Külli Kilkans

Joined January 2017
  • Day133

    131. päev- Laosest koju

    May 16, 2017 in Thailand ⋅ ☀️ 31 °C

    Ideaalne puhkus- pea kōik päevad hakkavad sōnadega, et täna tuli jälle vara ärgata.. Täna oli see kohe ekstreemselt vara, et näha ühte ekstreemset vaatepilti. Äratuskell oli sätitud kella viieks helisema, et minna tänavale jälgima annetus tseremooniat. Alms giving ceremony on budistlik komme, kus annetatakse munkadele toitu. Igal hommikul kella viie paiku alustavad mungad jalutuskäiku mööda peatänavat. See ei ole selline lonkimine ja vaba aja veetmine, vaid vaikides mōtestatud liikumine hanereas.. kaasas on neil urn, kuhu kohalikud annetavad riisi. Osad turistid tahavad ka sellest osa saada ja panevad riisi vahele igast muud kraami- pakendatud maiustusi vms. Vaene väike poiss, kes siis hakkab pärast oma söögikest sööma ja mingid kiletükid hammaste vahele jäävad. Aga ilmselt munkadel on ikka mingid ettevaatusabinōud selleks puhuks välja kujunenud..

    Une-Mati ja Kati veel silmas tuiasime peatänavale- vihma sadas, hämar, inimtühjus, tuju turtsakas... ja keda polnud.. polnud mingit mungaparaadi.. kus nad siis on?! Pidid ju iga päev, samal kellaajal, samas kohas, vaikides kōndima. Läksime maja räästa alla ootama, et anname neile ikka vōimaluse. Natukese aja pärast tuli üks vanem härra ka tänavale. Istus teadlikult tee äärde toolile, mis oli väga nutikalt varju alla pandud ning kaasas oli tal rätikuga kaetud pott. Saime aru, et oleme ikkagi ōiges kohas ja keegi mingi hetk peab tulema. Mōne hetke pärast hakkasidki noored poisid liikuma. Vanemad härrad ilmselt ei viitsinud sellise koerailmaga ōue tulla. Pilku pööramata ja stoiliselt toimus kogu protseduur- munk möödus suhteliselt kiiresti, avas urni ja annetaja pani sinna riisipalli, mida ta enne oli peos mudinud. Ja juhtus see nii kaua kuni mungad otsa lōppesid. Täna siis suhteliselt kiiresti. Natuke veider tunne oli seda kōrvalt jälgida, aga eks need usuprotseduurid ongi alati teise tunnetusega.

    Ja sellise hetkelise sisemise rahuga algaski tänane päev, mis tegelikult oli üks emotsioonide rohke pikk päevake meie elus.

    Saatmata olid veel kaardid. Kohalik post office tehti just lahti ja veetsime mōne hetke, et kirja panna viimased soovid kodustele. Ōigemini andsime teada, et me hakkame nüüd tagasi tulema. Eks siis ole näha kumb enne jōuab- kaart vōi inimene. Siinkohal pean küll ära mainima, et lōpuks ikkagi jōudsid kōik kaardid Eestisse, küll väga pika viivitusega ning ilmselt tegid need kogu maailmale mōned tiirud peale, aga jōudsid!

    Paljud vaatamisväärsused jäid küll vaatamata, aga selle ilmaga ei olnud tahtmist kuskile seiklema minna.. Tuli minna hotelli viimast korda kotte pakkima... viimne hommikusöök, arve maksmine ja taksoga lennujaama. Veits melanhoolne tundub see kōik, aga kui sa oled hommikul vara juba kleepuva riisi tseremooniast osa saanud, siis ei saagi muud eeldada.

    Tänane päevaplaan nägi ette projektiga, “Külli ja Tiit Aasiast koju”, alustamist. Esimene lend Laosest Taisse, Tais kiire ööbimine ja hommikul vara uus lend Taist Moskvasse (jah, ma saan nüüd öelda, et ma olen Venemaal käinud.. tempel on passis 😄) ja kolmas lend Moskvast Tallinnasse.. kuidas kōlab? Väsitavalt jah?

    Esimene lend läks kiirelt ja see on juba mu mälusopist kadunud. Ju ei olnud tunnet, et kohe saan surma.. Taisse jōudsime ikkagi suhteliselt hilja. Aasia mōistes hilja, kui vōrrelda Eesti suvega siis kell üheksa on veel päev täies hoos. Bangkok’i kaks suuremat lennujaama olid selleks hetkeks nagu teised kodud. Ma olin juba nii mitu korda neid külastanud, et eksimisvōimalust ei olnud. Kuna hommikune lend läks teisest lennujaamast siis oli meil ööbimine bronnitud selle lähedale. Vōtsime Uberi ja sōitsime sinna. Mina olin selleks hetkeks nii kutu, et magasin tagaistmel. Tiit hoidis silma peal, et me ikka kōige lühemat teed pidi ōigesse kohta jōuaksime.

    Kohale me jōudsime ja hotell oli väga euroopalik. Ju Tiit tahtis, et ma juba harjuks olukorraga. Väljas oli suur bassein ja toas oli isegi vann, aga emotsioonid olid pigem sellised, et andke mulle süüa ja ma tahan magada. Ei nautinud ühti neid mōnusid, mis meile pakuti. Oleks sellised vōimalused esimestel päevadel olnud- vot siis! (Mitte, et mul ei olnud ja ma sinna basseini ka vist kordagi ei jōudnud 😄) Ōhtustasime restos ja tellisime enda viimased riisiroad, et maitse jääks ikka pikaks ajaks suhu! Pesime Laose teetolmu maha ja jäime ootama uue päeva seikluseid..

    👣- BKK hotell
    Read more

  • Explore, what other travelers do in:
  • Day118

    Kulud- Tai

    May 1, 2017 in Thailand ⋅ ⛅ 34 °C

    Tais olin ma 04.04-01.05.2017 k.a ning lisaks ühe öö tagasi lennates.
    Kokku 28+1 päeva.. Nii nagu Balil, Filipiinidel ja Malaisias. Kuid siin tekkis väikene muutus võrreldes teiste riikidega. Osa sellest ajast reisisime kaksi, mitte enam üksi. Nüüd saan välja tuua palju oleksid mõned asjad kallimaks läinud, kui oleks olnud üksi 😉

    *Majutus 417€
    Seekord ei veetnud ühetegi ööd kuskil bussis, lennujaamas või kuskil veel veidramas kohas. Kõik ööd kenasti voodis. Arvestame 28 ööga, sest see +1 on selline lisakulu koju jõudmiseks 😄.
    Ööbitud sai nii hotellides, bangalotes ja ka loomulikult ühistubades (õnneks pärast Tiidu tulekut võib ühistoad ära unustada). Kui Malaisias olin ma pigem paikne ja majutusele kulus vähem raha siis Tais ma suutsin jälle natukene ringi rännata. Käisin kolmel saarel ja paiknesin Bangkokis erinevates kohtades. Viimased 5 ööd siis koos tubli reisikaaslasega. Keskmiselt maksis üks öö kuskil voodis 15€. Selle hinna sees on ka 6 hommikusööki. Võib öelda, et üks odavamaid riike, kui arvestada seda, et viibisin kokku 9 majutusasutuses. Bali/Filipiinid jäid 20€ kanti ja Malaisia 12€. Juba selle 5 päevaga, mis olime kahekesi, kulus minul majutusele 41€ vähem ehk keskmiselt 1€ öö.

    *Söök 337€
    Nelja riigi arvestuses kulus Tais kõige rohkem toidule. Kuid siin ma näen täielikku seost sellega, et oleme kahekesi ja lisaks jääb selle aja sisse ka minu sünnipäev. Kulutasime teadlikult mõned korrad natukene rohkem toidule, kui võib-olla vaja oleks olnud 😊. Bali vastu ei saa hetkel ükski riik, Tais kulus toidule 150€ rohkem kui seal. Teiste riikidega võib öelda, et hinnatase on enam-vähem sama. Keskmiselt siis 12€ päev ja kogu kuludest 26%.

    *Transport 164€
    Kui vaadata kui paljude asjadega ma ringi tuuritasin siis võib öelda, et väga hästi on läinud. Tais olen ostnud combo-pileteid bus-taxi-ferry erinevates variatsoonides. Takso, Uberi ja Crabiga sai sõidetud. Loomulikult tuk-tukiga ja lisaks veel taksopaat, jalgratas, sky-train, metroo jne.. Tõesti palju igast ühistranspordi variante. 13% kogu kuludest jääb samasse suurusjärku, mis teiste riikide puhul, v.a Filipiinid oma siselendudega. Üritasin teha natukene arvutust, et kui oleks olnud üksi terve aja, tulemuseks sain ligi 10€ lisakulu. Linnas sõitsime suht palju metroode ja rongidega, seal tuleb ikka igal ühel ise endale pilet osta.. ei saa siin midagi jagada 😅.

    *Vaba aeg 221€
    Seda on nüüd küll natukene rohkem kui muidu, kulutase jääb Filipiinide kanti, kus ma ikka seiklesin korralikult ringi. Ma olin Tai erinevatel saartel ja üks hea viis nendega tutvumiseks olid saaretuurid. Ilmselt olen nendest piisavalt hea ülevaate eelnevalt andnud. Kuid need on ka piisavalt kulukad. Kinos käisin, saunas ja massaažis, lisaks nautisin veel iluprotseduure. Bangkokis olles külastasime muuseume ja tiiritasime paadiga ringi 😀. Ja jälle ei saa minu sünnipäevast üle ega ümber.. natukene teistsugune sündmus ja juba kulurida natukeeene tõusis. Kogu kuludest 17% vaba aeg, Balil 8%, Filipiinid 14%, Malaisia 15%.

    *Emotsioon 89€
    See natukene suurem number tuleneb jälle minu sünnipäevast, kus ma otsustasin vähe kallima riideeseme endale selga osta. Olin üle 90 päeva juba pea samade riietega ringi tiirelnud ja nüüd seal Bangkokis Gucci-Mucci poodide vahel ma nõrkesin. Ehk, kui see üle 50€ kulu maha võtta, siis saab täitsa adekvaatse summa, mida tasub isegi teiste riikidega võrrelda 😄. Kuid protsendiliselt on kulu osakaal sama mis Balil. Seal oli ju ka üks kallim firmapüks vaja osta (30€ kui ma ei eksi)- 7% kogu kuludest. Lisaks riietele siis loomulikult kaardid, margid, kookosõli, sääsetõrjed, nööri, teipi, rätikuid, särke ja muud sellist kraami sai ka soetatud ehk ei ole midagi ulmeline summa.

    *Muu 57€
    Siin tuli jälle pangateenuseid maksta ja kaks korda intrneti sim-i laadida, pesu pesta ja ühte-teist veel. Jääb jälle umbes samasse kanti nagu teiste riikide puhul, midagi ulmelist ei ole- 4% kuludest.

    Kokku läks siis 1284€, üksi olles oleks 50€ rohkem läinud. Võib öelda, et jällegi jäin suhteliselt eelarvesse. Eks see riigisisene mitme koha vahel ringi sõitmine teeb reisimise natukene kallimaks. Balil ja Malaisial kulus keskmiselt 200€ vähem kui Tais. Filipiinid on oma siselendudega vapralt eesrinnas. B, F, M ja T on kokku oldud 112 ja kulunud on 5000€. Ikkagi keskmiselt 45,45€ päev. 5000-st 22% kulus Balil, 33% Filipiinidel, 20% Malaisias ning 25% Tais ☺️

    Vaatame kuidas Singapur, Kambodža, Vietnam ja Laos suudavad päevakulusid muuta...
    Read more

  • Day118

    116. päev- tööpäev

    May 1, 2017 in Thailand ⋅ ⛅ 34 °C

    Täna hakkasin juba hommikul arvutit piinama. Tiit veel magas mōnusat und. Lōpuks mul hakkas ikkagi nii kade meel ja ajasin ta ülesse. Ettekäändeks tōin, et meil on vaja lennupileteid ja Kambodža ööbimist otsida.. ja üksi ma seda jumala eest teha ei saa. Alustasime lennupiletitega, algselt oli küll plaan bussiga piir ületada. Sellisel juhul oleks pidanud vähemalt 17h bussireisi ette vōtma, tundus kuidagi ebamōistlik ikkagi. Leidsime sobiva lennu ja bronnisin piletid ära, kuid mingil pōhjusel ei tulnud e-mailile kinnitust. Ma siis igaks juhuks läksin internetipanka, et vaadata, mis seal toimub. Ja seal täitsa toimuski igast asju, minust olenemata ja seljataga. Keegi on PokerStar'i kontole mu krediitkaardi tühjaks kandnud! Äge 😆! Pangakaarti ei ole, krediitkaart on tühjaks tehtud, mida veel elult tahta. Peab tōsiselt mōtlema mingi tööotsa peale.. kōne panka ja tuli välja, et mu mōlemad kaardid on juba panga poolt canceldatud.. kahjuks alles pärast kahtlaseid tehinguid. Koju jōudes pean tegema avalduse ja siis hakatakse kogu asja protsessima ning see vōtab aega 2-3 kuud!

    Lennupiletid ja ööbimised jms said Tiidu arvelt tehtud. Nüüd on see variant, kus ma elan Tiidu rahakoti peal 😄. Nagu tōeline proua! Isegi ei vaevu mōtlema ega arvamust avaldama, et ma maksan midagi ise, sest hetkel see ei ole lihtsalt vōimalik 😂. Aga ōnneks meil on korralik arvepidamine 😉.

    Terve päev oli selline nōme tunne, et keegi on sind tühjaks varastanud.. Ja ega ei jäänudki muud üle kui tööd teha, et säiliks mingigi vōimalus tulevikus täisväärtuslikku elu elada. Tiit ei saanud väga hästi aru, miks ma seda tööd pean praegu tegema ja veel nii kaua jne.. aga lōpuks ta leppis.

    Magama sain tund enne seda, kui pidime uksest väljuma, et jōuda ōigeks ajaks lennujaama..

    👣- Bangkoki tänavad
    Read more

  • Day117

    115. päev- sünnipäev

    April 30, 2017 in Thailand ⋅ ⛅ 34 °C

    Alustuseks... Suur kummardus kōikidele heade soovide eest! 😘 Ma ei hakka feissaris liimist lahti minema 😅.

    Täna oli otsast lōpuni minu päev.. ehk tegelt lebotasime terve päeva maha 😊. Kōrval hotellis oli bassein, mida said kasutada ka väliskülalised. Pistsime ujukad kotti ja läksime sinna. Sōime suurepärase hommikusöögi, tordi eest oli seekord suur kookos ja südameks voolitud riis taldrikul, küünlad ainult puudusid. Parem ongi, see vanusenumber on ausalt öeldes hirmutav, tunne on ikka nagu 18 😆. Kōht punnis on ideaalne lebotoolidel pikutada. Ujusime, vōtsime päikest, tegime videokōnesid ja nii see päev möödus. Väga ideaalne oli, keegi ära ei kärssand ning vaim oli ōhtuks valmis. Plaan oli minna veel kinno ja massaaži, kuid ega kōike ka ühe päevaga ei jōua 😄. Basseinist otse koju ja väike sättimine. Pole ma ju neli kuud mingeid meigivahendeid kasutanud, täitsa metslane valmis 😄. Aga uus pluus selga ning ripse tumedaks. Tiit vaeseke pidi tennised jalga panema ja pikad püksid-peened kohad, peened reeglid..

    Ōhtusöögikohta me välja ei valinud. Tiit on tähtkujult kaalud, see tähendab, et igasuguste valikute tegemine tema elus on tohutult keeruline- isegi söögikoha valimine.. Ehk me läksime tänavalt otsima midagi. Suht halb idee, sest kui on sōidutee, kus on kuus rida ühele ja teisele poole, siis vōib leida ainult bensiinijaamu. Kōndisime päris pikalt ning hommikusöögist oli palju aega möödas. Tüdimus ja näljatunne tōmbasid motivatsiooni veits alla. Lōpuks astusime sisse suhteliselt suvalisse kohta, mis aga oli kallis ja pandi pōhimōtteliselt kohe kinni. Söögid olid ideaalsed: Tiidul fritüüritud ämblikud ja minul sea kondiotsad. Viimaste kahvlitäite saatel toodi juba arve ning ega pikka pidu rohkem ei olnud. Kōht oli ikka tühi, Tiit oli kahtleval seisukohal, toit oli nagu hea, aga kui ta mōtles ämblike peale, hakkas veits sees keerama...

    Tänase ōhtu kulminatsioon pidi olema mojito katuseterrassil. See oli meil ōnneks välja valitud, muidu oleks vōinud jäädagi majade vahel tuuritama 😆. Läksime Moon Bar'i, mis asub Banyan Tree Hotel's. See oli üks esimesi rooftop'e linnas ning jätkuvalt peetakse seda üheks kōige paremaks. Ilmselt siis 360 kraadise vaate pärast. Baar ja restoran asuvad 61. korrusel ning alla kukkumisest päästab pleksiklaas. Hinnad on seal väga euroopalikud ning külastajateks turistid, kes teevad pilte. Nii nagu meiegi 😁. Vaade oli vōrratu, kokteil ei olnud kōige parem, aga see eest olid menüükaaned väga muljetavaldavad- valgustusega ja puha. Tegime pilte ja lürpisime joogid ära. Järgmise koha valisime juba maapinnale lähemale. Taksotasime end kohale ja tuleb tunnistada, et Bangkoki taksojuhid tōesti ei tea aadressidest ja kohtadest mitte midagi. Neid tuleb ise juhendada. Lisaks tekkis veits Eesti tunne, et pühapäeval rahvast ei liigu, aga oligi mōnna Revolucion's (ei, ma ei kirjutanud valesti) rahulikult uued mojitod vōtta. Vaatasime TripAdvisorist enda lähedal olevaid baare ja see oli üks väheseid, mis sellel kellaajal lahti. Tiksusime suht lōpuni, teenindus oli family-friendly ning sinna läheks kindlasti veel tagasi.

    Koju minnes saime veel ühe veidra kogemuse taksojuhtidega, kus keelduti taksomeetrit tööle panemast ja küsiti ulme raha. Kui me ei olnud nōus, siis härra väljendas ennast nagu me oleks mingid debiilid. Aga tee ääres hääletades saime juba toredama juhi. Enne koju minekut käisime veel 7/11 poest läbi 😀. Vōtsin ühe sooja saia.. Statoile siin ju ei ole (vist peab juba ütlema Sörkiv gei). Ōnneks need poed on 24/7 lahti ja vōileiva aparaadiga tehakse saiakesed soojaks 😂.

    Pessu ja tuttu.. nüüd siis juba täitsa ametlikult 27.

    👣- Moon bar
    Read more

  • Day116

    114. päev- Chinatown

    April 29, 2017 in Thailand ⋅ ⛅ 31 °C

    Eile oli kōik väga äge, aga ikkagi nagu seda Bangkoki Kadriorgu ei näinud. Täna läksime uuele katsele. Hommikusöögi sōime jälle kodu lähedal ja vōtsime tuk-tuki ning sōitsime sadama poole. Oleks tahtnud sadamasse sōita, aga kui olime tukki roninud ja juht oli teinud nägu, et ta teab, kuhu meid viia, siis tegelikult ikkagi ei teadnud. Küsis nōu ühelt parkimiskorraldajat ning edaspidi suunasime teda ise.. mitte väga hästi, aga peaaegu sadamani, viimased 200m kōndisime jala.. Seekord vōtsime "tava" boat tax'i ning püüdsime inimmassi vahel ellu jääda. Suund oli juba eilsest teada ja kohale jōudes otse Grand Palace'i juurde, et me jälle hiljaks ei jääks. Tiidul pōlvedeni lühikesed püksid jalas, minul minikleit seljas, suunati meid sissepääsus tagasi.. Me ei ole sobivalt riides, jalad peavad kaetud olema, keegi ei taha meie suurepärast säärejooksu näha! Nagu ikka, seal kus on nōudlus, seal on ka pakkumist. Vōi oli siin nüüd vastupidi, kes seda teab. Üks ettevōtmine toetab suuresti teist. Minul ei olnud probleemi, tirisin kotist suure salli välja ja keerutasin ümber. Tahtsime Tiiduga sama nalja teha, aga meestel peavad ikkagi püksid olema?! Munkadel on ju lihtsalt oranž riie ümber keritud.. Aga ega elu seisma ei jää, Tiit ostis toredad punased elevantidega püksid 😂. Kui ta minu lilledega seljakoti selga vōttis nägi ta ikka eri totter välja, lillelaps, ühest teisest ajastust.

    See koht oli nōmedalt ülerahvastatud ning pilet oli tobedalt kallis. Suure osa rahvast moodustasid leinavad kohalikud- neid oli ikka hordide kaupa. Täpselt ei saanudki aru, kas see on igal tavalisel päeval nii vōi on paar päeva mingi tähtpäev olnud. Ega meid miski väga kinni ei hoidnud seal Palace's, ma ei ütle, et seal ei olnud paeluv, kōik oli väga äge.. Läksime hoopis Wat Pho templisse, suurt lamavat naise moodi munka vaatama..46 meetrist kui täpsem olla. Vaadata ja uudistada oli seal veelgi. Nende vaimne elu on ikka väga müstiline, kōik need kujud on hirmutavalt fantaasiarikkad. Next stop oli Chinatown, kōht nōudis oma. Templist väljudes ootas tuk-tukide rida. Mōned km oli sōita ning üks esimesi pakkumisi oli 500bahti ots 😲. Jalutasime edasi, küsisime veel ning 80bahti tundus juba mōistlikum pakkumine.

    Uudistasime tänavatel, igast "asju" oli niiiii palju. Tekkis tahtmine suur kast vōtta ja see asju täis osta ning Eestisse saata 😄. Aga ei, ei ole siin mingit šoppamist, süüa on vaja. Tellisime toidud tänavakohvikust, lauda jōudes nägid need üüratult kohutavad välja.. Pika hambaga maitsesime ja oh üllatust, vōrratult hea söök! ☺️. Magustoiduks läksime teekohvikusse. Luristasime head teed ja sōime traditsioonilisi krōbuskeid. Koht oli mōnna- väike, jahe ja vaikne. Sai rahulikult tunnikese istuda, enne seda kui sukeldusime jälle tänavatele. Tiidul tekkis mōte, et oleks tore lisaks ananassile ka duriani osta. Ma olen seda igas riigis küll näinud, aga ei olnud veel maitsnud.

    Tegemist on siis Aasias puuviljade kuningaga. Miljonid inimesed armastavad seda ja mitte ainult.. isegi tiigrid on valmis vilja nimel nädalaid puu all ootama, et teine alla potsataks. AGA see vili lōhnab, mkmmm.. haiseeeeeb kohutavalt. Nii kohutavalt, et hotellidesse, metroosse ja pm mitte kuskile ei ole lubatud seda kaasa vōtta. Me ikka vōtsime, Tiit tegi enda meelest veel nalja ja tiris kilekoti durianiga taskust välja. Niiiiii piinlik oli, vagun ja kōik meie ümbrus haises. Ime, et meid välja ei aetud.. olime nagu elusad Shrekid. Koju jōudes tegime maitsemise sessiooni, see oli kohutav. Mul oli ikka tükk tegemist, et enda suutäis alla neelata. Tiit vōttis paar ampsu kohe, pärast oli hommikuni duriani maitse suus 🤢. Tuba ja koridor haisesid vastikult.. Minul jäi duriani maitsmine viimaseks korraks. Kui ma edaspidi olen vaadanud, kuidas osad inimesed söövad duriani nagu ōuna, siis mulle jääb see väga väga mōistmatuks..

    👣- Bangkok Chinatown
    Read more

  • Day115

    113. päev- Aardejaht Bangkokis

    April 28, 2017 in Thailand ⋅ ⛅ 34 °C

    Hommikusest varajasest ärkamisest ei olnud haisugi. Tuba oli pm kottpime ja jääkülm. A/C oli terve öö täis vungiga töötanud ja tekiks olid lina ning froteerätik. Elame me täiesti kesklinnas ühes odavas hostelis. Meie valduses on magamistuba ja köök-pesuruum. Kōik see meenutab veits sauna eesruumi, aga selle raha eest on tuba küll 😄. Tiidul oli vaja tutvuda absoluutselt kōigi asjadega, mida saab liigitada tehnika alla, ma olin juba hullumas. Kuid kōhutühjus ajab alati liikvele. Katsetasime jälle ühte meie tänava söögikohta ning pärast vōtsime meter-taxi, et pōrutada ühte väikesesse sadamasse. Mōtlesime, et teeme jōe-tuuri ning hopime on'ni ja hopime huvitavates kohtades off'i. Kell oli tegelt juba päris palju ning kohustuslik turistikas, Grand Palace, oli tegelt juba kinni. Aga niisama tänavatel ringi uidata on ka tore. Okei, oleme ausad, koos geopeitusega see enam ei ole niisama tuiamine. Kokku vōtsime kolm väikest aaret, lihtsalt kōndides ühes tänavast teise. Koos on aardeid ikka palju muvavam vōtta, samuti nagu on ka turistipiltide tegemine. Pean ka ära mainima, et söögikohtades on olnud suhtumine palju aupaklikum. Kogu suhtlemise takso-ja tuk-tuk juhtidega olen jätnud Tiidule. Juba kōrvalt vaadates ma tunnen, et mina ei oleks selliseid hindu saanud. Ja sellest me ei räägigi, et juba need kaks päeva on paaaalju odavamaks kujunenud, kui ma ette kujutasin. Üleskutse siit, et reisile alati kaaslasega! 😄

    Järjekordselt suunas meie järgnevaid plaane kōhu tühjus.. Reedene päev vihjas suurtele ööturgudele. Panime näpu kaardile ja valisime ühe välja, leppisime kokku, et kōnnime nii kaua jala, kui pildi eest ära viskab. Lihtsalt selleks, et nagunii on mega ummik ja olime pōhitänavast veits eemal. Pärast püüdsime juba neljarealiselt sōiduteelt ühe takso ning rahumeeli istusime autos ja tōmbasime hinge enne kui turumöllu sisenesime. Turg ise ei oli suhteliselt organiseeritud ja erinevaid baare oli sellel alal mitmeid. Sōime kōhu head-paremat täis- kanavardad, vorstivardad, need rōvedad nuudlid (Tiidule), kookos jms... Kōige lōpuks veel gey-baarist kaks mojitot, mis meenutasid pigem kokteili rumm-suhkruveega.. otsa need said ja metrootasime ennast koju.

    7/11 poest vesi ja kila-kola poest 4 mangot.. Kodus tegime koduvideo mango puhastamisest.. Kes tahab näha professionaali tegutsemas, peab maksma autoritasu ja saab näha videot. Kugistasime need kollased lögased meeletult head mangod kōrist alla.. ainus asi, mida täis suuga suutsime teineteisele öelda, oli et homme ostame kindlasti veel 😄. Tiit läks meie ideaalsesse kööki käsi pesema ja takerdub ukse taha.. Ise kolistab uksega ja küsib, mida sa seal köögis enne tegid.. Mina ei teinud küll midagi.. Tema ei saa ust lahti, midagi on nagu ees 🙄. Lükkas siis täie jōuga ja tuli välja, et uksel oli külmkapp ees!! 😵 Nagu kuiiiiidas?! Kuidas saab külmkapp ukse ette?! Need küsimused jäid ōhku, sest ühtegi loogilist seletust sellele ei ole...

    Pärast läksin pesema. Nagu kiuste oli meil külm vesi, omanik ōnneks väitis, et ikkagi soe vesi peaks ka olema. Meie jauramise tulemusel vahetati ükspäev veesoojenduse aparaat seinal ära 🚿. 😋Nüüd on hea soe vesi ja wc-poti kōrval seistes saab isegi pea puhtaks pesta 😀 Pesemast tulles on Tiidul mulle veel üks uudis.. Rätik, mis oli väga kindlalt teleka peal, oli jalad alla vōtnud ning nüüd vedeles pōrandal. Ära ka ei julend vōtta, ju keegi teeb meiega mingeid trikke. Proovime aga tema meele järgi olla, äkki jätab meid ikka ellu!

    👣- Rot Fai Market
    Read more

  • Day114

    112. päev- Tiidu päev

    April 27, 2017 in Thailand ⋅ ⛅ 31 °C

    Terve öö ei saanud korralikult magada, pidevalt jälgisin reaalajas, kus juba lennuk on ja ega ei ole ohtu alla kukkumisest. Selle tulemusena magasin hommikul pool tundi sisse 😂. Hommikuti on ikka maailma parim uni.. aga minu ōnneks näitas, et lennuk hilineb 35 minti. Suurepärane! Mulle loomulikult, Tiit vaeseke pidi oma sabakonti seal laiaks istuma.. kuulu järgi sai vähemalt korralikult süüa. Kuna ma teadsin, et Tiit tahab nagunii lennujaamast ühistranspordiga ära tulla, säästsin enda higinäärmeid ja jalalihaseid ning läksin ühe otsa taksoga. Aasias on populaarne Crab takso, vōtsin äpi lahti ja tellisin takso ja ise samal ajal pakkisin kotti. Peale pikka-pikka ootamist oli mu takso kohal.. üle 30 minuti ootasin seda ikka.. ära ka ei tahtnud tühistada, pärast vōtavad veel mingit trahvi ja inimene on ju ikkagi tulemas. Kui takso lōpuks tuli üritasin seletada, et ma tahan saabuvate lendude tsooni minna.. tädi ei saanud muffigi aru ja vedas on näpuga mööda telefoniekraani.. Kui me olime seda tsirkust paar minutit teinud, sain ta peale pahaseks ja palusin sōita lihtsalt mööda joont. Kuigi proovisin talle enne google translate abiga näidata, et arrival.. aga ta vist enda emakeelt ka ei mōistnud.. No okei, ilmselt ma teen talle liiga, aga see oli vist ta esimene sōit elus lennujaama, ma siis juhendasin teda tagant.

    Jōudsin lennujaama siis kui Tiit oli juba maandunud, aga ōnneks veel passikontrollis.. kiiresti tsekkisin üle, kust väravast ta välja tuleb ja olin kohustusliku sildiga vastas.. No niiii tore on ikka tuttavat inimest näha!!!

    Edasi tegime rahavahetuse ja rongitasime ning metrootasime end uude kohta. Tiit see ohhetas ja ahhetas kui mōnus palav.. Tuppa saamisega oli üldse selline lugu, et majutaja oli eriti täpsed juhised kirjutanud- tōsta paremat jalga ning siis vasakut, möödu sellest poest ja vaata seda automaati. Kuna me jōudsime enne check-in aega, oli juhendis kirjas, et oodake punastel toolidel. Ootasimegi punastel toolidel, kolm kutsut ja lendoravad olid ka. Veits oli nagu palav ja hea meelega oleks vee alla läinud, kedagi nagu ei paistvat maja ümber liikumas.. Lōpuks üks tädi tuli, ütlesime siis märksōnad, et AirBnB ja Tiit jne.. Tädi palus Tiidul püsti tōusta ja enda tagumiku alla vaadata. Tuli välja, et Tiit oli terve selle aja istunud ümbriku peal, kus oli tema ja nimi ja meie toa vōti 😂. Veits nagu aaretejaht vōi nii.. 😄. Ise irnudes, kui rumalad me vōisime ikka olla, suundusime toa poole. (Meie vabanduseks vōib öelda, et ümbrik oli toolikatte all 😄) Kotid on mōlemal päris rasked ja olime juba eelnevalt palavaga mōnusasti jalutanud, lisaks ka trepikōndi harrastanud, et metroost välja saada.. Kui nüüd tuli välja, et tuba on viiendal korrusel siis tahtis küll sealt naerupisarate vahelt vägisi tulla küsimus.. miks see kōik?! 😄

    A/C tööle ja seljakotid seljast, lugesime juhendi läbi.. jällegi on väga pōhjalik juhend jäetud, kuidas lähikonnas astuda ja istuda.. Valisimegi välja ühe juhendis soovitatud söögikoha. Tiit loomulikult nautis A/C hüvesid, aga kuidagi kangutasin ta ikka toast välja. Läksime India toitu sööma, aga riisiline seegi.. Toit oli enam vähem, Tiit oli sillas loomulikult, aga piparmündi lassi maitses nagu vanaks läinud piim kōrvenōgesega.. Ma ei ole nii hullu jooki siin joonudki 🤢.

    Nüüd tuli lahendada viimane probleem, mis takistab elukestvat ōnne, Vietnami viisa. Mina juba teadsin, kus saatkond asub ja kaart näitas, et veits üle paari km kōndida. Mis see meie sportlike inimeste käes ära ei ole. Lisaks tahab ju Tiit nautida seda vōrratut kliimat! Ōige suund käes ja läksime.. Enne käisime veel Seven/Eleven poest läbi, et "vett osta" 😄. Vett oli ka vaja, aga päris mōnna oli korra riiulite vahel ennast jahutada 🤤. 200m pärast jäi Tiit minust juba maha.. edasi hoidsin ma tempot, et ōigeks ajaks kohale jōuda.. Tagant kostus mōminaid, et nii vōrrarult mōnus ilm ja kliima, aga paganama palav on 😎. Särk märg ja keel vestis potsatas üks pōhjamaa härra saatkonnas plastiktoolile. Tema tōmbas hinge ja mina läksin hinge kinni hoides passile järgi.. juhhuu.. mingi värviline pilt kuupäevadega oli passis! Nüüd on vaja veel ööbimised ja reisikava paika saada.. Üks unekott oli mul valmis seal saatkonnas juba magama jääma, siis aga turgutasin teda mōttega, et lähme ja ostame talle internetikaardi.. kohe oli krapsti nōus!

    Nii me suundusimegi mingi kaubanduskeskuse poole.. jala ikka. Mul oli plaan Tiit korralikult ära ehmatada, et siis tulevikus mōnnalt igast transpordivahenditega ringi rännata. Jalutasime Gucci ja Prada vahel veits ringi, sōime ideaalset "kirevilja" jäätist ning jōime jalust nōrgaks vōtvat mangosmuutit! Telefonikaardi otsingud ei läinud nii lihtsalt. Tiidul oli vaja ju turu-uuringut teha, aga ega siin kōik ei mōista inglise keelt, vaid on ära ōppinud mingi fraasid. Telefonikaardi jaoks on vaja passi, et inimene ära regada. Kui meie uurisime kiiruseid ja mahutu, raius müüja vastu, et pashhpoorht 😝. Tiit läks mega närvi ning tuli suunduda mujale. Kui juba naisterahvad leti ääres siis läks asi palju libedamalt. Internet olemas, nüüd saab sinna sukelduda 😄

    Väljas juba pime ja Tiit minestamas unne. Koju läksime tuk-tukiga. Juht oli väga krapsakas härra, kes isegi teadis, kus meie maja asub. Tipptund hakkas küll mööduma, aga liiklus oli sellegipoolest ulmeline. Eriti veel, kui sul ei ole plekkseinu ümber ning ees seisva bussi heitegaasid otse näkku paiskusid. Mōlemad inspekteerisime google mapsi abil, et kuidas juht sōidab.. järsku käis ilge plekikolin ning kōik kolm ehmatasime end pingilt püsti.. ka Tiit, kes oli tegelt magama jäänud ning ta telefon kukkus lihtsalt tuk-tuki pōrandale 😂😂. Hea, et ta seda tänavale ei pillanud ja ise sinna järgi ei kukkunud 😆. No mis teha, mōned magamata ööd ja pikk lennureis andsid tunda. Pärast ei olnud tal enam mahti magada, tuli kümne küünega kinni hoida, et tukis püsida, järsku hakkas selline action pihta ning ületasime ulme-kiirusel mitut ristmiku 😲. Juht ise oli ka veits pabinas, kuid jōudsimegi ilma välise abita kohale. Poest veel vesi ning vōis alustada trepi-maratoni- 60 astet, et jōuda toani. Kambodžasse jōudes vōib juba džunglimaratoni ette vōtta!

    Ōhtu lōppes täpselt nii, et Tiit kukkus näoli voodisse ja sinna ta jäi hommikuni! 😆

    👣- BKK Lumphini Homestay
    Read more

  • Day113

    109.-111. päev- Bangkok

    April 26, 2017 in Thailand ⋅ ☀️ 34 °C

    Terve 23. aprill läkski sōidu peale. Hommikul astusin praami, pandi kleps rinda "Bangkok" ja hakkas pihta. Kōige pealt siis praam u 2h, siis tuli sadamas tund aega oodata, sai osta näksimist bussi ning seejärel jaotati inimesed nelja bussi. Mina sain punasesse nr 1 bussi. Tegemist ei olnud ööbussidega, vaid tavalisest natukene mugavamate kaugsōidubussidega. Pinginaabriks sain mustade jalgadega tüdruku. Ta jäi kohe magama, no tal oli suht igav raamat ka kaasas, ma ei tahtnud magama jääda. Tšillisin netis ja vaatasin aknast välja.. üks peatus oli ka vahepeal, sai kallist vett osta ja midagi söögiks.. sōin mingeid rulle ja jōin turgutuseks coca 😎! Sōit läks edasi.. Kokku sōitsime ligi 400 km ja kohal olime ōhtul kella üheksaks. Sealt tuli siis end transporteerida ööbimispaika. Taksojuhid tahtsid loomulikult pikali joosta. Olin juba uurinud, et normaalne on maksta 250bahti. Nemad küsisid 500, ütlesin neile, et mu majutusest öeldi selline summa.. mkmm.. kohe panid minu juurest minema. Noh mina vana Uberi-sōber vōtsin äpi lahti ja tellisin endale auto. 5 minti ootamist ja tōld oli ees. Lōpuks läks sōit maksma 165 bahti. Aga nagu ikka.. onu ei uskunud google mapsi, ütlesin, et palun sōitke edasi ja pöörake vasakule. Nii ta tegi, aga ei uskunud, et me nüüd ōiges kohas oleme. Palus, et ma helistaks majutusse ja annaksin telefoni talle. No okei, vb tōesti oleme vales kohas. Midagi nad selles vōrratus keeles plärisesid.. auto hakkas edasi sōitma, natukene rääkisid veel ja auto hakkas tagasi sōitma.. ma ei tea, miks nad mind kunagi uskuda ei taha 😋.

    Pessu ja tuttu.. ühistuba loomulikult. Ōnneks üksinda, etteruttavalt ütlen, et kōik neli ööd sain üksi veeta. Rohkem naisterahvaid ei ole nende päevade jooksul tulnud.. ju tüübid on ühte tuppa kōik pandud. Mu kōrval on Jazz & blues club.. Täpselt minu toa seina taga.. unelauluks oli mahe naishääl jazzrütmidega keda saatis klaver.. tekkis selline tunne nagu oleks pimedas suitsuses klubis.. koos kaabude ja vestidega meesterahvastega, viskiklaasi ning sigariga.. kui ma hommikul seda kohta kuugeldasin siis täpselt selline see ongi..Black Amber Thonglor Social Club..

    Pōhjus, miks ma juba Bangkokis olen, mitte ei vōta päikest Phi Phi saarel, on lihtne.. Vietnami viisa tuleb ära teha.. reisi algul sai ju reisi lōpp paika pandud.. Täna hommikul pidin olema esimesena Vietnami saatkonnas. Ikka selleks, et ōigeks ajaks viisa passi saada, nimelt nad protsessivad 5 tööpäeva.. Hommikul ma ei tahtnud kuidagi ärgata.. oli täpselt selline tunne, et midagi on valesti läinud ja äratuskell heliseb tund pärast seda kui ma magama jäin.. Kuid midagi ei olnud teha.. ajasin end ülesse, kammisin juuksed patsi ja tellisin endale seekord Crab'st takso.. Mulle ikka meeldivad need äpid 😄. Sain ilusti ukse taha.. esimene silt uksel oli, et 1-2 mai on saatkond kinni, pühad! Ehk sellest hetkest oligi ainult 5 tööpäeva ja ma peaks lennukis olema. Soovitatult koos passi ja viisaga! Te vōite ainult ette kujutada kui väriseva käega ma viisavormi täitsin.. lōpuks pidin Filipiinidel tehtud foto ka paberile kleepima.. liimipulgag 😄. Ma ei olnud ammu seda kasutanud, tükk tegemist oli, et käsi ja paberit sellega kokku ei määriks..

    Siis manasin suure naeratuse näole ja läksin blanketti üle andma.. kōik oli ōigesti täidetud.. kui teema läks kuupäeva peale, millal ma passi tagasi saan, siis ma naeratasin nii palju kui vōimalik ning tegin ilusat nägu... jesssss.. saan passile järgi minna juba 28. 😋. No muidu oleks mul jälle kassiahastus peale tulnud.. loodame, et siis läheb kōik hästi!!! Tänasel päeval oli veel üks eesmärk.. mu streikiv arvuti.. läheks raputaks need riisiterad ta seest välja. Kōndisin jälle mingisse elusuurde kaubanduskeskusesse.. Alustasin hommikusöögist ja siis hakkasin otsima asutust, kes vaataks mu arvuti üle. Kōik poed kuhu apple koduleht juhatas olid kahtlased.. ma olin sellest poest juba mega väsinud ning olin nōus endale ainult kleiti ostma, aga mitte ühtegi sammu rohkem tegema arvuti jaoks.. Siis aga ärkas Tiit Eestis ülesse ja saatis mind ikka remondimeest otsima.. kahepeale vaatasime netist järgi, kuhu ma ikkagi vōiks oma arvutiga minna.. tegin poele paar tiiru veel peale ja leidsin asutuse, mis tegeleb ainult apple toodete "remondiga". Seal tuli jälle järtsunumber vōtta.. ootasin pool tundi.. lōpuks sain jutule.. onu vōttis arvuti kaenlasse ja läks taha ruumi.. mul jäi üle ainult loota, et ta sellega kunagi tagasi ka tuleb! Nii ma seal siis ootasin ja keerutasin juuksetutti. Lōpuks tuldi ikka mu arvutiga tagasi.. öelda, et riis oli sees.. mhh.. aga tolm, ämblikud, sipelgad, liiv.. nende kohta ei öelnud midagi 🙄. Ehk siit teeme järelduse, et päris puhtaks mu arvutit ikkagi ei tehtud.. Selle eest oli kogu see ootamine tasuta!

    Sōitsin toredasti Sky train'ga 🚂 koju tagasi.. uudistasin enda uut kodutänavat, ostsin kohustusliku veepudeli ning juba oligi päike loojas. Kodus veel vaatasin internetis ringi ja vōiski päeva lōppenuks lugeda.. Emale veel tagant järgi Palju ōnne!!

    Nüüd siis tōehetk, mida teeb arvuti! Täpselt nii kaua kuni ma istusin A/C all töötas korralikult, kui ma ennast natukene liigutasin siis hakkas sisse-välja jant jälle pihta.. cool.. Eks siis tuleb hoolega valida kohta, kus arvuti avada ja pealegi mul hakkab puhkus varsti 😎! Päeval möllasin arvutiga ja pärast käisin lōuna-ōhtusööki söömas.. jalutasin teise poole tänavast ka läbi. Tegelt mu tänav on nii pikk ja siin on nii palju avatamist, et tervest nädalast ka ei piisaks..

    Järgmine päev oli jälle see seljakotiränduri musternäide.. SPA-päev. Ma ei saa ju traditsiooni rikkuda. Nüüd mul on juba kahju, et Balil neid protseduure ette ei vōtnud, siis oleks täielik vōrdlusmoment olnud. Tegin netis korraliku turu-uuringu. Kui massaaž on Tais tuntud kui odav protseduur ja laialt levinud, üle ühe asutuse on massaažisalong, siis vahatamise hinnad panid küll perseli kukkuma. Enamus salongid ei paku sellist teenust ja kui pakuvad siis paaaalju kallima hinnaga kui Eestis. Aga mis teha.. ilu nōuab ohvreid, mulle hakkab varsti koon ka ette kasvama ja olengi karumōmm valmis. Salong asus väga mugavalt taevarongi peatuse juures, tuli ainult tänava levelile minna ja pöörata paremale 😄. Mu katkised plätud kästi jalast vōtta ja asemele anti pehmed sussid. Klaas vett kōrrega anti ka luristamiseks ning ooteruum tundus päris luks. Kui seal majas edasi kōndida siis enam nii luks ei olnud- lahtised kahhelplaadid ja vanad krohvitud seinad .. aga kōik oli vähemalt puhas ja oli näha, et nad püüavad olemasolevate vahenditega.. Kuigi, kui nende hindasid vaadata, siis neid vahendeid peaks olema natukene rohkem kui mōnel kohal seal kōrval.. Aga teenus ise oli kōige professionaalsem, mida ma siiani saanud olen! Pärast sai veel tassikest teed nautida ning vōis astuda kergel sammul lämmatavasse palavusse.

    Bangkokis on ikka palav, lausa paneb vägisi vaatama kaubanduskeskuste poole.. Üks suur ja uhke oli jälle minu juures- Emporium shopping mall ehk luxury shopping mall.. No ma tahtsin ainult näha sinna sisse.. Ma ei plaaninud midagi osta.. ainult vaadata.. kaugelt.. klaasi tagant.. Noh kōik need klassikalised kallid brändid.. oh seda luksust ja ilu.. Ja kōigi nende asjade vahel kisendas üks pluusike: "Külli, sul tuleb sünnipäev, palun osta mind, vaata kui äge ma olen! Ainult sinu suurus on alles ja veel alla hinnatud!" Ma siis käisin temaga prooviruumis ja vaatasin ühelt poolt ja teiselt poolt.. Tegin oma rahakotirauad lahti ning pidasin aru.. Kui Tiit nüüd pangakaartidega tuleb siis saab ju mōned päevad veel süüa.. ja ulatasingi pluuse müüjale ning ütlesin, et ma vōtan selle ☺️. Pluuse pakiti paberisse ja asetati peenesse paberkotti, mitte mingisse H&M plastikkotti, vaid eraldi selle keskuse kotti.. Kiiiiiiiresti läksin sealt keskusest välja, et jumala eest mingid baleriinad minuga rääkima ei hakkaks, ühtedele ma tegelikult tegin pai!

    Läksin hoopis parki.. see tundus täpselt selline geopeituse park, oligi! Äge park oli, välijōusaal ja möllud.. palju inimesi- söövaid, istuvaid, treenivaid, jalutavaid jne. Kell hakkas kuus saama ja kōlaritest kostus mingi muusika.. noh äge.. ma istusin edasi ja kirjutasin Kaisale mingit memuaari.. järsku tōstan pilgu ülesse ja KŌIK inimesed seisavad püsti😳! Ma siis mōtlemata ka krahmasin püsti.. mitte midagi ei saanud aru.. ju oli kuninga austamise minutid vms.. Paar minti liikumatult seismist ja vōis enda toimiguid edasi teha 😋. Tukastavad inimesed viskasid murule uuesti pikali ja tōmbasid mütsi ninale 😄.

    Enne Bangkoki tulekut ma lugesin, et see on väga must ja räpane ning rahvast on palju.. kuid need inimesed, kes sellist juttu räägivad, ei ole ilmselt kunagi Manilas käinud. Bangkok ei ole niiiiiii steriilne kui KL, kuid ikkagi meeldivalt puhas ja täiesti vōrreldav! Aa.. ja see geopeitus.. ma olin aarde kōrval ja nägin seda, aga treenivaid inimesi oli palju, ma ei saanud seda nö ära vōtta.. jääb ainult teadmine, et aare oli elektrikapi paremas nurgas! Ja täna saab öelda Palju ōnne Imrele!!

    Varsti saab juba mulle endale, aga enne tuleb Tiit poiss lennujaamast ära tuua! Juuhhuuu.. ta on juba Türgis ja varsti istub lennukisse ning on siin!!!

    👣- Double Five Hostel
    Read more

  • Day110

    103.-108. päev - Koh Tao

    April 23, 2017 in Thailand ⋅ ⛅ 7 °C

    Aga praamile ma läksin.. oli ju veel avastamata see üks saareke. Kōik oli tavapärane ja kohale jōudes ei olnud palju minna, hotell oli kohe sadamas. Kuna saar on väike siis üks sadam teenindab kōiki laevu ja paate.. sagimist oli nii ōhtul kui hommikul. Olin kogu päevast natukene morjendatud ja läksin otse hotelli mōttega, et saaks vaid sooja vee alla ja voodisse. Olin hotelli kirjutanud, et mul probleeme pangakaardiga, tädi kohe küsis, et kas sain korda.. no ei saanud.. selle peale ta aga küsis, et kas ma soovin oma tuba upgrade'da 😳 et maksaksin 900bahti juurde ning saaksin A/C-ga toa. Äämm.. ei.. ma ei saa seda endale lubada, sest mul ei ole ju raha 😄. Sain vōtme ja juhised, kuidas enda toa üles leian. See oli teisel korrusel nurgatuba mitme aknaga.. Kohe läksin pesema, ilma mōtlemata.. vesi oli soe, halva survega, aga ikkagi soe 🤤. Netti ei olnud, sellist vōrku ei eksisteerinud nagu ta mulle kirjutas.. aga suht savi ka, sest ma jään koheee magama.

    Möödus tund, teine, kolmas, neljas, viies, kuues, seitsmes, kaheksas.. arvate, et ma mōnusasti magasin sellel ajal.. Eip.. seal oli vōimatu magada, niiii palav oli 😰. Käisin iga poole tunni tagant jalgu veega jahutamas, konstantselt oli higikiht peal.. Arvutasin mōttes kōik läbi ja ma ei pea ju iga päev sööma 😄Ootasin hommikut, millal tuleb tädi tööle, et saaks toa ära vahetada...Järgmine päev mööduski nagu oleks hull pohmakas. Jalutasin uue kodutänava läbi, käisin ikkagi söömas, tegin tööd ja magasin, sest nüüd mul oli ju AC/DC tuba 😂. Ōhtul käisin veel pearannas loojangut vaatamas.. vabandust.. täpsustan.. pimedat randa, sest ma jōudsin liiga hilja.. Esimesel korral läksin mööda teed sinna, pidin peaaegu surma saama. Tagasi tulin juba mingit väikest teed mööda, veits pidi suurelt teed läbi pōikama. Järgmised korrad olin juba targem ja shortcutisin ühest rannast teise 😄.

    Järgmine päev kulus ka päevitamisele nagu ma olin lubanud. Kohale läksin paadikesega ja ära tulin ka sellega. Läänerannad said läbi käidud, ülejäänudesse ei jōudnud 😄. Nagu ikka... saar on üks suur küngas. Muidu on suuruselt nagu Vormsi, aga kui see lahti tōmmata siis nagu Hiiumaa 😄. Sellel saarel ei ole tohutult kaua asustus olnud, 30ndatel täitis see üldse vangla ülesannet ja sealt edasi tekkis inimasustus. Muidu oli see kilpkonnasaar- nime järgi! Rändurid jōudsid sellele alles 80ndatel.

    Püüdsin pingsalt meenutada, mida ma tegin järgmisel päeval, kohe midagi ei tulnud meelde.. aga kui kuupäeva vaadata siis ma ei saanudki midagi tarka teha. Hommikul vahetasin majutust.. Jällegi mu lemmik ühistuba.. Nendega on see paha asi, et üldjuhul nondel tubadel ei ole aknaid 🙁. Aga kuna see oli ainus ruum, kus oli konditsioneer siis veetsin terve päeva seal (käibemaksupäev). Öö oli jälle pehmelt öeldes kohutav. A/C ei töötanud korralikult, kui kaheksa inimest korraga magas, siis jäi nagu ikka ōhust puudu. Ööseks pandi lisa ventikas ehk magama jäädes töötasid kaks ventikat ja A/C, tunne oli nagu laeva masinaruumis, sama palav oli ka 😝. See tunne ei läinud kahe järgneva öö jooksul ka paremaks 😋. Päeval käisin jälle ujumas ning jōin suurepäraseid smuutisid. Avastasin ka ühe väga meeldiva kohviku. Teenindus oli alla igasuguse arvestuse, aga atmosfäär oli väga mōnna. Üritasin seal ka ükspäev arvutada, aga mu arvuti ei arvanud, et seal nii mōnna on, talle meeldis see kinnine ruum rohkem. Meid on nüüd kaks, kes avaldavad oma arvamust, kuhu minna ja kuhu kauemaks jääda 😄.

    Veits üritasin ka aardeid jahtida, aga esimene aare juhatas mind jälle randa, kus oli mōnna lebotamise kiik ja ma jäin sinna pidama.. isegi vist tukastasin korraks ☺️. Nende kiikedega on siin jah nii, et iga endast lugupidav asutus, mis asub rannajoonel, on palmi külge nöörid rippu pannud ja puuplangu vahele..

    Ja nii need päevad läksidki.. viimasel päeval kohustuslik pesupesemine ja muud säärased toimingud ning 23. hommikul tuli jälle sättida sadamasse ja praamile. Enne käisin tōin veel riided pesust, need ootasid mind tänava peal toolil 😂. Kōnnin mina pesumaja poole ja kogemata avastasin kilekotiga enda riided- äge!

    👣- Koh Tao
    Read more

  • Day102

    99.-100. päev- meelteergutus

    April 15, 2017 in Thailand ⋅ 🌬 32 °C

    Need päevad möödusid väga mõnusalt...

    99. päeva veetsin ma basseini ääri pidi peesitades. Terve päeva! Tegin endale pika hommikusöögi ja arvutasin veits. Siis mu arvuti veel töötas 😄. Edasi läksid bikiinid selga ja valisin varjulise koha, kus lebotada. Ah et miks varjulise, sest muidu oleks päike mind poole tunniga ära killinud.. vedelesin basseinis, liigutasin veits jalgu, kuivatasin end ja nii mitu-mitu korda 😂. Noooh, kas muutusite kadedaks.. Tegelt see ei ole mu eesmärk! Ōhtu poole läksin ikka natukene päikese kätte ka, siis kui sai hingata juba.. Päris ōhtuks olid mul plaanid tehtud- date night! Enda ego ja auraga.. me oleme viimasel ajal väga lähedasteks saanud...

    Kinoōhtu! Ja kui juba siis täiega..Moonlight cinema..
    Koos restoraniga ning ōhtusöök oli plaanitud seal. Kino on kuskil kilomeetri kaugusel, kui läks pimedaks, lōin end lille ning oli minek. Kaardi järgi jalutades läksin kohale! Ja see oli nii iluuuuus, kogu see ümbrus seal (mitte tee ääred, vaid juba kinos) Täpselt nii ilus, et isegi mesinädala pakett oli müügis. Kuna kinos ikkagi vaadatakse filmi siis ostin pileti filmile Live by night, mingi gängstafilm.. poole sellest filmist ma tegelesin enda burgeriga. Pidin ju ōhtustama kinos, aga film hakkas enne pihta ja nende jaoks oli väga tavaline toit nö saali tuua. Tegemist on siis jälle maailmaparandjatega ja kōik söögid on eriti healthy'd ja veged. Kuna burgeri juures olid ka bataadiviilud, siis ma pidin selle söögi valima, et mitte täitsa nälga jääda. Ma ikkagi olen söögi poole pealt valiv ning päris-päris vege toit mul alla ei lähe! Tofu ja ise tehtud juust jms, sööme burgerit ja kujutame ette, et see pruun rōve ollus seal vahel on liha.. mkmm.. see ei käi nii.. Ehk pool filmi ma tegelesin toidu sorteerimisega pimedas. Natukene meenutas seda eriti poppi söögistiili, et seome silmad kinni ja toit maitseb kohe teisiti. Hetkel maitses veel hullemini kui tavaliselt 🤢. Sōin täpselt nii palju, et sain kōhtu midagi, ōnneks ma olin mingi detoxjoogi endale kōrvale vōtnud 🤢🤢🤢. Film ise oli selline okeika!

    Aga kino ise oli nii äge, et ma vōtsin teisele seansile ka pileti. "Kinomaja" oli kaunistatud tuledega, palju taimi, lōke, mōnnad kardinatega istumiskohad.. "Kinosaalis" olid suured lebomatid, küünlad, padjad, suur puu kasvas läbi lae ja heli tuli klappisest. Sääskede peletamiseks oli eriti mōnnalt lōhnav viiruk vms. Selline magical tunne oli ja ma ei jäänud jällegi kordagi magama 🤗😋. Matid olid nii suured, et seal sai vabalt magada.. ja keegi ei tahtnud mu kōrvale "istuda", ma sain üksinda aeleda seal patjade otsas.. Teiseks filmiks oli Fifty Shades Darker, peale minu oli saalis veel kolm naisterahvast, vōib öelda, et peaaegu eraseanss. Viimasele filmile ma vōtsin endale Coca, et natukene end paremini tunda 😄. Kuid lōpuks oli kōik väga äge.. kindlasti soovitan kinos käia kui keegi peaks siia saarele sattuma 👍🏿. Koju sain alles südaööl..

    Ja käes on 100. päev reisil olla.. kui me arvestame 6. jaanuarist, mil mul oli esimene päev Balil hotellis.. kus ma tutvusin ämblike ja hiiglasliku memmemusiga.. Täna ma tegin ametliku saunapäeva. Sauna tahaks juba ammu.. Nüüd vōib ema juba sauna sisse lülitada, 32 päeva pärast olen kodus. Selle külma veega vōib end küll pesta ja seebitada, aga tunne on ikkagi must.. eriti veel, kui nöoveega nägu puhastada. Tavaliselt pärast kartulivōttu on sama tulemus olnud, mis siin iga päev. Herbal sauna at Wat Pho Temple- siit ma tuleeeen...

    See oli nüüd natukene kaugemal kui kilomeeter, aga ikkagi mitte nii kaugel, et roller vōtta 😄. Rohkem kui poole odavamalt saab jalgratta ja toonuses säärelihased 😅. Tee peale jääb ka üks aare. Koh Phangan'l on väga toredaid kohti, aga aarded on palju vähem kui Samuil. Nii.. aga minu välja valitud kohas pidi olema imeline panoraamvaade ja munkadega tempel. Mida vōiks tähendada panoraamvaade?! See vist ei käi nii, et vurad oma punase noolega kohale ja vōtad aarde ära.. see vist käib nii, et sa jaksad punase noolega poolele maale vändata, jätad noole kuskile metsa ja rühid püstloodis teest ülesse. Keskpäevase eriti mōnusa päikesega ning samal ajal su keha eritab viimast veepiiska, mis temas leidub. Ma täpselt ei mäleta, kuidas ma kohale jōudsin, aga mingile kivipingile ma maandusin. Kedagi läheduses ei olnud, isegi kui oleks olnud siis munkadel on praegu vaikuseaeg ehk nendega ei tohtinud rääkida ja nemad ei räägi 😂. Kogusin end ruttu ja valasin kaasa vōetud vee kurgust alla.. Aarde leidsin ka ülesse, vaate leidsin ka ülesse ja tagasitee leidsin ka ülesse..

    Tagasi minna oli juba palju kergem.. ma ei pidanud isegi väntama 😄. Hea et kraavi pannud 😂... aga nüüd kuluks küll üks külm dušš ära.. tee viis mind järgmisesse templisse, selle alal on saun ja tädid teevad massaaži. Templi alal ei tohi bikiinidega käia ja keha varjamiseks anti suur riidetükk, mis tuli endale ümber väänata.. koti sai väikesesse kappi suruda ning ise sai kambrisse ronida. See ürtide saun oli aurusaun ürdiaroomidega. Mitte just kōige meeldivama aroomiga, aga tōmbas lōōrid lahti küll.. aga see saun ise.. Meestel ja naistel eraldi.. metallist uks ja kui sisse astud siis on tunne, et sind maetakse elusalt. See kamber on madal ja pikk. Seina ääres kaks pingirida, saun ise üleni plaaditud ja valgusallikaks on kaks väikest ava seinas.. pääris creepy.. kuumust oli kuskil 50 kraadi ja tädid käisid sisse ja välja.. Mina istusin natukene kauem nendest ja sai mōnedki korrad seal kambris käidud. Edasi oli loputus, sest pesta end nagunii ei saanud seal külma veega väliduššide all. Seda ürpi ei tohtinud ju enda ümbert ära vōtta 😄.

    Tädidel jäi just massaažimadrats vabaks ja kohe olin platsis.. 1 tund ōlimassaaži.. Jätkuvalt see on valuuuuuus, ma ei tea kuidas inimesed saavad Tai massaaži nautida. Ükskōik kuhu tädi käe vōi jala paneb, ikka on valus 😄. No okei, mōnest kohast oli päris mōnna ka 😊. Igatahes selliseks mu spa-päev kujunes- keha ja meeli ergutades.

    Ōhtul oli laupäevane ööturg. Tänav oli jälle kinni pandud ja igast kraami müüdi tohutult. Süüa müüdi ka, kōhu sai heast ja paremast punni.. väga palju ei saanud raisata, sest alates tänasest on igaaaaaa sent arvel. Arvate, et ma olen ilge kooner ja rahalugeja.. mitte väga.. emotsioonide ja kvaliteetsete asjade eest ma olen nōus maksma.. ma ei ütle, et Aasias tohutult kvaliteetsed ja südamega tehtud asjad on, aga ostmisega kaasnevad ka mingid emotsioonid 😂. Tegelt on hoopis nii, et pangaautomaat vōttis mu pangakaardi ja tagasi enam ei andnud! Noh.. muidu oleks päris suva, aga mul on kaasas veel kaks kaarti, mille PIN'e ma ei tea.. Nüüd hurjutaga kōik, et kuidas sa said nii reisile minna...

    Viimasel ōhtul Eestis ma läksin krediitkaartide PIN'e kontrollima, sest ma teen nendega tavaliselt oste netis ja ma olin üleüldse kindel, et ma tean nende koode. Agaaa tuli välja, et ei tea.. tänaseni ei suuda välja mōelda, et mis koodid on kui mitte need, mida ma tean. Pidin reisil olles pangaga suhtlema ja kuidagi endale uued PIN'd sebima, aga aeg on läinud kiiresti ka otsest vajadust selleks ei olnud.. ehk nüüd on natukene tuksis.. Keegi ei sōida täna-homme Taisse? Hea meelega ootaks kedagi sularahaga 😄. Helistasin panka, seletasin olukorda, aga Tais on ju pühad praegu nagu Euroopaski.. keegi ei tee tööd! Pean ootama esmaspäevani ja siis uuesti selle pangaga ühendust vōtma.. äkkiiii ōnnestub kaart tagasi saada 😄.

    See tähendab seda, et ma pean homse praamipileti edasi lükkama, praegust majutust pikendama ja järgmise majutuse broneeringut muutma... et äkki mul emaspäeval kuidagi ōnnestub midagi muuta.. elame üks päev korraga..

    Ja kui end lohutada ja mōelda, et mul on ikkagi mu töö ja kōik on hästi.. siis päris nii see ei ole. Lahti mind ei ole veel lastud, aga mu peamine töövahend rüperaal otsustas koostööd mitte jätkata. Ma kardan, et tal sai sellest kuumusest kōrini, olen ma ju teda igale poole kaasa vedanud- metsa ja metsa taha. Päris randa liiva sisse küll mitte, aga liivast pinda on olnud küll.. Arvutitargana eeldan, et ventikas on igast pahna ja putukaid täis ning arvuti kuumeneb üle. Enda kaitseks lülitab ennast välja, aga kuna ta on nii kohusetundlik siis lülitab ennast kohe sisse tagasi. Kuid, kui ta on pildi korraks ette saanud, saab ikkagi aru, et ta ei suuda tööd teha ning lülitab end uuesti välja. Sellist vōitlust endaga vōib ta jäädagi pidama, mul ei ole muud teha kui klapp kinni panna ja oodata paremat tulevikku.

    👣- Herbal Sauna
    Read more

Never miss updates of Külli Kilkans with our app:

FindPenguins for iOS FindPenguins for Android