõikidest kuludest, aga midagi ei ole üleliia 😊, naisterahval veel eriti...

    Kokku läks siis 1021€, jagatud kuludega oleks läinud 165€ vähem. Võib öelda, et jäin eelarvesse. Kui liita kokku Bali, Filipiinid ja Malaisia siis on kulunud juba 3800€ ja elatud kolmes riigis 84 päeva- umbes 45€ päev.
    Read more

  • Explore, what other travelers do in:
  • Day85

    82.-83. päev- viimased päevad Langkawil

    March 29, 2017 in Malaysia ⋅ ☁️ 26 °C

    Mis ma siis nendel päevadel tegin...niisama puhkasin jälle. Kuna eilne uus tuttav ei tahtnud enam väga asu anda, siis kujunes kogu päev selliseks...

    Hommikusöök nagu tavaliselt ja töötamine, Sam'i valvsa pilgu all. Ma ei saanud vist hingata ka nii, et ta ei oleks tähele pannud. Kahjuks mul said kōik tähtsad asjad tehtud ja arvutil aku tühjaks. Aga juba ta oli platsis ning teatas, et tegi meile päevaplaani! Tema viib mind randa, kus ma ei ole kindlasti käinud. No okei, eks sa siis näita seda kohta. Mu selle saare teine rollerisōit, aga seekord siis tagumisel kohal. Vahepeal oleks tahtnud talle küll tohlaka vastu pead anda, tema sōitmismaneeride pärast, aga tal oli kiiver peas. Jōudsime ōnnelikult kohale ja oh üllatust, ma ju olin ikkagi selles rannas käinud. Veits olin nagu pettunud, tahtsin ju avastada midagi, mida ma ei ole varem näinud. Aga käisin ujumas ja tukkusin niisama rannas. Kaua ei viitsinud olla ja sōitsime tagasi. Ta tahtis mind hirmsasti kuskile sööma viia, aga ma ei viitsinud selle asjaga tegeleda. Lōpuks leppisime kokku, et ta viib mind Geckosse ja kui ta tahab minuga koos süüa, siis toob ööturult midagi.

    Mingi hetk ta saabus kilekotikuhjaga. Läksin aeda, et oma ōhtusöök kätte saada. Seda siis sōna otseses mōttes, aga ma jonnisin nii kaua kuni mulle normaalne taldrik, kahvel ja nuga toodi. Mul ei olnud mingit tahtmist kätega sööma hakata. Aga nüüd ma vōin siis öelda, et olen üle elanud sellise ōhtusöögi, kus kaaslane sööb kätega- mkmmm.. jätkuvalt see ei istu mulle. Jätsin nad jälle laudade taha jaurama ning läksin magama.

    Ja kätte jōudiski minu viimane päev!

    Kōik algas täpselt nii nagu eilegi, täitsa tüütu juba... aga täna oli vaja hakata otsi koomale tōmbama. Pärast tööd viisin riided pesumajja, lubati, et saan ōhtuks kätte. Siis tegelesin meilindusega ja mōtlesin randa jalutama minna. Läksingi! Ranna suunas, poolel teel jäi ette SPA. Kuna mu viimasest ilusalongi külastusest on kuu möödas ja vaba aega mul ka oli.. pōikasin sisse. Jätkuvalt ma olen ikka eriti hea seljakotirändru 😅 Aga mis teha... Vastuvōtt oli suurepärane, mind ei aetudki uksetaha, vaid juhatati kohe ooteruumi. Ütleme nii, et ega ma seeekord ka just kōige odavamat kohta ei valinud.

    Alustuseks tassike teed, juba väga mōnus. Siis tuli tädi jalavanniga, et ma oma lällud sinna sisse paneks. Ma tahtsin nagu natukene protestida, et eieieieii, ma ei soovinud pediküüri! Öeldi, et eieieieii, kōik on korras.. No jah siis, eks ma leotan oma varbaid selles mōnusas häguses vees. Tegelt see oli ikka väga mōnus. Ma ei ole ju 2 nädalat sooja vett oma ihul tundnud.. ja kui ma jalad sinna vette panin siis sulasin!! Tehti veel kiire koorimine, kuivatus ja piserdati mingi vedelikuga üle. SPA plätud jalga ja suundusin enda protseduurituppa. Esimesest pilgust sain aru, et tädi on spetsialiseerunud massaažile. Selline suure kondiga naisterahvas, kui ta must kinni vōttis siis ikka jōuliselt haaras! No ma kannatan selle ära 😄. Lisaks oli tädil nohu, algul ma ei saanud aru, mida ta ähib ja puhib.. aga siis taipasin, et vaeseke on haigena tööle pandud. Salong oli muidu väga ilus, puhas ja stiilne, aga töömugavuste peale ei oldud eriti mōeldud. Tädi tiirutas mu ümber nii palju, et ma vahel tahtsin talle öelda, et anna vahatopsik minu kätte, ma hoian seda ning jōuame kiiremini ühelepoole.

    Lōppkokkuvōttes vōib ikkagi öelda, et töö aeglane ja puudustega.. äkki Tais ōnnestub paremini 😄. Käisin veel SPA-toodete poes. Seal mulle meeldis väga, kōik asjad oleks jälle ära ostnud, aga piirdusin ainult ühe seebiga ☺️. Nüüd ma ei tohtinud ju randa minna ja kell oli ka päris palju. Lebotasin voodis ja ootasin millal mu pesud puhtaks saavad, et siis ka sööma minna. Viimase ōhtusöögi sōin enda lähedal pererestoranis- riis millegagi 😄. Seekord oli riisikuhja otsa pandud suur hiidkrevett. Kōik on tore ja maitsev, aga nende krevettidega on see teema... Need pannakse toidu sisse ALATI ilma koorimata. Üldjuhul nad ulbivad kuskil kastme sees. Selleks, et neid ära süüa peab poole pealt lusika ja kahvki nurka viskama ja käed söögiseks tegema.. No mulle ju ei meeldi see 😬! Aga ei, ma ei vingu, toit on maitsev ja hea. Vahel tahaks mingit kartulivormi vōi keedukartulit hakklihakastmega, aga ma olen üle sellest 😅.

    Ja saidki loetud päevad läbi!

    👣 Alun-Alun Spa
    Read more

  • Day83

    81. päev- Geopeitus

    March 27, 2017 in Malaysia ⋅ ⛅ 27 °C

    Alles ma ütlesin, et kätte jōudsid 70ndad ja juba ongi 80ndad.. Jätkuvalt elutsen Gecko külalistemajas. Vahel on küll tunne, et tahaks juba midagi muud, aga samas ma ei ole kunagi ühes kohas 2 nädalat olnud. Nüüd on see tehtud vōi peaaegu tehtud. Aga mulle vist ikkagi meeldis, saab niisama tsillida vahepeal. Tänasega said kōik Langkawil planeeritud tegevused tehtud, välja arvatud üks asjake. Lubasin, et sisestan vähemalt ühe aastaaruande ära, aga ei ole viitsinud seda veel ette vōtta. Samas, kaks päeva on aega ja vist lubas vihma.

    Juba täna hommik oli pilves, ma ei hakanud isegi kohe välja minema, vaatasin mis see ilm teeb. Aga lōunaks oli lihtsalt pilvealune, täpselt nagu meie kesksuvi. Kōik oli väga talutav. Eile kirjutasin, et Tōnu soovitas mul läbi lillede trenni teha, saan aru, et ta ikka muretseb mu pärast... et ma lodevaks ei muutuks 🙈😅. Ma siis olin täna ka tubli, läksin rollerit laenutama, nüüd on neid jälle igal pool, aga vōtsin hoopis jalgratta. Distants on täpselt selline, et üksinda jala on tüütu, rolleri jaoks nagu liiga lühike, aga jalgratas tundus äge variant. Laenutasin üheks päevaks korviga naisteka. Suund oli teada ja ma tegin sellise kavala lükke, et ei läinud mööda peateed, vaid väikeseid külateidpidi. Täitsa mōnus oli, viimati vist sōitsin jalgrattaga Pranglis eelmine suvi. Läksin sadamasse, keegi ei saanud aru, miks ma autoga ei taha minna.. aga vot vahel on sellised veidrad tahtmised. Täna siis nägu lusti täis ja kimasin aarde poole, ärevus oli nii suur 😄. Teretasin korralikult kōiki, kes vastu tulid. Vahepeal olin nagu maakohas, aga samas seal olid ka uhked majad. Umbes nagu Rohuneemes vōi Haabneemes 30 aastat tagasi. Heinamaade asemel olid ainult riisipōllud ja laiguliste lehmade asemel halli karva pühvlid. Väikseid koerapoegi jooksis samuti ringi. Majadega on neil siin kōik hästi. Üldjuhul ikka kivimajad, mis on krohvitud ja toredasti värviliseks värvitud. Värvidega nad ei ole koonerdanud- laimirohelised, tumesinised, kollased. Vahel kōik need värvid ühel majal 😅. Aga seal ringi sōites nägin ka täitsa disainmaju, kus oli ka klaasi kasutatud, selline luks värk. Sellepärast ei saagi öelda, et ma päris maakohas oleks olnud.

    Aare ise oli küll täitsa metsa vahel, vahepeal läks asi nii kōrgeks kätte ära, et pidin jalgratta seljast maha ronima, suhkrutükike lihtsalt ei jaksanud vändata mäest üles 😅. Kohale jōudes ma olin läbi nagu Läti raha ja alustuseks kükitasin ratta najal 😄. Aga aare ise oli kergesti leitav. Logisin ennast ja tegin Travel Bug'de vahetust, jätsin oma esimese sinna ja vōtsin uue asemele. Äkki mu teele jääb mōni pōnev koht, kuhu teda potsatada. Tagasi sōita oli puhas lust, aeg oli ka pärastlōunane. Pōikasin läbi ühest putkast, kust tahtsin vett osta, aga tuli välja, et ma saan sealt hoopis telefonikaarte osta. Mitu korda ma ikka sellisesse kauplusesse satun?! Ostsin Singapuri jaoks kōnekaardi ära. Loodan, et 3GB jagub mul 4 päeva jaoks. Ise olin küll endaga rahul. Jaaa siis ma nägin suuri sōōrikuid- toredad rasvased suhkruga üle raputatud sōōrikud. Parkisin oma Välgu ära ja ostsin 2 sōōrikut ja banaanikohvi. See kohvi oli tegelikult veega vōi siis piimaga, sest praegu on mul suht kehv olla, blenderdatud pulber. Serveeritakse ämbrist ja hunniku jääga 😅. Ōnneks mu Välgul on korv ees, kuhu sain kōik kraami panna.

    Natukene veel ja olingi kodus, vahepeal pidin enda Välgust loobuma, aga ta oli päeva jooksul tubli kaaslane. Jalad andsid korralikult tunda, et suhkrutükike on ennast liigutanud, nüüd on ujuma minek... aga kell oli juba nii palju, et vesi oli ennast koomale tōmmanud. Jalgupidi sai kaldas sulistada, kaugemal oli pōhi vastikult pehme 😬. Kuna see sōōrik ja ämber pulbrijooki käib mul kōhus ringi siis ōhtusöök jääb ilmselt ära, tuleb osta pudel vett, et olemist natukene leevendada.

    Eile ōhtul hakkas mul üks külaline käima.. Järsku keegi koputab uksele. Arvasin, et see onkel tahab midagi öelda. Läksin uksele, aga oli hoopis keegi tōmmu noormees. Jahus midagi USB-juhtmest, et tal ei ole otsikut vms. No okei, kui sa siin kōrvaltoas mul elad siis ma vōin sulle enda euroopaotsikut anda. Ta tahtis akupanka laadida. Kummardas ja tänas ja läks hüpates oma tuppa. Varsti jälle koputus, no mis nüüd, temal elektripistik ei tööta ja kas ta vōib minu tuppa selle laadima jätta... nooo... okeiiiii... Ma arvan, et ta ei osanud selle EU otsikuga lihtsalt midagi peale hakata. Teadupärast aga akupank laeb ennast elukaua. Mul said endal kōik seadmed tühjaks... Siis oli jälle koputus, no tore, vōtab oma juraka siit minu seina küljest ära... Aga ei, nüüd on tema telefonil aku tühi ja ta peab homme hommikul telefonist lennule minekuks pileteid näitama.. Äähhh... purjus peaga mōtlesid mingi vabanduse nüüd välja v? 🙄 Ütlesin, et mine lae enda telefoni terrassil/aias, seal on palju pistikud... Eiii kōik on täis.. ja hakkas pihta.. tule sööma, tule jooma, ära tee tööd, ma aitan sind jne jne. Ma lihtsalt ei viitsi sellistega tegeleda. Lasin tal telefoni laadima jätta ja lükkasin uksest välja. Ma olen pidanud 2x rannast ka pōgenema sellepärast, et mingid india tüübid on tulnud juurde ja ära ei lähe. Viimane kord tulid suure jutuga, et sa pidid ju Langkawilt ära minema... jaaa... sinu jaoks ma ei ole sündinudki... Nii tahaks ennast välja elada ja need kōik kuu peale saata...

    Aga rannast koju jōudes teatati mulle, et täna on live-kontsert, kohe meie kodus aias! Ma ei lasknud ennast sellest alustuseks häirida, käisin pesus, tegin tööd, jutustasin niisama, isegi magasin alustuseks😄. Lōpuks teise seti ajal ma ajasin end voodist välja, et kaeda mis seal teisel pool seina siiski toimub! Rahvast oli igasugust kokku kogunenud, täitsa päris inimesed instrumentidega lōōritasid. Kōik oli väga meeleolukas, isegi Rebeccal oli sätendav pluus selga pandud. Juba märkas mind baaris toimetav Sam ja juba oli mul Malibu kokteiliklaas pihus. Ma muidu ei ole suur Malibu sōber, aga siin oli see väga hea.. Kuulasin kōik lood korralikult ära, vaatasin kuidas purjus inimesed tantsivad ja läksin magama 😄. Siin on tegelt iga ōhtu paras pidi ja pillerkaar. Puhkajad ju vahetuvad päris tihti ning iga päev on nagu pōhjus uueks peoks. Nii nad siis panevad selle makki hüürgama ise sinna juurde lauldes...Öösiti wc-sse minek on paras katsumus. Üldjuhul on kōik boksid täis oksendatud, paber liguneb pōrandal kōige selle otsas. Sellest moslemitädist on kohe kahju, kes iga hommik seda jura küürima peab!

    👣- Langkawi geopeituse aare
    Read more

  • Day82

    78.-80. päev- Veejugade-ja puhkamise aeg

    March 26, 2017 in Malaysia ⋅ ⛅ 26 °C

    Reedese päeva ma lebotasin jälle maha- arvutasin arvutis natukene, vaatasin mingeid eesti saateid, ujumas käisin ning murtsin oma lubadust ja käisin uksega restoranis söömas 😄.

    Langkawile tulles märkisin ära endale ägedamad restoranid ja nüüd peaksid olema nad kõik läbi käidud. Sellises klassikalises valge laudlina ja miljoni pokaaliga kohas ma ei ole käinud, kõik on ikka mingid hipsterikad. Nimi, Red Tomato, see ütleb juba kõik!

    Laupäeval ma enam ei viitsinud lebotada, mul oli külastamata saare kõige kõrgem veejuga (mulle meeldib neid nii kutsuda 😊). Läksin siis enda tänavale rollerilaenutusse, vaatasin juba eemalt, et ühtgi rollerit ei ole. Mul on siin neid kohti veel, kõrval on isegi kõige suurema masinapargiga laenutus. Käisin aga need kõik läbi, kuid mida ei ole, on roller. Sellel päeval oli kahe aasta tipphetk. Tänu sellele festivalile oli rahvast saarel nii palju, et isegi rollerid olid otsas. Mis siis ikka, läksin peatänavale rollerijahile. Kõik nurgatagused, kus ma olin muidu rollusid seismas näinud, olid tühjad. Küsisin ühes natukene organiseeritumast kohtast- sama vastus. Lisati veel, et kui Rainbow hostelis on kõik väljas siis on meil ammugi. Küsisin autot, kui raske selle parempoolse rooliga ikka sõita on, aga mul on tunne, et autot ei tahetud mulle lihtsalt anda. Esimene küsimus oli, et kas mul load on, mitte ei tulnud vastus, et autod on väljas. Seisin siis seal nõutult ja arutasin, et ju ma pean siis takso võtma. Kuna siin vahepeal pandi Uber tööle siis mõtlesin, et proovin kuidas näkkab, aga ei, pole siin mingit Uberit. Lõpuks härra küsis, et kuhu ma tahan ka minna.. Mina vastu, et ikka veejugasid vaatama ja noh need kohad ka mis teele jäävad. Oli nõus mind sõidutama 30 ringgitit tund ning miinimum 4h. Kuna ma olin enne ka kuulnud sellisest skeemist siis olin nõus, tuleb ikka odavam kui takso.

    Härra võttis võtmed ja sõit valge Hondaga võis alata. Siin on peaaegu kõik autod valged 😄 ei tea küll miks... Esimesena jäi teele krokodillide farm. Kohe tahtsin minna 😄. Päike paistis ning ilm oli ilus, vaesed krokud pidid küll basseinides oma aega veetma ning ei tundunud üldse sõbralikud. Jalutasin seal tunnikese, vaatasin suuri ja väikeseid ning sabaga ja sabata krokodille 🐊. Mõned olid erituusad, natukene piilusid vee alt ja siis rahumeeli mullide saatel vajusid vee alla tagasi 😆. Aga mis ma ikka neist segan, läksin oma autosse tagasi.

    Järgmine peatus oligi Temurun Waterfall. See on siis kõige kõrgem veejuga ning asub saare põhja pool. Tore oleks olnud käia ka sealkandis rannas, sest kuulu järgi pidavat seal olema üks ilusamaid randu. Eelmine rollurentija soovitas kõigepealt rannas käia ja siis liigne sool veejoa basseinis maha pesta 🚿. Kuid ma ei hakanud oma autojuhti veel sellega ka koormama, et ma peesitan tunnikese rannas.. Teepeal kohatud eestlased küll täpselt nii tegid, rand ja siis juga. See juga pidavat olema küll kõige kõrgem, kuid sinna kõndimine oli tunduvalt lihtsam kui eelmises kohas, kus ma käisin. Rahulikult sai mööda kõnnirada joa suudmesse jalutada. Kahjuks vett oli väga vähe, sest hetkel on ikkagi kuivaperiood, kuid ümbrus oli väga ilus. Ma ikka läksin korra ujuma ka, rahvast väga ei olnud, üks meesterahvas uuris seal ämblikke. Näitas mulle ka, aga ma ei tahtnud neid elukaid seal uurida 😅. Kiire jahutav suplus, kivil-väikse-konna-moodi peesitamine, kaljuseinte imetlemine ja võib tagasi minna. Poolel teel tuli ka autojuht vastu, ju ta ka ei viitsinud autos passida. Rääkis, et ta on tegelikult Kuala Lumpurist pärit, kuid nagu ikka, suur armastus tõi ta Langkawile. Kuna talle väga meeldis loodus siis ma lõpuks ei saanudki aru, kas armastus looduse vastu või ikka mõne toreda naisterahva. Pigem vist ikka viimase, sest tal oli poeg ja kaks tütart.

    Meil oli veel aega ning ma otsustasin, et tahan kolmanda või siis neljanda suurema veejoa ka ära näha- Durian Perangin Waterfall. See ei olnud väga kaugel.. aga minu üllatuseks ei olnud ka härra Azmi seal käinud. Kordub sama muster nagu Herberti ja Rogeri puhul. No eks avastame siis koos. Näitasin talle google mapsist, kus see täpselt asub ja läksime. Kohale jõudes oli Azmi jälle väga viisakas ja lasi mul ees ära minna. Seal oli juba rohkem vett ja palju inimesi. Lisaks piknikuplatsid ja muud elumugavused. Oli selline perede pühapäeva veetmise kohake. Oleks tahtnud jälle ujuma minna, aga veejoa alumine bassein oli noori täis. Riideid ei olnud ka kuskil vahetada, vaatasin niisama eemalt ja tegin mõned pildid. Tagasi minnes leidsin jälle autojuhi poolelt teelt. Ma ei teagi, kas ta lõpuks käis täitsa joa juures ka ära või mitte. Igaljuhul sai ta ka nüüd linnukese kirja, et selline atraktsioon on nende saarel olemas.

    Mul oli veel natukene aega ja kui juba selline jugade päev oli siis härra ütles, et võib mulle veel ühte näidata. Mis ei ole küll nii tuntud ja kõrge, kuid mõnusa jahutava veega ning massaažikaladega 😄. Ainult, et see asub samas kohas, kus Seven Wells juga- mäletate ma rääkisin, et sinna ronimine on paras eneseületus. No okei, kui pärast ujuda saab siis võime ju minna. Seekord pidi härra ka minuga kaasa tulema, sest ma ju ei teadnud, kus see, rahvakeeli Green waterfall, on. Oiii vaene tema, ta küll rääkis, et on kõva matkamees, käib pojaga džunglis matkamas, aga kui mina pärale jõudsin pidin teda tükk aega järgi ootama 😂. Kohale jõudes oli ta läbimärg ja veepudel tühi... Edasi tuli minna mööda matkarada ja voilaa.. seal ta oligi. Väike veejoake, pigem oli see rohkem allikas. Kuna ma ikkagi kardan kõdi, siis ma ei suutnud enda jalgu seal kaladele söödaks hoida. Kastsin ennast korra vette ja tatsasin tagasi. Härra jalutas vahepeal niisama ringi, tal oli ilmselt süda natukene saapasääres 😆. Tagasi läksin juba üksinda, sest ta tahtis ka ennast jahutada. Ujuma ta ilmselt ei jõudnud, sest ta oli juba liiga ruttu mu seljataga. Treppidest alla minek oli palju lihtsam. Härra rääkis mulle saare muistendeid ja mina noogutasin aga kaasa. Kohale jõudes ostis meile kookosed ja kindlasti käskis seda valget ollust sealt seest süüa, pidi organismile hea olema. Kui meil juba selline loodusepäev oli, siis sõin kõik korralikult ära ja jõin kookose tühjaks. Kartsin küll, et kindlasti tuleb poole tee peal kibe pissihäda 😂.

    Tagasisõit meenutas rohkem moraalilugemist. Kui ta kuulis, et ma olin enne Seven Wellsi juures rolleriga käinud, sain korralikult pähe. Ma ei hakanud talle ütlema, et ise sa rendid neid rollereid ja nüüd tuled mind õpetama.. 😁. Aga ta viis mind ilusti Geckosse ära ja ma olin sellest päevast niiiii väsinud.

    Korralik matkapäev oli..Eelmine hommik tööd tehes soovitas Tõnu mulle järgmist: Tubli! Oled ära teeninud 3km kerget sörki, mille peale 3x3minutit planku ja 3x30 kätekõverdust, siis basseini lõõgastuma koos värske apelsinimahlaga:) Arvan, et olen enda tänase päevakava eest ka ühe apelsinimahla välja teeninud!!!

    Järgmisel päeval mu jalad nii valusad ei olnud ja mõtlesin, et teen kohe ühe 2x7 km jalutuskäigu... Jõudsin kuskil 1,5km ära kõndida, mu veepudel hakkas juba tühjaks saama, päike paistis lagipähe ja kleidist oleks võinud vett välja väänata.. Jalutasin tagasi ja mõtlesin oma aarde järgi ikkagi rolleriga minna, aga õhtu poole. Õhtul juhtus, aga see mis siin õhtuti ikka juhtub.. vihm.. See ei ole küll hull, vihm jääb alati järgi ja pärast on jällegi mõnus värske õhk, aga noh.. suhkurtükike ei taha märjaks saada...

    👣 - Temurun Waterfall
    Read more

  • Day79

    77. päev- Gunung Raya

    March 23, 2017 in Malaysia ⋅ ⛅ 27 °C

    Tänane päev tundus jälle ideaalse ilmaga. Vaatasin seda Langkawi kaarti ja mõtlesin, kuhu suunda täna minna. Otsustasin, et lähen keskele ja seekord jälle taksoga. Sõita oli vaja täitsa mäe tippu- Gunung Raya Mountain.. las seda teevad parem omaala professionaalid kui amatöör rollerisõitjad 😄 Täpsemalt tahan ma minna mäe otsas asuvasse torni, mis on ühe hotelli valdustel. Torn on ise selline tagasihoidlik, aga lõppkokkuvõtes on võimalik olla rohkem kui 900m üle merepinna.. läheb vist jälle sinna Malaisia Kõrgustes seeriasse..

    Kõik oligi väga lihtne, taksopeatusesse, sihtkoht, hind ja sõit võib alata. Sain endale juhiks ühe tudiseva vanahärra, kes sõnagi inglise keelt ei rääkinud, aga ei olegi vaja jutustada. Kui muidu oli autos selline natukene palav ja umbne siis mäejalamile jõudes kõik muutus. Seal oli korralik vihmamets, onu tegi autol kõik aknad lahti ja saime nautida seda mõnusat metsalõhna ja neid võrratuid hääli. Autosse tungis värskendav tuule briis ja palavus kadus hetkega. Ülesse jõudmiseks tuleb väga aeglaselt sõites läbida 23 km. Teepeal oli ka ahvipärdikuid möllamas ning allikavee kaev. Seal vaikselt sõites tekkis tahtmine ka džunglimatka läbi teha. Hommikuti ja õhtuti on selles metsas matkad loodusnautlejatele, saab tundma õppida erinevaid linde ja taimi ning loomulikult uudistada ahve.

    Aga kogu selle toreda sõidu juures jõudsime lõpuks tornini.. arvake, mis oli meiega terve selle sõidu kaasa teinud- udu. Jõudis kohale täpselt siis kui meiegi, äge! Tornis liftiga üles minnes, mul eriti suuri lootusi ei olnud ja seda täiesti õigustatult. Torn ise on juba päevi näinud ja meenutab rohkem ajahõlma jäänud sõjaväeehitist. Viimasele korrusele jõudes pakutakse tassikest teed. Või noh, seda võib ise laualt võtta😅 Nii palju kui ma nende mastide vahelt nägin oli vaade väga ilus. Kahjuks seekord pidin laskma oma kujutlusvõimel rohkem tööd teha, sest udu aina ründas. Lootsin, et see läheb ajaga ära, aga läks aina hullemaks... Tiirutasin pool tunnikest seal ja läksin alla tagasi.

    Jõudsin autoni ja vaatasin, et juhti ei ole. Mis siis ikka, ju ta märkab mind varsti ja tuleb auto juurde. Istusin kõnniteeservale maha ja jäin ootama. Enam ei jaksanud istuda, tegin autole tiiru peale, siis jalutasin tornini ja tiirutasin seal ringi. Olin juba pool tundi oodanud ja muutusin närviliseks, nii kaua ka inimene wc-s ei ole vms. Vahepeal arvasin, et vb ta palvetab kuskil, sest tal oli see veider mütsike peas ja vanust oli ka piisavalt. Lõpuks märkasin ühte valvurit ja küsisin ega ta ei ole mu taksojuhti kuskil näinud. Minu küsimise peale läks valvur teda otsima ja kuskilt uksest nad koos välja tulidki, lõpp hea- kõik hea! Saime oma teekonda tagasi alustada, vahepeal oli udu nii tihedaks läinud, et parklas seisvat autot ei olnud nähagi. Sellega kadus ka mu lootus teepealt mõned lummavad pildid teha.

    Mida me seal teel küll nägime oli autoavarii ja ukerdavad rollerid, tänasin jälle kedagi, et ma olin selle teekonna ette võtnud taksoga mitte omapäi..Üks tore juhus oli lisaks, mööda Langkawit on ööturud, mitte iga päev, aga teatud nädalapäeval kindlas kohas, reedel siin ja kolmapäeval seal jne (tegelt kolmapäeval ja laupäeval ei ole). Täna õhtul oli see just minu lähedal, kui ma ei oleks taksoga sellest kohast mööda sõitnud ning juht ei oleks öelnud inglise keelset väljendit- today night market, siis ma ei oleks tulnudki selle peale. See ei olnud üldse peatänava lähedal, vaid hoopis rohkem külavahe poole.

    Kõht hakkas tühjaks minema ja võtsin koti, et lähen uudistan, kas juba pakutakse midagi. Väljusin oma kambrikesest ja onu oli jälle teel, tema ka üritas mulle seletada, et täna ööturg, ma tähtsa näoga vastu, et jajaa, sinna ma teel olengi. Oi onu tegi krimpsus nägu ja ütles, et ära nii vara küll mine, keegi ei ole jõudnud oma lette veel üles panna. No okei, vanemad teavad paremini, ootasin siis ikka päikeseloojangu ära, nimigi ju ütleb, et ööturg. Oii kus oli aga sebimist, turiste ja kohalikke ja muud kraami. Müüdi pm kõike, aga suurem osa oli ikka söögiala. Seal oli nii palju maitsvaid asju, et silme eest võttis kirjuks, kõht oli tühi ju ka ja igalt poolt oleks midagi ostnud. Lõpuks võtsin natukene siit ja natukene sealt ning loomulikult kõike sai liiga palju 😆 Vahepeal nägin ka oma onkelit seal jalutamas, ta ikka uudistas mu õhtusöögi üle ja kiitis heaks 😊 Tegin siis väikse pikniku enda kambripõrandal, aeda laua taha minna tundus natukene ebaviisakas.. Kus ma siis oleks kõik oma kilekotid seal laiali laotanud ja sööma hakanud, samal ajal kui teised ainult õlut juua saavad 😄 Aga mul oli väga meeleolukas piknik 😋

    👣- Gunung Raya mägi
    Read more

  • Day78

    76. päev- Nest Rooftop

    March 22, 2017 in Malaysia ⋅ ⛅ 31 °C

    Hommik oli identne teistega ja kui ilmast rääkida, siis see oli jälle ideaalne. Jalad olid eilsest turnimisest niiiiii valused, et otsustasin minna ujuma ja jalgu masseerima. Ise saab ju ka sellega suurepäraselt hakkama ei ole vaja hakata kuskile massööri juurde minema 😇 Plaan paigas, kott valmis ja randa. Üks rannapool, kus on vähem rahvast, on hõivatud hotelli poolt ja teisel pool on rohkem sagimist ja igasugused aktiviteedid. Käisin ujumas ära ning vaatasin, et hotelli poolel olevad lamamistoolid on inimtühjad, reaalselt ilma liialdamata ei olnud seal mitte ühtegi inimest. Ja neid toole seal ikka jagus, julgen pakkuda, et üle 20.. homme lähen loen kohe üle 😆 Mõtlesin, et äkki on võimalik tavainimesel ka nendel toolidel mõistliku raha eest lebotada. Paningi oma koti ühele neist ja jäin ootama kedagi, kes midagi ütlema tuleks... üldjuhul rahaküsijad on suht kiiresti platsis... Seekord tuli täismundris korravalvur ja küsis, kas ma olen hotelli külastaja või outsider.. ütlesin, et olen võõras ja kohe kupatati mind sealt minema.. Üks onu oli tolle valvuri just läbi sõimanud vb sellepärast oli ta minu vastu nii tõre.. aga olin sunnitud minema rannale oma rätikukesega... Üritasin seal midagi kirjutada, aga jõle palav oli ikka. Läksin hoopis oma sääremarju vette mudima 😂 Tagasi tulles jõudsin natukene kuivada, kui nägin taamalt tulemas oma eilseid sõpru pakistaanlasi... Täna mul ei olnud mingit tuju nende ahistamist taluda. Pöörasin seljakoti tagurpidi, ise kiiresti kõhuli ja kleit ülepea.. Jalanõude järgi oleks saanud nad mind tuvastada, aga ma ei usu, et siin maailmas on veel keegi minusugune, kellele jäävad inimesed jalanõude järgi meelde... Kui tüübid olid minust möödas tirisin kleidi selga ja läksin ranna teisele poolele. Seal aga ei tundunud esmapilgul ühtegi vaba varju ja läksin kodupoole tagasi. Jahutasin ennast hoopis külma duššiga.

    Siin Gecko külalistemajas on kojamehe/köögiabilise/baarmeni ametit pidav härra mind enda hoole alla võtnud. Muretseb ikka, kuidas mul läheb ja hommikuti viisakalt teretab. Ta on natukene sellise joodiku välimusega ja ma üritan distantsi hoida. Kui ma hakkasin õhtul välja minema oli ta jälle mul teel. Küsis, kas päikeseloojangu aeg, mina vastu, et ikka jaa.. Tema sellepeale hakkas mulle seletama, milliselt katuselt on kõige parem seda vaadata. Ega ma päris täpselt aru ei saanud, aga noogutasin kaasa.. Vahepeal tuli hoopis meelde, et ma olin endale ühe päikeseloojangut reklaamiva söögikoha ära salvestanud. Võtsingi hoopis selle juhised ette ja läksin sinna. Suur aitäh ikkagi onule, et ta mulle meeldet tuletas selle koha.

    See läheb siis jälle sinna Malaisia Kõrgustes seeriasse. Vahekäigust leidsin ülesse lifti ning sellega tuli minna viimasele korrusele. Täpselt nii ma tegingi, see viimane korrus ei olnud küll päris see, millega juba harjunud oleme, aga üle katuste nägi ikka. Pärale jõudes avanes väga eroopalik vaatepilt. Baaripukid ja euroalustest istumiskohad, roheline vaibamoodine asi ja toredad teenindajad pikkade baarilettide taga. Olin jõudnud täpselt õigeks ajaks.. Päike hakkaski vaikselt loojumise märke näitama ja tõesti, siin on ikka ilusad loojangud, telefoni ei saanud käest ära pannagi. Iga sekund taevas muutus aina ilusamaks.. Nautisin kogu seda ilu ja võtsin hunniku kanatiibu coca-cola kastmes 😆. Lõpuks pidin neid kätega sööma ja ei näinud enam taldrikussegi, aga kõik oli väga tore. Kõige lõpuks tuli välja, et selle koha sõsarbaar on rannas ning igal kolmapäeval ja laupäeval saavad naissoost isikud 9-01 tasuta jooke.. Ma ei kujuta ette palju seal neid mehi peab käima, et see ennast ära tasuks, samas see on tax-free saar, jookide omahind on jõle odav. Kõige lõpuks tuli veel välja, et baari ja peateel olevate tähtsamate punktide vahel on tööle pandud tasuta buss.. No mida sa hing veel ihaldad.. Ideaalne variant.. Seekord jätsin selle küll kasutamata.

    Igatahes Langkawi on selline tore kohake, mida ma kindlasti soovitaksin erinevatele reisisellidele, võimalusi on igasuguseid...

    👣- Nest Rooftop
    Read more

  • Day77

    75. päev- Cable Car

    March 21, 2017 in Malaysia ⋅ ⛅ 28 °C

    Ilm oli jälle ilus ning tuleb aktiivseks hakata. Peab ära mainima ka selle, et LIMA17 hakkas täies hiilguses pihta. See väike saareke on nagu üks suur Õllesummer, esinejaid küll ei ole, aga selle eest taevas toimub hull möll ja see müra on kõrvulukustav. Hommik oli nagu iga teine, aga selle asemel, et pärast hommikusööki edasi töötada, läksin hoopis ja rentisin rolleri. Veits pidi järjekorras seisma, sest peale minu oli veel tahtjaid. Küsiti juhilube, ulatasin need.. onu tegi veel nalja, et kas oled ikka sina, kes seal pildil.. naeratasin ja ütlesin, et olen ikka mina. Väike paberitöö ja juba ma rolleri seljas istusingi. Kõigi kurvastuseks, eelkõige enda, mul ei ole sellest mitte ühetegi pilti.. Enne seda veel anti mulle kaart kaasa ja põhjalik õpetus, kuidas päeva veeta.. Jõudsin sellest õpetusest ainult pool ära teha 😄 Ma ei tea, kuidas nad arvasid, et ma terve päevaga saarele tiiru peale teen.. Igaluhul loksutati bensiinipaaki ja öeldi, et enne kui sa krokodillide juurde pöörad ja pärast seda, kui sa oled lõpetanud tädi Maali juures Pattaya Fried Rice'i söömise ja Donutsid, neid ei tohi kindlasti unustada, siis võta kütust, kindlasti võta seda kollast ja 5 ringgiti eest 😄. No okei, enam täpsemat päevaplaani ei saanudki olla. Kiiver pähe, kommentaar mu riietuse ja kiivrivärvi kohta, ning töristasin minema..

    Hoidsin hinge kinni, et kõik hästi läheks, sest viimasest sõidust on tükk aega möödas ja nad kõik ju uhke pilguga vaatasid, kuidas ma nüüd sõidan 😂 Üritasin meenutada, kust ma pidin täpselt ära keerama, sest veits oli liiklust ja ma ei saanud seisma jääda, et kaarti vaadata. Siin tuleb sõita vasakul pool tee ääres. Igal kurvil tuletasin endale meelde, et sina sõidad vasakul ja nüüd sa pead pöörama sinna teisele poole teed, aga 2. kurvis keerasingi valele poole, õnneks mitte küll valesse ritta, vaid lihtsalt parempöörde asemel tegin vasakpöörde 😅.. Kuid keerasin aga ennast teeääres ringi ja hakkasin õiges suunas minema. Mida ma veel kogu selle tegevuse käigus unustasin oli päikesekreem. Nii ma sõitsin kolmveernad tundi käevarred toredasti päikesele valla... Esimene peatus oli Langkawi Cable Car ehk midagi köisraudtee sarnast, õhus sõitev tramm 😄 Parkisin oma punase välgu ära, mis üle 50 sisse ei võtnud, ja läksin sissepääsu poole. Siia vahemärkuseks ütlen, et nägin täna ikka vääääga koledat vaatepilti... Poisil oli nägu nagu verekäkk ja silmad olid nii tumesinised ja paistes kui veel olla said, tema lõhkised jalad viitasid ilmselgelt rolleriõnnetusele. Aga taevaautodega ei saa vähemalt kokkupõrget teha..

    Ostsin viisakalt pileti ning läksin järjekorda. Järjekord oli umbes sama pikk, kui siis kui lennujaamas avatakse boarding gate. Ootasin ilusti oma aja ära, vaatasin, et parklas on üks geopeitus, mille võiks pärast ära võtta ja minu cable car saabuski. Hoopealt astusin peale ning sõits taevasse võis alata. Pillume nüüd mõned numbrilised faktid ka.. See kondel viib inimesed 708m kõrgusele Mount Machinchang'i otsa. See on siis kõrguselt teine mägi Langkawil ning sealne vaade on 360 kraadi ümber saare. Kohale viiakse kahe peatusega ehk vahepeal pidid maha tulema ja vaateplatvormil kohustuslikud pildid tegema, uuesti järjekorras seisma ja sai Top Station'sse. No vaade oli tõesti äge, ma ei hakka seda sõnadesse panema- ilus sinine ookena, mügarikud mäed ja palju rohelust ning taamal paistmas sadamake! Seal oli kaks vaateplatvormi ja mõnusasti ruumi, kohe nii palju, et üks Pakistani inimene hakkas mul järgi käima, tuli teisega siis pilti teha jälle ja seljatagant maha raputada..

    Seal kõrgel oli veel selline atraktsioon nagu SkyBridge! Numbrid on jälle sellised, et 125m pikk ja 660m üle merepinna. Top Station'i ja SkyBridge vahel peaks liikuma jälle üks kondlimoodine asjandus, aga see oli hetkel rivist väljas. Maksta tuli 5 ringgitit ja sai toredasti kuumal päeval jalutada mäest alla ja siis jälle mäest üles, et jõuda sillani. Seda alla jalutamist oli tükk maad rohkem kui viimast tegevust. Lõpuks sillale jõudes oli keel nii vestil kui veel olla sai. Veepudel sai jälle hetkega tühjaks... Siis oligi hea natukene maa ja taeva vahel kõõluda ning hinge tõmmata. Jällegi toredad vaated, see kõik läheb sinna Kõrgused Malaisias seeriasse. Panite tähele, et ma ütlesin, et alla oli tunduvalt pikem maa kui ülesse, nüüd oli ju kõik vastupidi... :( Ilmselgelt tsikk ei ole väääga ammu end liigutanud. Trepijooks ei ole minu ala 😅 Aga kõik see tehtud ja pilk jälle fookusesse saadud, võis kondlijärtsu võtta ja tagasi baasi sõita. Seekord natukene ebalevalt kõikus kogu see kupatus, aga kui mõelda, et kõik on ellu jäänud siis jään mina ka, läheb hirm üle 😊 Tagasi sõites hakkas tulema ka õrn udu.. Olin väga õnnelik, et seda enne ei olnud, väga kurb oleks olnud uduga sinna ülesse sõita ja mitte midagi näha!!

    Alla jõudes külastasin nende ühiskemmergut, üldjuhul on see tasuline, eks see hoiab natukenegi neid puhtana. Kuigi sellest ma ei hakka kunagi aru saama, miks osade kultuuride esindajad peavad jalgupidi prill-laual kükitama. Pärast on kõik sopane, märg ja rõve.. aga noh.. Tahtsin veel seda aaret ära võtta, aga jällegi oli liiga palju rahvast. Kahekesi on mugavam siis üks saab varjata teise uudistamist ebaloomulikus kohas, aga üksi parklas elektriposti juures turnida on natukene veider, jäi see aare saamata. Otsisin enda rollu ülesse, õnneks ma olin pilti teinud kui selle ära parkisin 😄. Alustuseks panin jälle vales suunas, õnneks tuli suht ruttu mingi erakuurort vastu. Pöörasin aga otsa ringi ja läksin õiges suunas...

    Ah et kuhu ma ka lähen..Chief Volvo päevaplaan nägi ette, et nüüd tuleks külastada Seven Wells veejuga. Tegelt seda juga oli juba enne kaabliautoga sõites näha, aga kohapeal tuleb ikka ka käia. Väike sõit, roller parklasse ja matk võib jälle alata. Nagu arvata võib siis need joad ei saa ju olla nüüd-siin-ja-praegu-ning-kukuvad-auku. Nende nägemiseks tuleb jälle ronida. Esimene juga Telaga Tujuh waterfalls on juba peaaegu poolel teel. Osad ütlevad, et see matk on üldse 600+ astet kõrge ja Telega on 300 astme peal, aga minu meelest ta oli madalamal. Igatahes juba selleks ajaks pilt jälle virvendas ees ja ma suutsin mõelda ainult külma vette kukkumisest. Teoreetiliselt oleks see olnud täiesti võimalik, aga ma piirdusin jalgade leotamisega. Kaardistasin koha ära, pulss jälle normaalne, võib aga taeva poole edasi minna.

    Juba jõudis jälle raskeks minna, kui tagant hakkasid lähenema tuttavad näod.. Need samad, keda ma platvormil olin maha raputanud. Ma ju ütlesin neile, et ma ei ole üksi ning mu sõbrad ootavad.. kus mul need sõbrad nüüd siis on... Seekord ei olnud kuskile põgeneda, trampisin nendega koos siis ülesse. Nii palav ja paha oli olla, nemad olid viimane asi, mida ma enda teele tahtsin. Jõudes sihtkohta oli jällegi muljetavaldav vaade, aga ma olin sunnitud neist tüüpidest eemale minema.. Jällegi sulistasin jalgu külmas vees, kuid seekord põõsa all ja tegin eemalt mõned pildid. Hetkel peaks siin kuiv aeg olema ja joad ei ole enda täies hiilguses ehk kõik seitse basseinikest ei olnud korralikult vett täis, kuid mõnes neis sai ikka jahutada ennast... Vb oleks seda teinudki, aga see oleks tähendanud rünnakut Pakistani poolt.

    Kell hakkas ka juba palju saama ning pidin oma päevatuurile joone alla tõmbama ehk hakkasin vaikselt alla minema, et rolluga veel valges koju saada. Läksin üksinda rõõmsal sammul, tegin veel paar selfit, kui järsku kuulen mingit hüüdmist seljataga.. Minu meelehärmiks oli üks pakistaanlane võtnud jalad selga ja mulle järgi jooksnud. Kõige halvem asi, mis minuga üldse juhtuda sai.. Nüüd ma pidin ta möla kuulama terve tee alla- oi tema on abielus ja kahe lapse isa jne jne jne.. Ma suutsin ainult mõelda, et miks see tee alla nii pikk peab olema. Parklasse jõudes tahtis to veel mu rollerile saada, sest ta oli jätnud oma sõbrad kus seda ja teist ning nüüd oli üksinda suht pärapõrgus. Vaidlesin temaga ikka tükk aega ning lõpuks raputasin maha..

    Sõit koju võis alata.. Chief oli mul käskinud ju tankida, aga mu päev lõppes enne ära, kui tema suunatud tankasse jõudsin, tuli leida mingi muu. Leidsingi, jamasin selle tankuriga tükk aega ja käisin vahepeal raha juurde maksmas jne. Lõpuks mul jäigi 5 ringgitit tanklatüdrukutele 😆 Paak sai enne täis lihtsalt ehk Chief luiskas mulle, et ma pean kindlasti seal tankima, muidu saab bensiin otsa.. ei olnud seal midagi otsakorral. Nüüd ma tankisin paagi triiki täis enne rolleri ära andmist.. Veits oli kahju ka, sest järgmine kord saan ma ju pool tühja paagiga rollu ja pean seda jälle tankima.. aga no mis teha... Muidu läks sõit õnnelikult ja püsisin ikka enda sõidusuunas 😇. Kätele tegin küll liiga, käevarred on nüüd tulipunased ja valutavad.. Ilm oli õhtuni ilus, käisin veel söömas ning jalutasin rannas.

    Panen veel pilti eelmise postituse alla..

    👣- Langkawi Cable Car
    Read more

  • Day76

    73.-74. päev- töö-ja lebopäevad

    March 20, 2017 in Malaysia ⋅ ⛅ 30 °C

    Ma ei ole nendel päevadel üldse pilte teinud, isegi endast mitte 😂 Ju siis ei olnud tähelepanudväärsed päevad. Hommikusööke olen hakanud enda juures sööma.. kuigi kahest saiast ma ei ole pääsenud. Nad serveerivad muna igasuguses vormis kahel ahjusaial 😅 Need on loomulikult väga head ning ma ei suuda öelda hommikul, kui kõht on tühi, et ärge neid kahte saia mulle küll pange... Lisaks saab veel maailma parimat ananassi ja apelsiini mahla. Tavaliselt ärkan, käin külma vee all pesus, võtan oma telefoni ja arvuti ning lähen "aeda" laua taha. Tellin hommikusöögi ning selle kõrvale arvutan arvutis. Ja olenevalt ilmast toimetan edasi. Nendel kahel päeval hakkas hommikusöögi ajal vihma sadama. Ega ma väga tohutult ei kurvastanud, sest käibemaksupäev oli jälle tulemas... Tegingi kohe täitsa terve päeva igast asju.. õhtul läks ilusamaks ja päike tuli korraks välja, ilmselt selleks, et igapäevane loojumise asi ära teha!

    Järgmine päev oli kõik samamoodi. Kuked kanad ajasid mind hommikul ülesse.. Mul siin ukse taga elab üks kanapere.. Tuterdavad oma tibukestega mul siin kaktusepõõsas ja teevad hommikul vara kõva äratust. Hommikusöögil hakkas jälle vaikselt sadama ja ma ei lootnudki, et see ära jääb.. Nii kaua istusin aias, kui vihm hakkas selga sadama.. Läksin oma kambrisse ära ja südamerahuga magasin edasi... Olin ju ikkagi pühapäeval tööd teinud ja täna täitsa sajune 😄
    Õhtul lubasin endale ühe restoranikülastuse- India restorani. Aga mõtkema on edaspidi sellised spontaanse otsused ära jätta. Need restoranid on ikkagi kallid, võrreldes sellega, et kõrvalt söögialalt saab 2-3€ kõhu korralikult täis. Ja ma olen üritanud oma šokolaadiisusid piirata. Nüüd ma ei osta enam õhtuti vett ja šokolaadi, vaid vett ja jäätist.. äkki on natukenegi parem 😄 (üks päev juba libastusin, ostsin 2 pakki Mentost, korraga sõin kõik ära!) Kahju, et neil gaasiga vett ei müüda, kui seda oleks siis elu oleks lill...

    Kuna ma ühtegi pilti ei ole teinud siis kohe ei teagi, mida siia pann...

    👣- Gecko Guesthouse
    Read more

  • Day75

    Kulud- Filipiinid

    March 19, 2017 in Malaysia ⋅ ⛅ 30 °C

    Nii, Filipiinidel olin 02.02-01.03.2017, 02.03 hommikul ma lendasin Malaisiasse ehk kokku 28 päev, täpselt nii nagu Balilgi.

    *Majutus 566€
    Kogu stsenaarium kordub, 1öö olin lennujaamas ja majutust tasusin 27 öö eest, keskmiselt siis 21€/öö. Täpselt nii nagu oli ka Balil. Agaaaa... Balil ma ei maganud kordagi ühistoas ning mul oli peaaegu alati ilus suur tuba rätikuluigega. Filipiinidel magasin 7 ööd ühistoas. Mu pilte ja kommentaare olete te juba näinud. Sellest võib teha sellise kiire järelduse, et majutus on Filipiinidel kallim, tohutut hinnavõitu ei tuleks ka kahekesi rännates, sest ühistoas tuleb maksta voodi eest. Jagades majutust oleks tulnud 12,16€/öö ja ühel inimesel oleks kulunud 328€. Samuti ei saa kuidagi väita, et kuskil minu külastatud piirkondades oleks olnud majutus odavam kui teises kohas. Kui võrrelda Baliga olin majutusega eelarves, kuid selleks pidin tegema kvaliteedis kõvasti hinnaalandust.

    *Söök 315€
    Mingil veidral põhjusel juhtus Filipiinidel samuti nagu Balil, söögi puhul arvestan 23 päevaga, aga seekord tuleb 13,7€ päev ehk siis 14€ päev. Balil oli samade kriteeriumitega see summa 7-8€ ehk Filipiinidel topelt kallim. Võib-olla on asi minus, sest üks sõbranna, kes käis eelmine aasta Filipiinidel ütles, et süüa saab 2-3€. Ma ei tea, kuidas see võimalik on! Nagu te mäletate siis ühe nädala ma toitusin ainult nuudlitest ja Puerto Princesas ma sõin pm ainult tuuridel. Ja seal kõrgel mäe otsas ma sõin ju neli päeva praekartulit kookosõliga..Kui arvestada kõiki 28 päeva siis kulus söögile 11€, nagu ikka ei ole tohutult odav. Tuleb ka arvestada seda, et Boracayl olin terve nädala ning seal on kõik "natukene" kallim.. Siin kehtib jälle põhimõte, et kui oleks olnud kahekesi, oleks kogu summa olnud tunduvalt suurem. Makarone ja kartuleid oleks pidanud nagunii topelt ostma 😄

    *Transport 494€
    Transpordiga läheb juba natukene keerlisemaks. Filipiinidel lisandus üks transpordiliik, mida Balil ei olnud- lennuk. No tegelt tricycle ju ka, aga kuna see oli odav siis sellega ei hakka eraldi arvestust tegema. Kohe ütlen ära, et mul oli 4 siselendu. Manila-Palawan, Palawan-Cebu ja edasi-tagasi Cebu-Boracay. Kokku kulus 335€. Keskmiselt ühe lennu hinnaks tuli 84€. Parvlaevaga oleks saanud ilmselt 30-40€ üks ots. Ajakulu kohta ma ei oska öelda, kuna lennujaamas olin ma alati väga varakult kohal. Boracayle oleks sõitnud 1,5 päeva laevaga. Palawanilt Cebusse ei oleks ka otse saanud. Oleks jälle läinud kindlasti üle päeva ja mitme-mitme ümberistumisega. Parvlaevadega sõites oleks mu trajektoor kindlasti olnud erinev praegusest ning arvean, et hinnavõit oleks olnud u 100€ või natukene peale. Muu transpordi peale kulus 159€. Balil oli see number 158€, nii et ma olen ikka eriti tubli rändur 😂. Mu sõidud olid siis sellised: takso, Uber x4, traika u 10 sõitu, roller 2 päeva, transfeer 2x, pikamaabuss 7x, väike paat 4x ja 1x auto juhiga vaatamisväärsuste juurde. Kõige kallim oli esimene transporteerumine Filipiinidel ehk Manila lennujaama vastu kutsutud hotelli transport- 15€. Okei, tegelt oli kõige kallim Lõuna-Cebus Herbertiga ringi sõitmine- 17€. Rolleri rentisin ka kaheks päevaks, ühe päeva hind oli 11€, sellega ma kahjuks nii palju ei sõitnud.. niiet suht mahavisatud raha. Takso maksis 9€, minivan El Nido-Puerto maksis ka 9 ning Boracayl kogu kupatus lennujaamast majutuseni maksis samuti 9€. Uberid jäid 5€ kanti ning kõige odavam sõit oli 0,15€. Ülejäänud jäid kõik sinna vahele.. Kui jälle fantaseerida ning oleteada, et reis oleks toimunud kahekesi siis oleks transpordile kulunud 109€, ilma lennupiletiteta siis.

    *Vaba aeg 239€
    Nonii... mis ma siis Filipiinidel tegin.. Kaks korda käisin päevasel saartereisil, ühe korra käisin maa-alust jõge vaatamas, samuti läks terve päev, haidega käisin ujumas, hot spinge külastasin, salongi külastasin, purjetamas käisin, parasailngut tegin ja vaateplatvormil käisin. Tegin igast asju veel, aga ülejäänud olid tasuta 😄 Jällegi kõik on sellised asjad, mida ei anna kellegi teisega jagada.. Jällegi olen arvamusel, et kellegagi koos olek see summa võib-olla suurem olnud. Kõik need aktiviteedid olid suhteliselt kallid, euroopa hindadega. Kõige kallim oli salongi külastus, aga okei, ma valisin ka kõige kallima salongi 😅 Parasailing oli kallis 47€, seal nad küll ütlesid, et kahekesi oleks saanud odavamalt... Purjetamine oli 19€ ja haidega ujumine samuti. Saarte tuurid olid 25€ ja jõgi oli 38€. Ülejäänud olid sellised paari eurosed.
    Kui teha kiire võrdlus Baliga siis seal oli vaba aeg 87€ 😄, ilmselgelt on väike vahe sees. No okei.. vb ma "tegin" Filipiinidel ka rohkem. Aga kui sul on 2 nädalane puhkus ja tahaks lihtsalt kuskil Aasia kultuuri ja sooja ilma nautida siis soovitan ikkagi Balit.

    *Emotsiooniostud 4€
    Nagu näha siis Filipiinidel ma olin eriti emotsioonitu 😇. Ilmselt kõik tundus ümberringi nii kallis, et ma ei julgend midagi osta. Aga midagi siiski.. Järjekordselt olen ostnud juuksepalsami 😂 Postkaardid, mis läksid alles Malaisias teele ja käepael. Otsustasin, et ostan endale igast riigist mingi käevidina...et midagigi 😊
    Balil oli mul emotsioone 77€ eest 😬

    *Muu 53€
    Kõike muud pudi-padi on samuti Filipiinidel rohkem kulunud kui Balil (36€).
    Raha välja võtmise teenustasu oli 23€, Balil 24€, aga ma võtsin kindlasti vähem kordi raha välja, olin juba targem. Kuigi vahel oli päris nõme suure rahasummaga ringi käia. Ülejäänud koosneb siis pesu pesemisest, otsa saanud hügieenitarve soetamisest, pildistaja juures käisin, telefonikaart maksis rohkem kui Balil ning tuli soetada ka elektri saamiseks adapter.

    Kokku kulus eurosid 1671...Kui vaatama ka seda jagamise poliitikat siis oleks kulunud..288€ vähem. Balil oleks kulunud 380€ vähem. Kui Filipiinidele lisada juurde veel hinnavõit, mille oleks saanud parvlaevaga sõites, siis tuleb number enam-vähem sama. Kahekesi reisides ja jälgides täpselt samasugust reisiplaani oleks kahe riigi peale kulunud 2020€ ehk ümmarguselt võib öelda, et 1000€ riik või kuu, nii nagu mu taevast võetud eelarve ette nägi 😄

    Protsentidega näeb siis asi välja nii..Kogu kuludest 34% on majutus, 30% transport, 19% söök, 14% vaba aeg, emotsioonid on 0% ja muu 3%. Balil näiteks moodustas majutus 51% kogu kuludest aga noh.. Filipiinide lennupiletid ajavad pildi natukene sassi...
    Read more

  • Day74

    72. päev - Eagle Square

    March 18, 2017 in Malaysia ⋅ ⛅ 32 °C

    Kui eelmine päev sai korralikult tööd tehtud siis täna tuleb puhata. Hommikusöögi sōin enda juures, jätsin raha nö kodukoha hüvanguks. Juba küsiti, kas täna on tööpäev vōi puhkepäev. Ma siis otsustasin, et on täitsa puhkepäev. Panin kohe linnasärgi selga, olegem ausad, mu linnasärk ja rannasärk on täpselt samad 😂. Aga see juba ütles, et täna tuleb linnaskäik ette vōtta. Ja ega sinna ei saa ju mingi rolleriga töristada. Daamid ikka lasevad ennast sōidutada. Minu teeotsas on taksopeatus ning läksin rōōmsal sammul sinna. Ma ei tea, kas ma juba ütlesin, aga saar ise on Hiiumaa suurune ja mingit ühistransporti siin ei ole- taksod ainult.

    "Tere, soovin minna Kuah'i Eagle 🦅 Square'i uudistama!" No ega ma päris nii ei öelnud 😄, aga pōhimōte jääb samaks. Tegelt see väljak/maamärk asuvad sadama lähedal, aga ega ma ei saa ju jätta saare tähtsama väljaku külastust viimasele minutile. Tahtsin natukene ka kōige suuremas, kui mitte öelda ainsas, linnas ringi vaadata.. et kuidas linnarahvas ka elab! Sōit sinna kestis umbes pool tundi vist. Teed on laiad ning heas seisukorras. Sōitmise ajal vaatasin aga uudistades ühele poole ja teisele poole.. Tore saareke on ikka, mägine ja metsane. Väikeste pudinatega on hea siin ringi seigelda, saab nad ilusti autosse sättida ja ühest "loomaaiast" teise sōita. Lōbustusi on siin igasuguseid.

    Jōudsin väljaku äärde ja taksojuhtis teatas, et ootab mind ära.. ega tal ei oleks olnud mōtet tühjalt tagasi sōita. Mingist Uberist ega Crabist ei ole siin kahjuks haisugi 😄. Läksin siis üksi jalutama, päike paistis ja ilm oli suurepärane. Rahvast ei olnud ka palju, mōned turistid tahtsid koos pilti teha. Kui nad naeratades telefoniga sinu poole suunduvad siis ei ole ohtu, et nad küsivad kus wc on vms.. Kuigi KL ma tundusin vist juba nii oma jope, et teised küsisid mult teed. Uhkusega kohe seletasin neile, kuhu täpselt minna tuleb 😂. Aga see väljak on lihtsalt tore pildistamise koht ja must visit, kui sa juba Langkawil oled. Tiirutasin seal kolmveeran tundi, tegin kotkale tiiru peale. Ma ei hakka seda kotkast kirjeldama, näete piltidelt nagu nii. Vōi kui kuugeldada siis ilmselt esimesed pildid, mis tulevad Langkawist, on sellest kotkast.

    Jalutamise isu täis ja otsisin enda takso üles. Need on siin punased ja kollase katusega (vōi midagi on neil kollast). Arvake mitu taksot seal oli... aga ōnnneks härra juba hüüdis mind. Autos oli päris palav ja ta läks teepealt poest vett ostma.. tagasi tuli suure veepudeli ja ühe väikse fantamoodise joogiga koos kōrrega.. See oli siis mulle 😂 Väga armas temast! Ma siis istusin seal tagumisel istmel, vaatasin aknast välja ja jōin kōrrega mahla- oli ju jutt, et proua läheb linna 😂.

    Tagasi jōudes läksin veel randa, kell oli pool neli ja paras aeg vees sulistada ja päikest vōtta. Varem lihtsalt ei kannata sinna minna- palav on😄. Sain korra ujumas käidud ja pool tundi päikest vōtta. Teisel korral, kui ujuma läksin oli seal ka kamp india noormehi vōi noh, kes teab kui vanad nad olid.. igatahes üks hakkas ahistama ja mul ei olnud muud teha kui kodinad kokku pakkida ja ära minna.. sellegipoolest sain nina jälle toredalt punaseks...

    Kui olin end ära kreemitanud käisin veel söömas, minu kōrval on üks väga sümpaatne kohake. Lahti on see vist ainult siis pererahvas viitsib seda lahti hoida, aga mōnus väike pesake oli see.. jätsin jälle raha peaaegu kodukoha hüvanguks 😄

    👣- Eagle Square
    Read more

Never miss updates of Külli Kilkans with our app:

FindPenguins for iOS FindPenguins for Android