Külli Kilkans

Joined January 2017
  • Day89

    87. päev- rannapäev

    April 2, 2017 in Singapore ⋅ ⛅ 31 °C

    Kas te seda jäätise pilti nägite eelmises 👣.. see on parim jäätis, mida ma eales saanud olen. Kookosejäätis- ilmselt kui keegi küsiks, kas ma tahan Singapuri minna ja ma mōtlen sellele jäätisele, siis vastan kohe jaaaaaaaa... 😄.

    Eelmine päev pärast seda, kui ma bussiga olin kodukanti sōitnud, siis käisin seal veel jalutamas. Need majad on lihtsalt niiii nunnud. Pöörad jälle järgmisesse tänavasse ja nunnudeparaad hakkab jälle pihta. Ja need poed, mis nendes majades on. No need on ka omaette vaatamisväärsused. Osad on sellised kila-kola poed, kust on vōimalik ABSOLUUTSELT kōike osta, osad on jälle peened kohvikud, siis on puuviljapoed ja sellised elustiilikad, need mulle meeldivad kōige rohkem. Algul astud sisse siis läheb pilt natukene kirjuks, aga hakkad ringi vaatama siis pood on nagu omaette kunstiteos. See ,kuidas asjad on paigutatud, tunne on nagu Alice Imedemaal 😄. Sealt tänavate vahelt leidsin ka HOG'i baari. Paljud ei saa ilmselt aru, mida ma öelda tahan, aga kuugeldamine ikka aitab 😄. Ma nii julge ei olnud, et sisse oleks astunud 😆. Aga jah, kui Balil on väga popp Harley Davidson'i klepse autodele panna, siis Filipiinidel olid autodel väga popikad Apple kleepsud, Malaisias hakkas ka juba HD klepse nägema ja Singapuris on see ka omaette teema.. (Kahjuks HansaWorld'i logo ei ole ma mitte kuskil näinud!)

    Ja kui eelmisest päevast veel rääkida siis ma veits nagu priiskasin ka. Kuna ma ei olnud kaks eelmist päeva normaalselt söönud (ema sa lugesid valesti, tegelikult sōin suurepäraselt) ja hommikusöök oli ka pehmelt öeldes idune siis kōht oli tühi! Suuur tükk liha tundus see hetk ainuōige otsus. Restoran, kus pakutakse ainult kolme sorti liha, kolmes erinevas suuruses ja kolemes erinevas küpsusastmes, tundus ainuōige. Ja kui ma nägin menüüs juustuvalikult siis pilt lōi silme ees virvendama, vb panen pildi sellest kuninglikust ōhtusöögist.

    Veits aprillinalja ka..

    Mäletate ma kirjeldasin enda emotsioone seoses kotisorimisega. Esmapilgul tundus nagu kōik on alles... Eile hakkasin magama minema ja otsisin enda ühistoa tudupükse. Sellised toredad kiisupildiga bokserid, neid ei ole enam 😂🙊! Jääb veel vōimalus, et ma kuidagi jätsin need hotelli...

    Aga tuleme tagasi 2. aprilli juurde..
    Jälle see 2 saia asi, kas ma juba ütlesin, et ma leidsin Tōnule pōhjenduse, miks kōik seljakotirändurid muutuvad lodevateks nagu ahvid. Sellepärast, et nendes ühistubaga kohtades pakutakse ideaalset hommikusööki- röstisaia. Ja kui sa oled kokkuhoidlik inimene ja juba nōus magama hunniku norskavate ja peeretavate inimestega ühes toas, siis tasuta hommikusaiast ei suuda sa ammugi ära öelda! Nagu maast leitud raha...

    Kui ma olin selle raha ära säästnud siis läksin aardejahile. Olin pannud mōned aarded endale listi, et saan ilma netita neid taga ajada. Selleks kohaks valisin mulle kōige lähima ranna. See ei ole küll ujumise ja päevitamise koht, aga mōnusa sōōmu mereōhku saab küll. Kohalike seas väga popp koht. Rahvast oli palju, söögikohti jms samuti. Rand on jaotatud tähestiku järgi sektoriteks ja kuskilt lugesin, et vististi saab isegi Marina Bay'ni välja jalutada. Jalgratturite seal väga tuntud rand, isegi eraldi jalgarattateed olid olemas. Rand ise oli rohkem selline murune liivaribaga. Aga see vaatepilt, mis avanes kui ma kohale jōudsin. No mine metsa kui palju laevu. Mul läks 20 peal lugemine sassi ja siis ma ei saanud enam aru, kus on ühe laeva vöör ja teise ahter. Tervet silmapiiri ääristas üks tume laevade rivi. Seda vaadates ma arvan, et Singapuris ongi ainult sadamas maale saavad meremehed. Mōned räägivad, et veits ärituristi ka.. rohkem küll kedagi ei mahu. Sellest tulenevalt saan ma ka aru, miks on hotellid ja taksod nii üleloomulikult kallid. Meremeestele ju hüvitatakse mingil määral sellised kulud vōi üleüldse firma bronnib nende eest, see on ka hinnad üles kergitanud.

    Aga rannas oli ka näha veidraid silte, koerakakatamise ja telkimise vahepeal. Olid hoiatused, et anna märku, kui näed rannas kahtlast kaubikut vōi eralaeva, salakaubandus on ilmselt kuum teema. Samas ma ei tea, kas nendest märkidest on mingit kasu.. inimesed siin on nagu mega aeglase reageerimiskiirusega vōi noh, ei olegi kiirust. Valgusfoorides pōleb üldjuhul alati punane tuli ja seda väga kaua. Roheline tuli pōleb seevastu ainult mōned sekundid. Aga, mida teevad nemad teed ületades, roheline juba pōleb ja nemad ikka unistavad teeääres.. noh lähme üle nüüüd... Algul ma ei saanud üldse aru. Mōtlesin, et saan äkki millestki valesti aru, vaatan valet tuld vms, ootasin siis nendega koos, millal pool tsüklit läbi saab, ja läksime koos.. 😅. Bussijuhtidega on sama teema. Kuna ma jälgin kogu aeg pingsalt teed, et kuhu ma sōidan ja mis teed pidi läheme jne, siis ma olen kursis 😆. Mina, kui 10 aastat autojuhilube omanud juht, vaatan, et nüüd peaks pidurdama hakkama, siis need juhid siin lasevad veel mōnuga edasi. Igal ristmikul on tunne nagu, et oih, kust see valgusfoor nüüd siia sai, punase tulega ka veel.. pidurid blokis ja kōik reisijad nägupidi teise seljas kinni. Nii ei juhtunud mitte üks kord..

    Aaa.. et ma läksin sinna randa aardeid otsima- mereröövlite iidseid aardeid. Tegin listi valmis küll, aga ei teadnud, et pean need veel eraldi kuidagi offline tōmbama ehk mul ei olnud ikkagi aarete koordinaate. Jalutasin veits ringi ja hakkasin tagasi minema. Tagasi minnes jäi üks kaubanduskeskus teele. Seal oli jälle igast huvitavaid poode ja söögikohte. Mööblipood oli ka, kohe läksin sisse, ma oleks esimese 5 minutiga kogu elutoa sisustuse saanud. Eestis ma ei ole seda veel esimese viie aastaga saanud.

    Aga edasi ma läksin oma päevaplaani täitma- vaateratas ja jōekruiis. Marina Bay vaateplatvormi tahtsin jätta viimasele ōhtule. Päeval vaatan Singapore flyer'i peale linnavaadet ja õhtust ilu naudin Marina Bay skyline'lt, kōik on läbi mōeldud...

    Bussitasin end kohale, jalutasin rattani, seda oli lihtne teha, sest see on maailmas kōige suurem ja kaugele näha. Iseseisvalt ostsin pileti ning võiski vaadet nautima minna. Väga äge oli loomulikult, teisiti ju ei olekski saanud! Sai palju pilte tehtud ja uudistatud ümbrust. Täna oli ilm vähemalt ilus, ei olnud ainult suur vihmapilv peakohal. Ma enam ei mäletagi kaua me seal rattal turnisime, aga täitsa ōhtu hakkas juba tulema. Vaataratta juures oli kohe paadisild, läksin sealt paadituurile. See kestis küll 40 minutit ja vahepeal läks pimedaks ning kōik linnatuled lōid särama. Sōitsime sildade alt läbi mööda promenaadi. Noh selline ilus oli... Täna oli ka Marine Bay lasershow päev. Jäin seda uudistama ja festari esinejaid kuulama. See show just teab mis äge ei olnud.. vb oleks kihvtim olnud originaalmuusikaga, aga mul oli seal kōrval ju mingi saksofon.. Mingi tüüp hiilis ka küljealla, küsis ega ma eksinud ei ole.. hmm.. istun KŌIGE tuntuma hotelli ees ja ega ma eksinud ei ole?! Seejärel tulid sellised pärlid, et tema ei tea mitte ühtegi tööd, kus ei pea kohal käima jne. Jälle oli aeg püsti tōusta ja ōhtu lōppenuks lugeda..

    👣- East Cost Parkway
    Read more

  • Day88

    86. päev- Singapuri linn

    April 1, 2017 in Singapore ⋅ ⛅ 31 °C

    Tegelt alles nüüd jōudis kätte see päev, kus ma läksin BB'sse. Seda ei saa küll mu KL kohaga vōrrelda, aga tuleb tunnistada, et ka siin on inimeste ajurakud tööd teinud. Sain oma voodi kätte ja esmased juhised, kuidas naabruskonnaga hakkama saada. Kui te mōtlete, mis veidrate majade pilte, ma olen üles pannud, siis just selliste armsate majakeste keskel ma elan. Saan aru küll, mida mōeldakse selle all, et nendele omane arhitektuur kaob ning identiteet hääbub.

    Nüüdseks oli juba kōht tühi ja läksin kōrval asuvasse vietnami bistroosse sööma. Menüü oli täiesti "hiina keel", küsisin teenindajalt midagi hommikusöögiks 😄. Mis ma sealt siis sain: hunnik veidraid valgeid suuri idusid ja peal lihakäntsaks. Jällegi pidi lusikaga liha sööma.. super.. no ei olnud kōige parem hommikusöök. Ma väga tahaks midagi, aga ma ei ole veel välja mōelnud mis see täpselt on. Vb ma peaks lihtsalt korra Maci minema 😄.

    Metroopetus on minust 1,5km kaugusel. Nii mōeldes tundub nagu tohutult kaugel 😄. Aga maja lähedal on busspeatus.. buss nr 33... Siiri, ma proovisin küll, aga ei saanud kuidagi Sōle peatusesse. Ehk läksin bussile, mul ei olnud väga aimu palju pilet maksab, aga teades, et nad vahetusraha nagunii ei anna, siis proovisin enda kōige väiksema rahatähega- 2$. Sobis! Lasti peale.. Kuna ma täpselt ei teadnud, kuhu ma tahan minna, siis ma ei saanud ka teada kus maha minna. Vaatasin kaardi järgi, kus oleks tore maabuda... Sōit kestis päris kaua, aga eks see ole loogiline ka.. liiklus on siin ju suht ulmeline. Tulin maha ja hakkasin liikuma kōige kōrgema hoone suunas, enne jätsin hoolega meelde, kuhu ma pean tagasi tulema... Suund oli selle maailmakuulsa hotelli poole, mille katusel on hiiglaslik laevuke basseiniga. Ōigemini küll neid hooneid on seal kolm, mis on laevaga ühendatud..

    Lähemale jōudes vaatasin alustuseks eemalt pingilt ja siis see juhtus... Vihmasadu! Selline ōrn tibutamine, aga ikkagi mingi niiskus sadas alla ja oli oht suuremaks sajuks. Seda trotsides liikusin edasi, ikka selle laeva suunas 😄. Jōudsin järve äärde, mis oli veel ainsaks takistuseks, et jōuda sihtpunkti. Sellelt kaldalt oli hotellini üle kilomeetri 😂. Liikusin aeglaste tibusammusega ja vaatasin ning uudistasin kōike mis mu ümber. Tegin kohe valiku, mida ma külastan järgmine päev: Singapuri vaateratas ja jōekruiis. Ma ütlen juba ära, et ma kōndisin see päev tohutuuuult... Ületasin Helix'i silla ja olin kohal.. peaaegu. Alustuseks uudistasin seda tohutut kaubanduskeskust, mis on uksematiks hotellile ja tema tagatoale. The Shoppes sisaldas endas nelja korrust, alumisel sai kondliga ringi sōita, kahte teatrit, konverentsiruume.. jne teate küll peened poed ja söögikohad..Seal läksin kōige kōrgemale korrusele, mu sihtpunktiks oli Gardens by the Bay. Selleks pidin poolele kaubanduskeskusele katuselt tiiru peale tegema. Olin kohe kohe kohal, lōpu pidin jooksma, sest laussadu saabus minu kohele.

    Jäin lōksu hotelli keskel asuvale sillale, mis ühendab aeda ja hotelli, keskust ja hotelli ühendava osa sain läbitud..Nüüd oli minna, kas edasi vōi tagasi kaubanduskeskuse katusele, kumbki variant ei tundunud hea.. Ootasin 15 minutit, rohem ei jaksanud, sest mul ju oli roheline vihmakeep, mille ma Balilt ostsin 😄. Tuli see kasutusse vōtta! Silmad kinni ja vihma kätte.. Ületasin viimase silla ja nüüd pidin minema seda tohutut aeda külastama- seal on kōike, mida vōib ette kujutada... miks ma nii üldsōnaline olen! Sest viimasel hetkel mōtlesin ümber ja kōndisin tagasi 😄. Ma ei tahtnud selle vihmaga seal vihmametsapargis jalutada. Ma ju alles hiljuti matkasin metsas jne.. Suundusin tagasi kaupluste vahele... Leidsin sealt isegi HD poe 😮. Kui ma alati kurdan, miks meie HD poodides on nii vähe värvilisi riideid.. Singapuri kuulsaima kaubanduskeskuse HD poes oli kōige värvilisem särk minu seljas 😂. Müüjad jalutasid minust mööda, kui meie Silver müüks kasvōi kilekoti inimestele maha, siis need olid eriti tuimad tükid 😆. Kui ma oleks olnud salajane hindaja, oleks see pood saanud hindeks kahe. Kaup oli ka kuidagi eriti kaootiline.. aga mida ka mina tean 😄.Mul oli jälle potsikute nimekirjast üks asi otsa saanud- higipulk. Noh, kus te nüüd olete, sul ei ole vaja midagi kaasa vōtta, sa saad kōike osta. Leidke mulle üks tahkes olekus higipulk, mis ei oleks valgendajaga 😄. Päris nōme vōib olla ringi kōndida kaenla all valged triibud..Mina ei ole veel sobivat leidnud, haisen siin edasi...

    Sealt glamuurikeskusest ma ei leidnud rohkem midagi ja läksin järve äärde tagasi. Hetkel käib rahvusvaheline Jazz festival. Pilet on küll hirmkallis, aga kuna tegemist on suurlinnaga siis kōike korraldatakse suurelt. Muusika kostub üle linna.. liialdatult loomulikult, aga peaaeguuu... Istusin ja kuulasin, aga siis hakkas mu kōrval mingi torupilliorkester tööle 😄. Nii ma seal siis olin, üks kōrv kuulas jazzi ja teine torupille 😂. Kohutav!

    Ja üksinda ringi rännates on mulle külge hakanud tobe komme mingeid veidraid laule ümiseda. Vahel inimesed vaatavad, et ma olen opakas, aga nagu te aru olete saanud siis mul natukene ükskōik juba...

    Tänase päeva laul oli oma sōnadega...it's rainy day...hallelujah ... 😅

    👣- Marina Bay Shoppes
    Read more

  • Day87

    85. päev- tööpäev

    March 31, 2017 in Singapore ⋅ ⛅ 30 °C

    See pealkiri hakkab juba väga tavaks saama, peaks ikka vähem tööd tegema 😄

    Igaljuhul, üks öö Singapuri hotellis läks mulle maksma 91€, tehke järgi...
    Mulle tundub, et see hind on siin väga tavaline. Kui ma vingusin, et kõik hotellid on täis ja ma ei saanud ööbimist, siis mõtlesin seda, et kõik odavad kohad on täis 😄Kuni 50€\öö.. kui ma oleks vabalt nõus maksma 100€/öö siis oleks valikut küll ja küll... Kokku ma olen siin 4 ööd ja teiseks kolmeks ööks sain ma voodi ühistuppa, suhteliselt normaalse hinnaga- kokku 46€. Aga selleks esimeseks ööks neil ei olnud mulle voodit pakkuda.. seega võtsin seal läheduses kõige odavama hotelli. Selleks, et ma ei peaks järgmine hommik jälle mingit rännakut ette võtma, vaid saaks lihtsa vaevaga ennast ümber lülitada. Selle backpacerite koha ma sain jälle tänu Tiidu blogile, alguses näitasid kõik infokanalid, et see on ka täis, kuid sinna kirjutades selgus, et voodeid vahetades saan oma ööd ühes majas ära veedetud. Mingil imelikult põhjusel ma alguses ütlesin, et soovin voodit naiste toas. Kui nad esitasid mulle valiku siis ma huupi panin, mõtlemata... Ühe öö pidin siis olema segatoas. Miks ma ütlesin, et imelikul põhjusel, sest ma ju tean, mis naiste toas juhtub- ilge sädistamine, pärimine ja üleüldse peab olema selline aktiivne ning naeratama kogu aeg... Ma hea meelega oleks jäänudki sinna segatuppa. Seal ei huvita mitte kedagi, mida sa siin teed jne jne. Keegi ei plärise ja saab rahulikult ilma mingite emotsioonideta end voodisse sättida. Nendel vooditel ei ole toredaid kardinaid ja voodi peab ise üles tegema. Sulle antakse lina ja padjapüür ning saa ise hakkama. Tubades ei ole netilevi, selleks peab olema ühistoas, aga see ühistuba on väga tšill. Õnneks siin on mõnusad nurgad, kus saab rahus arvutis istuda. Hommikusöök on ka 😄 Arvake mis?! Röstisai, apelsin, õun, kohv ja tee... Ideaalne... rösteri kõrvale on pandud silt, kus asub lähim jõusaal ning palju maksab pilet 😆. Neid sildikesi ja teateid seinte on sellistes kohtades üleüldse palju ja tavaliselt on need väga naljakad...

    Miks ma räägin nii palju juba järgmisest päevast...

    Kui jõudsin oma hotellituppa viskasin riided seljast ja läksin KOHEEEE pesema, kavatsesin kogu hotelli sooja vee ära kasutada. See mul vist ka õnnestus, sest kui palsam oli peas siis hakkasin tundma, kuidas vesi läheb aina jahedamaks... olin jälle tohutult nördinud, aga liigutasin oma käekesi siis kiiremini... Leidsin ka kõigile rätikutele kasutust.. Seebi, duššigeeli, šampooni, hambapasta ja kreemi- kõik kasutasin ära 😅 Mitte midagi ei jätnud puutumata, 91€ ikkagi 😂. Sellel toal ei olnud mitte ühtegi akent, see tekitas veits klaustrofoobiat, külm oli ka. Masin laes undas ja seda välja ei saanud ka lülitada, ainus mis teha sain oli temp 28 peale panna ☺️. Ikka oli nagu jahe, korraldasin siis pikniku.. Kõik tuli ju ära kasutada 😁 Väike tee ja saiaksed.. Ma ei olnud KL-st ostetud söögipoolist ära söönud. Pärast seda tegin suuuures ja pehmes voodis mõnusa uinaku. Padjad olid suured ja ekstramõnusad, tekk oli paks ning paras suurele perekonnale... Tundsin ennast nagu printsess... nii juhtub kui sa oled 2 nädalat end külma veega pesnud ja voodivedrud on ribide vahel olnud.

    Mu päev möödus magades, töötades, magades, töötades.. nii hommikuni välja 😅
    Pärast sisenemist ma toast välja ei läindki 😄 Tahtsin küll sööma minna, aga siis kuulsin müristamist- vihm nagu ikka.. Vihmaga ma ju välja minna ei saa... Keerasin teise külje ja magasin hoopis natukene 😆Puhkus ju ikkagiii!!!

    👣- Betel Box Hostel
    Read more

  • Day86

    84.päev- sõidame Singapuri poole

    March 30, 2017 in Singapore ⋅ ⛅ 24 °C

    Need olid nüüd kaks ebaharilikku päeva.
    Hommikul ärkasin Langkawilt, koos koidu ja kukega. (Eiei, te saate valesti aru, ei Tiit, Erik ega Toome pole siia jōudnud veel) Hommikuvärskuses ja varajaste päikesekiirte saatel pakkisin kokku oma koti. Riided olid eelmine õhtu just pesust tulnud, ilusti triigitud ja viigitud. Rõõm oli kohe neid kotti lapata. Külalistemaja oli veel unelummuses, ainult mu onkel ja üks veel elimineerisid eelmise õhtu jääke ning pühkisid lehti. Tuba korda, viimast korda uks lukku ning nii muuseas asetasin võtme laule. Oli aeg lahkuda, onkel veel hüüdis järgi, et järgmine aasta näeme! Näeme!

    Taksojuhid juba kaugelt nägid, et üks seljakotiga tuleb, kohe olid ähmi täis. Vinnasin koti autosse ja sõit võis alata. Mõned viisakad küsimused, kaua sa olid siin ja kas sulle meeldis.. ja varsti olingi sadamas. Kõik läks plaanipäraselt, sõit Kuala Perlisesse oli juba etteaimatavalt külm. Olin jälle lahke inimene ja laenasin oma laadijat ühele teelisele. Ja rohkem vahejuhtumeid nagu ei olnudki. Praamilt maha ja bussipeatusesse. See peatus ei olnudki tegelikult üldse kaugel.. Eelmine kord oli mul google mapsi teekond pandud autoga sõites!! Otsi ikka lolli küll, jala sai ilusti majade vahel kiiresti kohale. Bussijaamas oli küll vaja natukene oodata. Aga mis seal ikka toetasin selja kotile, tõstsin jalad pingile ja tšillisin seal.

    Buss läks 12:00 päeval ja olin algpeatuses ainus. Buss jõudis suhteliselt täpselt, ainult mõne minuti vist hilines. Ega polnudki muud kui kott kottihoidu ja ise istekohale. Ma vist juba rääkisin, et nendel bussidel on suured pakihoiud. Terve alumine korrus kodinate jaoks, üks tõstis isegi oma rolleri sinna. See tuleneb sellest, et istekohad on nö teisel korrusel. Aga mis seal ikka, hakkame minema, pikk maa ees. Jõudsime linnast natukene välja ja jäime teeäärde seisma. Ma olin ninapidi telefonis ja ei pööranud tähelepanu. Järsku hakkas hull kolkimine pihta. Vaatasin aknast välja ja bussijuht seisis jalgupidi pakihoiu ukse najal ja tagus käega vastu bussiplekki. Ei tea, kas see hakkas ära lendama v? No eks nad ise teavad paremini, peaasi, et ta mingit rehvi vahetama ei hakka vms. Järsku saan aru, et mind hüütakse, tuli välja, et bussil olid uksed lukku läinud. Ronisin siis bussijuhikohale ja avasin seest poolt ukse. Ausalt öeldes ma ei pööranud kogu sellele vahejuhtumile üldse tähelepanu, sest siin on nagunii kõik nii veider ja kogu aeg juhtub veidraid asju. Sõitsime edasi ja järgmistes peatustes tuli buss rahvast täis. Öösel sama marsruuti sõites läks aega 7h. Arvasin, et ega päeval niiiii palju rohkem ei saa ju minna. Kui arvasin, et hakkame juba jõudma tuli silt, et Kuala Lumpur 300km. Te ei kujuta ette ka, milline pettumus 😱. Õnneks varsti tuli pissipeatus, kuulsas Petrona bensukas. Võtsin ühe hot-dogi ka.. ütleme nii et Statoili kohvkule peavad nad järgi jõudma 😄. Peale kahe saia ma sealt ei saanud midagi.. Aga ega ei olegi ju oluline.. Tukkusin seal bussis edasi, kokku sõitsime üle 10h.

    One down one to go..
    Jõudsime Kuala Lumpurisse, juba tuttavasse bussikasse. Mu esimene ülesanne oli minna printima. Lootsin, et saan seal bussipiletite pähe välja printida lennupiletid ja täidetud viisavormid. Teotahet täis läksin customer service'sse ja mis tuli välja... Nad olid 2 nädalaga muudatusi teinud. Nüüd sai ainult bussijaama kodulehelt teostada väljaprinte... Faaiiiin.. Ma siis ei prindi😤. Lähen hoopis sööma ja ostan bussile midagi kaasa ning alles jäänud raha vahetan singapuri dollariteks. Kuna kell oli hiline siis enamus söögikad olid kinni. Sain ühele veel jala vahele, öeldi, et saad ainult kana riisiga või riisiga kana... Värsket mahla ka ei saa, ainult Cocat vms. Ega ma siis patsi pilduma ei hakka, eks ma söön seda mida antakse. Kuigi selle raha eest ma oleks tänaval terve nädala riisi ja kana söönud. Mugisin kõhu punni, sest jälle ei tea, millal uuesti saab 🙊.

    Siinkohal ma pean ära mainima, et ma ei saa aru, kuidas nad seda küpsetatud ja kuivanud, mingit suvalist tükki kanast, lusikaga söövad. See jääb mulle lõpuni müstikaks. Kana tükkidega on neil nii, et ei ole rind ja koib. Üldjuhul on võetud surnud kana ja matšeete ning lihtsalt suvaliselt kana väikesteks tükkideks hekseldatud. Kunagi ei saa aru, millised kondid hambavahel on, pärast seda loomulikult, kui sa oled selle kana kätega suupäraseks tirinud ja näppudega suhu pistnud 😅

    Okei, jätame nüüd selle söögi ja võtame poest vett ning midagi magusat😆. Juuuustu crossant- ma pidin võtma lausa kaks, isegi kui mingil äraütlemata veidral põhjusel on need suhkruga üle raputatud 😂 Üks veidrus ajab teist taga. Nüüd on vaja veel dollareid vahetada ja võib minna bussi ootama. Mul oli üle ootuste palju ringgiteid alles jäänud, ma ei teagi, kuidas see juhtus. Ilmselt tänu sellele ühele päevale, kus ma lasin Samil end ringi vedada. Sest õhtusöögi ostis ju ka tema 😅. Nii... ma teadsin küll kus rahavahetus on.. jaa... jaaa see putka oli just kinni pandud 😤. Äge! Nüüd ma pean kohe Singapuri jõudes tegelema raha otsimisega. Võimalus on midagi kiiresti maha müüa, minna kiiresti tööle või tellida Uber ja küsida, kus on lähim automaat. Mõlemad hotellid, mis mul on broneeritud, tahavad sularaha..

    Tegelikult ma ei olnud enam üldse nii positiivne, kõik asjad läksid järjest kehvasti.. väsimus oli ju ka ja torin ning nohh.. Läksin muserdatult bussi ootama. Kell hakkas 12:00 saama (õhtul siis) ja mõtlesin, et võtan juba kampsuni kotist välja. Bussis on nagunii külm ja see on hädavajalik. Ja siis ma sain korraliku šoki...

    Tegin kotil klõpsud lahti ja vaatasin, et veider.. kuidas ma olen unustanud sulguri lõpuni kinni tõmmata... Avasin kotisuu ja mulle vaatas vastu kleit, mille olin pakkinud kotipõhja.. Keegi oli mu koti korralikult läbi tuuseldanud. Kõik väiksemad kotid olid lahti tehtud ja osad potsikud olid riiete vahel😳. Esmese asjana vaatasin, kas varuks olnud sularaha on alles.. Jep, see olemas ja ülejäänud ei ole enam niiii oluline...Tuju oli veel nõmedam, ma ei osanud sellist asja oodata, kuidas, miks, millal, kes??? See on ju võimatu... Ainus loogiline hetk, millal see võis juhtuda, oli see veider peatus, mille me Kuala Perlises tegime. Millele ma alguses üldse tähelepanu ei pööranud... Küsimus jääb veel, miks ja kas siis tõesti bussijuht?! Kõige nõmedam asi, mis minuga reisi jooksul juhtunud on, peale selle koti kõrvetamise jama 😰.

    Selle kõige juures tuli juba uus buss, millega ma pidin Singapuri sõitma. Sellel bussil ei olnud nii suurt pakihoidu, vaid tavaline, millega oleme ka meie harjunud. Seisin vist viimasena ukse juures ning jälgisin, et keegi ei katsuks mu kotti enne kui uks sulgub 😄. Väsimus ja emotsioonid olid mu energia endale võtnud ning bussis jäin kohe magama. Lasin istme täiesti alla ja ootasin, millal jälle saab normaalsesse elukeskkonda. Singapuri piiriületus oli kiire ja korralik. Kõik bussist välja, passikontroll, buss üle piiri ja meie uuesti bussi. Arvasin, et sellega kogu see lõbu piirdubki. Aga kus sa sellega.. Natukese aja pärast olime kuskil hallis ja kõigil tuli jälle välja ronida. Võtta alt pagas ja minna immigratsiooni kontrolli. No seal läks ikka aega... lisaks tuli mingi deklaratsioon täita-need lehed olid otsas-ma olin üks viimane, kes selle sai-siis ma täitsin seda-siis ma ei teanud, mis on meie bussi numbrimärk-siis ma olin närvis, kuna piletil oli kirjas, et buss ei oota hilinejaid, aga kuskil ei olnud öeldud, et kes on hilineja... Lõpuks andsin oma sõrmejäljed, vaatasin sügavalt silma ja tembeldati pass ära, kott läks läbi kontrolli ja jooksin bussi tagasi. Miks nad kõike seda niiii keeruliselt teevad. Aga nüüd on see tehtud ja neli päeva Singapuris võib alata.

    Bussipeatud oli teiselpool riiki ehk esimese öise ekskursiooni sain juba kätte... Terminali jõudsime kell kuus hommikul. Väljas oli kottpime, siin läheb väga hilja valgeks. Olen ju harjunud, et kui väljas on soe siis on ka need pimedusetunnid limiteeritud.. Seekord bussist maha minnes tundus kott enda tavapärases olekus olevat. Esimene asi, mis mulle silma jäi oli rahaautomaatide rivi. Super, seda mul vaja läkski.. midagigi läks hästi. Kohalik valuuta taskus, hakkasin mõtlema, mis must edasi saab. Hotelli check-in on alles 14:00 ja kell on 06:00. Alustuseks läksin kohvikusse, mis on 24h lahti, võtsin kohvi ja saia ning hakkasin oma telefoni häkkima. Ma ju olin ostnud mobiilise interneti krediiti, kuna Malaisias toimis see kaart suurepäraselt, eeldasin, et Sinagpuris rouminguga samuti. Aga no tutkitki, ei tööta, levi on ja 4G-ga ühendab ära, aga mida ei ole, see on internet. Avab mingi akna, aga siis jääbki ketrama. Isegi kaarti on võimatu vaadata. Olin kogu sellest ettevõtmisest ikka ütlemata nördinud, kõigest sellest, mis minuga viimase 24h jooksul juhtunud on...

    Lõpuks sain mingi ühe päeva complimentary high speed interneti. Surfasin siis TripAdvisoris ja mõtlesin, mida järgnevate päevade jooksul teha. Vahepeal päike tõusis ja teenindaja käis minust miljon korda mööda. Kell kaheksa ma enam ei suutnud istuda. Tellisin Uberi ja panin sihtpunktiks hotelli. Kas ma juba rääkisin, et see hotell maksab terve varanduse, kuna minu kuupäevadel on kõik odavad kohad täis.. Ma ei kujuta ette, mis seal Singapuris toimub 😄 Pidin võtma 65€ ööbimise (üks öö 😅), millele pärast bronnimist lisandusid maksud 😄 Ideaaalne! Aga sõitsin sinna ja mõtlesin, et jätan oma koti kuskile sinna. Kuid receptionis öeldi, et ma saan küll tuppa, aga pean selle eest juurde maksma, oiiii ma olen rahaboss, ikka maksan VEEL. Olin hetkega nõus, sest kuskile linnapeale töllerdama mineku tuju mul küll ei olnud 😆. Lisaks läheks kuskil aega surnuks lüües või mingit aktiviteeti tehes nagunii raha. Ma olin niiiiiii õnnelik, et ma saan oma tuppa.

    Ja sellega ma nüüd lõpetan.. Seda, mida ma tegin terve reede, sellest loete järgmine kord!

    👣-Venue Hotell
    Read more

Never miss updates of Külli Kilkans with our app:

FindPenguins for iOS FindPenguins for Android