Külli Kilkans

Need olid nüüd kaks ebaharilikku päeva.
Hommikul ärkasin Langkawilt, koos koidu ja kukega. (Eiei, te saate valesti aru, ei Tiit, Erik ega Toome pole siia jōudnud veel) Hommikuvärskuses ja varajaste päikesekiirte saatel pakkisin kokku oma koti. Riided olid eelmine õhtu just pesust tulnud, ilusti triigitud ja viigitud. Rõõm oli kohe neid kotti lapata. Külalistemaja oli veel unelummuses, ainult mu onkel ja üks veel elimineerisid eelmise õhtu jääke ning pühkisid lehti. Tuba korda, viimast korda uks lukku ning nii muuseas asetasin võtme laule. Oli aeg lahkuda, onkel veel hüüdis järgi, et järgmine aasta näeme! Näeme!

Taksojuhid juba kaugelt nägid, et üks seljakotiga tuleb, kohe olid ähmi täis. Vinnasin koti autosse ja sõit võis alata. Mõned viisakad küsimused, kaua sa olid siin ja kas sulle meeldis.. ja varsti olingi sadamas. Kõik läks plaanipäraselt, sõit Kuala Perlisesse oli juba etteaimatavalt külm. Olin jälle lahke inimene ja laenasin oma laadijat ühele teelisele. Ja rohkem vahejuhtumeid nagu ei olnudki. Praamilt maha ja bussipeatusesse. See peatus ei olnudki tegelikult üldse kaugel.. Eelmine kord oli mul google mapsi teekond pandud autoga sõites!! Otsi ikka lolli küll, jala sai ilusti majade vahel kiiresti kohale. Bussijaamas oli küll vaja natukene oodata. Aga mis seal ikka toetasin selja kotile, tõstsin jalad pingile ja tšillisin seal.

Buss läks 12:00 päeval ja olin algpeatuses ainus. Buss jõudis suhteliselt täpselt, ainult mõne minuti vist hilines. Ega polnudki muud kui kott kottihoidu ja ise istekohale. Ma vist juba rääkisin, et nendel bussidel on suured pakihoiud. Terve alumine korrus kodinate jaoks, üks tõstis isegi oma rolleri sinna. See tuleneb sellest, et istekohad on nö teisel korrusel. Aga mis seal ikka, hakkame minema, pikk maa ees. Jõudsime linnast natukene välja ja jäime teeäärde seisma. Ma olin ninapidi telefonis ja ei pööranud tähelepanu. Järsku hakkas hull kolkimine pihta. Vaatasin aknast välja ja bussijuht seisis jalgupidi pakihoiu ukse najal ja tagus käega vastu bussiplekki. Ei tea, kas see hakkas ära lendama v? No eks nad ise teavad paremini, peaasi, et ta mingit rehvi vahetama ei hakka vms. Järsku saan aru, et mind hüütakse, tuli välja, et bussil olid uksed lukku läinud. Ronisin siis bussijuhikohale ja avasin seest poolt ukse. Ausalt öeldes ma ei pööranud kogu sellele vahejuhtumile üldse tähelepanu, sest siin on nagunii kõik nii veider ja kogu aeg juhtub veidraid asju. Sõitsime edasi ja järgmistes peatustes tuli buss rahvast täis. Öösel sama marsruuti sõites läks aega 7h. Arvasin, et ega päeval niiiii palju rohkem ei saa ju minna. Kui arvasin, et hakkame juba jõudma tuli silt, et Kuala Lumpur 300km. Te ei kujuta ette ka, milline pettumus 😱. Õnneks varsti tuli pissipeatus, kuulsas Petrona bensukas. Võtsin ühe hot-dogi ka.. ütleme nii et Statoili kohvkule peavad nad järgi jõudma 😄. Peale kahe saia ma sealt ei saanud midagi.. Aga ega ei olegi ju oluline.. Tukkusin seal bussis edasi, kokku sõitsime üle 10h.

One down one to go..
Jõudsime Kuala Lumpurisse, juba tuttavasse bussikasse. Mu esimene ülesanne oli minna printima. Lootsin, et saan seal bussipiletite pähe välja printida lennupiletid ja täidetud viisavormid. Teotahet täis läksin customer service'sse ja mis tuli välja... Nad olid 2 nädalaga muudatusi teinud. Nüüd sai ainult bussijaama kodulehelt teostada väljaprinte... Faaiiiin.. Ma siis ei prindi😤. Lähen hoopis sööma ja ostan bussile midagi kaasa ning alles jäänud raha vahetan singapuri dollariteks. Kuna kell oli hiline siis enamus söögikad olid kinni. Sain ühele veel jala vahele, öeldi, et saad ainult kana riisiga või riisiga kana... Värsket mahla ka ei saa, ainult Cocat vms. Ega ma siis patsi pilduma ei hakka, eks ma söön seda mida antakse. Kuigi selle raha eest ma oleks tänaval terve nädala riisi ja kana söönud. Mugisin kõhu punni, sest jälle ei tea, millal uuesti saab 🙊.

Siinkohal ma pean ära mainima, et ma ei saa aru, kuidas nad seda küpsetatud ja kuivanud, mingit suvalist tükki kanast, lusikaga söövad. See jääb mulle lõpuni müstikaks. Kana tükkidega on neil nii, et ei ole rind ja koib. Üldjuhul on võetud surnud kana ja matšeete ning lihtsalt suvaliselt kana väikesteks tükkideks hekseldatud. Kunagi ei saa aru, millised kondid hambavahel on, pärast seda loomulikult, kui sa oled selle kana kätega suupäraseks tirinud ja näppudega suhu pistnud 😅

Okei, jätame nüüd selle söögi ja võtame poest vett ning midagi magusat😆. Juuuustu crossant- ma pidin võtma lausa kaks, isegi kui mingil äraütlemata veidral põhjusel on need suhkruga üle raputatud 😂 Üks veidrus ajab teist taga. Nüüd on vaja veel dollareid vahetada ja võib minna bussi ootama. Mul oli üle ootuste palju ringgiteid alles jäänud, ma ei teagi, kuidas see juhtus. Ilmselt tänu sellele ühele päevale, kus ma lasin Samil end ringi vedada. Sest õhtusöögi ostis ju ka tema 😅. Nii... ma teadsin küll kus rahavahetus on.. jaa... jaaa see putka oli just kinni pandud 😤. Äge! Nüüd ma pean kohe Singapuri jõudes tegelema raha otsimisega. Võimalus on midagi kiiresti maha müüa, minna kiiresti tööle või tellida Uber ja küsida, kus on lähim automaat. Mõlemad hotellid, mis mul on broneeritud, tahavad sularaha..

Tegelikult ma ei olnud enam üldse nii positiivne, kõik asjad läksid järjest kehvasti.. väsimus oli ju ka ja torin ning nohh.. Läksin muserdatult bussi ootama. Kell hakkas 12:00 saama (õhtul siis) ja mõtlesin, et võtan juba kampsuni kotist välja. Bussis on nagunii külm ja see on hädavajalik. Ja siis ma sain korraliku šoki...

Tegin kotil klõpsud lahti ja vaatasin, et veider.. kuidas ma olen unustanud sulguri lõpuni kinni tõmmata... Avasin kotisuu ja mulle vaatas vastu kleit, mille olin pakkinud kotipõhja.. Keegi oli mu koti korralikult läbi tuuseldanud. Kõik väiksemad kotid olid lahti tehtud ja osad potsikud olid riiete vahel😳. Esmese asjana vaatasin, kas varuks olnud sularaha on alles.. Jep, see olemas ja ülejäänud ei ole enam niiii oluline...Tuju oli veel nõmedam, ma ei osanud sellist asja oodata, kuidas, miks, millal, kes??? See on ju võimatu... Ainus loogiline hetk, millal see võis juhtuda, oli see veider peatus, mille me Kuala Perlises tegime. Millele ma alguses üldse tähelepanu ei pööranud... Küsimus jääb veel, miks ja kas siis tõesti bussijuht?! Kõige nõmedam asi, mis minuga reisi jooksul juhtunud on, peale selle koti kõrvetamise jama 😰.

Selle kõige juures tuli juba uus buss, millega ma pidin Singapuri sõitma. Sellel bussil ei olnud nii suurt pakihoidu, vaid tavaline, millega oleme ka meie harjunud. Seisin vist viimasena ukse juures ning jälgisin, et keegi ei katsuks mu kotti enne kui uks sulgub 😄. Väsimus ja emotsioonid olid mu energia endale võtnud ning bussis jäin kohe magama. Lasin istme täiesti alla ja ootasin, millal jälle saab normaalsesse elukeskkonda. Singapuri piiriületus oli kiire ja korralik. Kõik bussist välja, passikontroll, buss üle piiri ja meie uuesti bussi. Arvasin, et sellega kogu see lõbu piirdubki. Aga kus sa sellega.. Natukese aja pärast olime kuskil hallis ja kõigil tuli jälle välja ronida. Võtta alt pagas ja minna immigratsiooni kontrolli. No seal läks ikka aega... lisaks tuli mingi deklaratsioon täita-need lehed olid otsas-ma olin üks viimane, kes selle sai-siis ma täitsin seda-siis ma ei teanud, mis on meie bussi numbrimärk-siis ma olin närvis, kuna piletil oli kirjas, et buss ei oota hilinejaid, aga kuskil ei olnud öeldud, et kes on hilineja... Lõpuks andsin oma sõrmejäljed, vaatasin sügavalt silma ja tembeldati pass ära, kott läks läbi kontrolli ja jooksin bussi tagasi. Miks nad kõike seda niiii keeruliselt teevad. Aga nüüd on see tehtud ja neli päeva Singapuris võib alata.

Bussipeatud oli teiselpool riiki ehk esimese öise ekskursiooni sain juba kätte... Terminali jõudsime kell kuus hommikul. Väljas oli kottpime, siin läheb väga hilja valgeks. Olen ju harjunud, et kui väljas on soe siis on ka need pimedusetunnid limiteeritud.. Seekord bussist maha minnes tundus kott enda tavapärases olekus olevat. Esimene asi, mis mulle silma jäi oli rahaautomaatide rivi. Super, seda mul vaja läkski.. midagigi läks hästi. Kohalik valuuta taskus, hakkasin mõtlema, mis must edasi saab. Hotelli check-in on alles 14:00 ja kell on 06:00. Alustuseks läksin kohvikusse, mis on 24h lahti, võtsin kohvi ja saia ning hakkasin oma telefoni häkkima. Ma ju olin ostnud mobiilise interneti krediiti, kuna Malaisias toimis see kaart suurepäraselt, eeldasin, et Sinagpuris rouminguga samuti. Aga no tutkitki, ei tööta, levi on ja 4G-ga ühendab ära, aga mida ei ole, see on internet. Avab mingi akna, aga siis jääbki ketrama. Isegi kaarti on võimatu vaadata. Olin kogu sellest ettevõtmisest ikka ütlemata nördinud, kõigest sellest, mis minuga viimase 24h jooksul juhtunud on...

Lõpuks sain mingi ühe päeva complimentary high speed interneti. Surfasin siis TripAdvisoris ja mõtlesin, mida järgnevate päevade jooksul teha. Vahepeal päike tõusis ja teenindaja käis minust miljon korda mööda. Kell kaheksa ma enam ei suutnud istuda. Tellisin Uberi ja panin sihtpunktiks hotelli. Kas ma juba rääkisin, et see hotell maksab terve varanduse, kuna minu kuupäevadel on kõik odavad kohad täis.. Ma ei kujuta ette, mis seal Singapuris toimub 😄 Pidin võtma 65€ ööbimise (üks öö 😅), millele pärast bronnimist lisandusid maksud 😄 Ideaaalne! Aga sõitsin sinna ja mõtlesin, et jätan oma koti kuskile sinna. Kuid receptionis öeldi, et ma saan küll tuppa, aga pean selle eest juurde maksma, oiiii ma olen rahaboss, ikka maksan VEEL. Olin hetkega nõus, sest kuskile linnapeale töllerdama mineku tuju mul küll ei olnud 😆. Lisaks läheks kuskil aega surnuks lüües või mingit aktiviteeti tehes nagunii raha. Ma olin niiiiiii õnnelik, et ma saan oma tuppa.

Ja sellega ma nüüd lõpetan.. Seda, mida ma tegin terve reede, sellest loete järgmine kord!

👣-Venue HotellRead more