Külli Kilkans

Joined January 2017
  • Day127

    125. päev- kohalikega toidutuur

    May 10, 2017 in Vietnam ⋅ ☀️ 33 °C

    Saigonis on päris palju uudistada ja Vietnami toidukultuur on ju tegelikult palju enamat kui prantslastelt pärit baguette'd. Ma olen alati suhtunud nende leemesuppidesse umbusklikult ning kartsin, et ma jään siin riigis veits nälga😄. Tänase päeva eesmärk oli enda teadmistepagasit suurendada ning läksime kohalikega rollerituurile. Ametlikult oli tegemist toidutuuriga, aga see oli palju enamat.

    Kell üks oli oodata tüüpe rolleritega meie juures. Kōht oli juba jube tühi... Kaks rollerit ja kaks juhti! Tiit oli algul veits pelglik. Et peab ta mingi väikese poisikese taga rolleril istuma. Seda liiklust on raske kirjeldada, rolleritiga keeratakse teise tänavasse siis kui saadakse ning saamise vōimalus oli alati nii, et tegelikult üldse ei ole. Nagu mitte midagi ei saanud aru, kes sulle otsa sōidab vōi sōitmas on. Raske on mōista, kuidas nad omavahel sümbioosis liiklevad. Samas oli väga kihvt kogemus ise sōidutatava rollis seda kogeda. Pärast teist, kolmandat peatust sai Tiit ka suuremast ebamugavustundest üle.

    Esimene peatus oli tüüpilises söögikohas, kuhu muidu ei oleks väga julgelt sisse astunud. Menüüd vōōras keeles ja searupskid igal pool vedelemas. Mida meile siis anti.. Lauale toodi supileem, kus oli sees peotäis valgeid nuudleid, valged pikad idud ning paar liha liistakat. Kōrvale toodi suur vaagen igasuguse maitserohelisega. Peterselli just ei pakutud, aga piparmünt jms oksi oli küll. Seda rohelist kraami tuleb siis maitse järgi supi sisse visata. Mitte paar lehte vaid ikka kuhi kausile peale. Seejärel uputad lehed suppi ning pigistad laimi peale. Tšillikastmeid saab samuti maitse järgi lisada. Panin hästi vähe kōige nōrgemat, silmadest purskas ka tuld välja. Suppi süüakse pulkadega ja abiks on väike kulbikujuline lusikas. Jook! Sugarcane- suhkrupulga pressivesi, ideaalne. Natukene liiga magus, aga see on looduslik magusus ning koos jääga suurepärane kooslus. Tiit armus sellesse jooki. Rääkisime veits juttu ning vaatasime telgitagustesse ning hüppasime jälle rataste selga.

    Teine söök... Samuti ühes tüüpilises, mitte kōige hügieenilisemas toidukohas. Riis lihaga. Kōht oli supist ikka täis ehk see toit väga suurt elamust ei pakkunud. Kōik oli küll väga hea, eriti liha. Roog pidavat olema üks laste lemmikuid. Saan aru ka miks, kes see ikka viitsib neid pikki nuudleid leemes taga ajada. Riisi juurde pakutakse tavaliselt ka väike kausike leent. See lürbitakse siis pärast sööki ära, et toitu kergem seedida oleks 😄. Muidu on liiga kuiv värk.

    Kolmas söök...See oli pigem jook vōi saab ka liigitada magustoidu alla. Käisime kohalikku kohvi proovimas. Vana ja väike nö kohvipood- Coffee Shop. Vietnamis on väga tugev kohvikultuur ning nad on ühed maailma suurimad kohvitootjad (vōin faktis eksida, aga vististi isegi suuruselt teised kohvitootjad maailmas). Kohvi juuakse kanget ja külma-jääkuubikutega. Istusime väikese laua taha ja üks kolmest ōest, kes seda kohta peab, tōigi lauda neli pikka klaasi külma kohviga ja neli väikest klaasi jääteega. Esimene lonks oli juba nagu elektrilöök, kohv on siin tōesti kange. Minu jaoks meenutas see šokolaadi ja oli nagu magustoit, aga vb on asi lihtsalt selles, et ma juba tahan igal pool šokolaadi näha 😄. Tädid olid juba vanad ja köögipool tundus nendega sama vana olevat. Meile näidati, kuidas nad traditsiooniliselt kohvi valmistavad ja Tiit tegi väikese videogi. Pōhimōte on lihtne, kohvivesi kurnatakse mitmeid kordi läbi ühest kannust teise. Pärast seda kogemust oleme siin kahekesi veel rohkem kohvi hakanud jooma 😵.

    Neljas söök... ōhtu hakkas juba lähenema ja meid viidi tänavatoitu nautima, kuulu poolest siis sellel tänaval peaks see olema Saigoni parim. Kuigi minu meelest vōib liigitada neid kōiki sööke veits tänavatoiduks. Söögikohtadel ju uksi nagunii ei ole. Supiga on ainult selline probleem, et see pidavat neil 8h keema. Aga nüüd meid paluti istuma väikestele lastetoolidele, jalad krōnksus ning laual oli igaaaaast kraami. Hakkasime endale ise kevadrulle keerutama. Riisilehed, roheline salat, tähtviljad, lihaollus, nuudlid ja pihus kōik rulli. Veits kastet peale ja otse suhu.. küpsetamata kevadrullid. See oli kōige eksootilisem maitse, kui nii vōib öelda. Mulle lihaline seal vahel väga ei istunud, aga tähtvilja hapukus oli väga mōnus.

    Sōitsime oma kaaslastega terve päeva ringi ning lisaks toiduelamusele oli neil muudki varuks. Käisime linna vaesemas rajoonis. Veits kartsin, et satume samasugusse slummi nagu ma Filipiinidel olin, aga ōnneks nii hull asi ei olnud. Saime väikese ringkäigu ühes majas ning nägime, kuidas inimesed seal elavad. Midagi ilusat vaadata ei olnud. Mehed jōid tubades vōi korraldasid koridorides kukevōistluseid. Kanad elasid katustel puurides ning söögiks kuivatati neile seapekki. Hoovis oli suur pudel jääteega, mida sealsed inimesed said tasuta tarbida. Seal me ōnneks ei söönud, ilmselt ma oleks siis väga ebaviisaka mulje jätnud. Ükski söök ei oleks alla läinud. Tore oli mööda linna ringi sōita, see oli ilmselt ägedam kui kōik need söögid.

    Poisid tahtsid mulle ka väikest üllatust teha. Sōitsime läbi lilleturust.. Tiidu roller jäi meist maha ning minu juht üritas hämada midagi eksimisest vms. Tiitu sunniti mulle lilli ostma 😂. Tema praktilise inimesena küll üritas vastu pōigelda, aga üks punane roos suruti talle pihku. Ei jäänudki muud üle kui roos pidulikult mulle üle anda. Tiirutasime mööda erinevaid tänavaid ning komplimente sadas isegi keset tihedat liiklust. Mina nende keelest ju aru ei saa, aga kui juht aina rohkem puhevile läks ja mulle naeratati siis vōis arvata, et jutt käis minust 😂.Meie päeva mahtus ka üks templi külastus ning jōe ääres jalutamine. Maitsesime ka Jack fruit'i. Välja näeb see nagu Durian, aga maitse ōnneks oli palju palju parem..

    Jōudsime ummikute kiuste elusalt koju ja kiirustasime kohe väiksele etendusele- Water Puppet show'le. Nagu meie nukuteater, aga nukud ei ole sirmi peal vaid nukunäitlejad on hoopis rinnust saati vees, kus toimub kogu tegevus. Me ei saanud päris lōpuni aru, kuidas see tehniliselt välja näeb, aga väga efektne nägi välja.

    Tänase päeva lōpuks vōib öelda, et Vietnamis soovitan kindlasti kohalikega toidutuurile minna. Pärast on kohe palju kindlam tunne igast rohelist kraami supi sisse visata 😄.

    👣 - Jōe ääres
    Read more

  • Explore, what other travelers do in:
  • Day126

    124. päev- Ho Chi Minh City

    May 9, 2017 in Vietnam ⋅ ☀️ 33 °C

    Ho Chi Minh City on nii raske kirjutada, et ma parem kasutan nime Saigon, seda mida kasutab vanem pōlvkond. 1975. aastal otsustati, et tuleb teha nime vahetus, keerulisem on ikka uhkem ja parem. Aga selle linna asustus on küll metsik. Maja majas kinni, osadel majadel lihtsalt ei olegi aknaid, kuna need on ehitatud teiste vahele. Tihtipeale ei ole nähtud vajadust ehitada maju laiusesse, kolme korruseline ühe korteri suurune putka on väga tavaline nähtus. Viis sellist "maja" on ehitatud kōrvuti ja tulemuseks on "imeline" linnapilt. Lennukist oli väga ulmeline vaade igatahes.

    Tiit tegeles terve tänase hommiku Dropboxist välja logimisega.. iPads on see funktsioon eriti tobeda koha peale pandud ja nii tuligi tal terve internet läbi lugeda, enne kui ta rahu sai.. mina loomulikult muutusin aina rahulolematuks ning sammusin mööda tuba.. Kui ta lōpuks kōrvad lontis minu juurde terrassile tuli, hakkas vihma sadama 😄Läksime tuppa tagasi ja jätkasime Tehnikamaailma nurgaga. Pool kolm saime lōpuks toast välja, puhtalt sellepärast, et süüa. Kōndisime sirgel sammul kohalikku söögituppa ja sōime kogu maailma kiuste jälle käntsaka liha ja loomulikult ühe saia, kumbki! Kui te arvasite, et ainult prantslased ja itaallase söövad palju saia, siis te eksite. Saialembelised on ka vietnamlased ning laolannad (ilmselt ka mehed, aga see kōlab lihtsalt ägedalt). Tänavatoit on siin baguette 🥖, vahele saab valida sobivat kraami ning tädid tänaval kohe teevad valmis. Need saiakuhilad kärudes näevad väga isuäratavad välja igatahes, neid vaadates ununeb igasugune figuuriunistus!

    Kambodžast jäid kaardid koju saatmata ning siin me vōtsime asja tōsisemalt ette. Läksime kohe Central Post Office'sse kesklinna. No okei, tegelt me läksime rohkem sellepärast, et vaadata uhket ehitist aastat 1886. Ehitati seda viis aastat ning hoone on disaininud Gustave Eiffel! Valisime toredad kaardid ning vanade pinkide taga kirjutasime tervitusread tuttavatele. Tahtsime kaardid ilusti posti panna, aga tädi juhendamisel tuli need suvalisse pappkasti visata. Loodame, et vähemalt järgmiseks aastaks jōuavad kohale! Tegime nii ja ōlgu kehitades väljusime ajalooliselt hoonest. Ōnneks kohe üle tee oli Notre Dame Cathedral. Kogu selle teksti pōhjal te ilmselt arvate, et me oleme ikkagi Prantsusmaale lennanud, aga ei ei.. oleme ikka Vietnami pealinnas. Väga liimist lahti jälle ei läinud ning piirdusime paari pildiga. Turiste sisse ei lastud, proovisime küll haledat nägu teha, aga onu oli vääga konkreetne ning kuri. Hiilisime siis hoone taha ja leidsime sealt enda Vietnami aarde ülesse.. oli teine pandud vihmavee renni külge, oh neid kavalpäid!

    Vaikselt hakkas vihjama juba päikeseloojangule ning tegime keset suurt ristmikku otsuse, et on vaja minna kuskile päikeseloojangut vaatama. Tiit tōstis lihtsalt käe ülesse ja sekundi jooksul oli roheline takso meie nina ees, väga muljetavaldavalt toimus see kōik 😄. Palusime härral endid viia Business Tower'sse. Mkmm.. mitte selleks, et ma ennast kodusemalt tunneks, vaid ikka selleks, et imetleda 360 kraadist vaadet linnale, nii ōhtuhämaruses kui ka tuledesäras. 49. korruselt ehk 178m kōrguselt tundus just sobiv vaade olevat. No loomulikult oligi, need majad ja kohutav liiklus olid väärt seda 7 meetrit sekundis liftisōitu. Ja kui 49. korrusest veel väheks jäi, sōitsime 52. korrusele. Seal jōime baaris ülimagusad mahlad ja kujutasime ette, kuidas oleks helikopteriga maanduda samal korrusel olevale platsile. Tänu sellele välja ulatuvale helikopteriplatsile näeb see "maja" veider välja, aga vähemalt jääb meelde. Mōned amatöörfotod, suu ammuli vaatamine ning vōis lahkuda.

    Tiidul oli vaja tänase päeva lōpus veel tehnikapoodi minna. Tehnikakaubamajja kui täpsem olla... Ega ma ka siis patsi pilduma ei hakanud, läksin vapralt kaasa. Minu ōnneks meenutas see riigi suurim tehnikapood pigem meie Stockmani. Erinevatel korrustel olid kas pesumasinad, pliidid, telekad, arvutid vōi külmikud. Tiit oli tohutult pettunud, aga mina väga ōnnelik, et sai ilma eriliste piinadeta kaupluste külastus kiire lōpu. Enne koju minekut veel mōnus keelekaste ōhtuses Saigonis ning vōis lugeda päeva lōppenuks!

    (Ilmselt te arvate, et ma oleks hulluks läinud, et nii palju pilte Tiidust on.. aga no ta on minuga kaasas, midagi ei ole teha, Mina kaamera taga ja tema kaamera ees)

    👣- Central Post Office
    Read more

  • Day125

    123. päev- Vietnam

    May 8, 2017 in Vietnam ⋅ ⛅ 33 °C

    Tänasel päikesepaistelisel päeval jätsime hüvasti Kambodžaga ja lennutasime end Vietnami. Väiksest Sihanoukville lennujaamast läks sellel päeval täpselt 4 lendu. Olime juba suhteliselt varakult kohal ja meil ōnnestus lennujaamakohvikust kiirnuudli totsik osta. Rohkem seal midagi ei müüdud. Mu silmad ei olnud tagasi tōmmanud ja piilusin välja kahest väiksest pilust. Tekkis isegi hirm, et äkki mind ei lasta piirilt üle, pole ju sama inimene, kes passis 😆. Samas, kui ma välja prinditud Kambodža e-viisa saadan pagasiga lennukisse, siis on veel väiksem vōimalus riigist välja saada. Ōnneks lennujaamas veel töötas telefonis internet ja neile sobis ka telefoni ekraanilt mu pilti vaadata: Lend oli kiire ja korralik. Lennuk oli peaaegu tühi, aga kuna meie lähedal istusid kaks vene rahvusest kodanikku siis nad täitsid terve lennuki "endaga". Hästi korraks sai silma kinni ja juba oligi aeg lennukist väljuda!

    Kuna ma passikontrolli ei suuda üldse meenutada ning seljakott on minuga, pidi kōik hästi minema. Vietnami viisa oli meil juba passis, sest algul pidime sisenema riiki mööda maad. Aga väga tore, kiire pilkude vahetus onudega ja juba vōiski minna raha vahetama. Interneti sim ka kohe telefoni ja elu vōib jälle pihta hakata. Tähtsa näoga marssisime taksomaffiast läbi ning plaan oli Crab'st auto tellida.. aga viimasel hetkel otsustasime minna hoopis bussiga. Teadsime, et buss 109 sōidab meile sobivas suunas. Rōōmsalt läksime bussi juurde ning tahtsime piletit kuskilt osta. Poiss putkast tahtis meile hirmsasti midagi seletada, aga me ei saanud temast mitte midagi aru. Ta meeleheitlikult tahtis nagu väita, et me ei saa selle bussiga soovitud kohta. Meie jälle üritasime seletada, et saame ju küll. Vedasime kaardil mingeid jooni ja sikutasime üksteist käest. Lōpuks poiss sai meie peale väga pahaseks ja pool vägisi müüs kaks piletit. Meil oli väga hea meel ja istusime bussi. Kahele inimesele pilet maksis alla 1€ 😀.

    Google maps näitas jälle ōiget kohta, kus tuleb bussist väljuda ning nii see reisimine meil läheb. Mul oli kōht niiiii tühi ja ainus soovi oli midagigi hamba alla saada. Tiit tahtis küll kotid enne hotelli viia, aga sinna oli ligi kaks kilomeetrit kōndida. Nägin suurt silti BBQ🍗 🍖 ja viskasin pm tänavale pikali ja hakkasin jonnima, et ma tahan süüa ja keeldun edasi kōndimast. Tiidul hakkas veits piinlik ja ta pidi alla vanduma. Nii me läksimegi väga suursugust lōunasööki sööma.

    Sisse astudes hakkas kohe nina kōditama grillisuits. Tuli välja, et vōime menüüst tellida kōike ja saame seda saadust enda laua sees olevatel sütel söödavaks küpsetada. Menüü oli väga rikkalik, esimesel lehel oli juba kirjas crocodile. Tiit siis küsib ikka üle, kas selle all on mōeldud krokodilli?! Kelner ei saanud inglise keelest hästi aru ja tuli vōtta appi pantomiimika oskused- kätega imiteerisime krokodilli suud ja enda suuga tegime asja elavamaks. Vähemalt meil endal oli lōbus 😂. Aga no liha oli vōrratuuuu. Sōime kuningkrevette, lōhet, krokot, liha juustuga jne.. Magustoidud olid nii head, et pidime lausa keelde hammustama. Veetsime mitu head tundi liha küpsetades ja kōhtu täites. Tegime sellise toreda welcome lōunasöögi endile. (Me olime enne vaadanud Pealtnägijat, kus oli lōik lihaasendajatest, kohe oli väga motiveeriv kōht lihast täis süüa, sest varsti ju enam ei saa 😂) Grilltangid käes jōudsin ka TripAdvisorist vaadata, mis on must do Ho Chi Minh's ning kohe tegime plaanid ōhtul teatrisse minna.

    Nüüd ma vōisin küll need paar kilti uude koju kōndida. Liiklus on siin meeletu. Teed ületades tuleb alati mitu korda risti ette lüüa. Rollereid on niii palju, et neid ei jōua lugeda ning jalakäia ei ole nende jaoks keegi, ise pead kuidagi sōitvate kaherattaliste vahelt läbi jooksma. Olime bronninud öömaja Airbnb kaudu ning kohale jōudes oli üks jama teise otsa. Aadress oli vale, maja number oli 43, aga meid juhatati maja juurde number 4 😆. No ikka väga ōnneks oli ōige maja ainult 200m eemal ja teisel pool teed. Mehed rolleriremodis olid väga abivalmis ning aitasid meil müsteeriumit lahendada. Vōimalus oli ka ülikonnapoes magada.. Kui leidsime enda hoovi ülesse ei olnud ühtegi vōōrustajat vastas. Samas olid ka kōik uksed ja väravad lukus, mis vōiksid vihjata meie uuele kodule. Palavus oli meid suht plätuks teinud, istusime trepil ja üritasime tänapäeva interaktiivses keskkonnas, kellegagi ühendust saada. Üks prantsuse paarike ühines ka meiega ning nii me üritaime tabalukku avada. Ühe toa saime umbkeelse härra abil lahti ning lükkasime enda kotid sisse. Paarikesele veel soovisime head ōnne nende toa leidmisel. Vaatasime veits ringi ja saime aru, et see tuba ei ole ikkagi meie oma.. lükkasime kotid välja tagasi ja kutsusime teised sisse...

    Meie tuba oli teises hoovi otsas ja tuli ronida teisele korrusele tuletōrjetrepist.. suure ratastega kohvriga oleks veits jänni jäänud. Agaaa.. tuba oli väga armas, stuudiokorter kohviku peal. Hoovis oli lausa kaks erinevat söögikohta, millest kumbagit me ei külastanud kordagi 😄. Ega pikka pidu ei ole, kiire pesu (soooooja vee all), viisakam särk selga, juuksed patsi ja taksosse, meid ju ootas ikkagi Saigon Opera House.

    Teatris, uksest sees, külastajaid ootas mitu tünni suurepärast sidrunheina jääteed, meie jōime ühe tünni kohe tühjaks. No niii hea oli ja krokodill tahab ju ka ujuda! Saime väikese ekskursiooni majas, vaatasime vip loožid ära ning kujutasime ette, kuidas oleks sealt etendust vaadata. Mōned turistipildid tegime ka ja juba kutsutigi saali. Vaatasime 45 minutilist turistidele suunatud etteastet. Ajaloolised tantsud, suhted ja muusika olid pōimitud üheks tehniliselt väga keeruliseks etenduseks. Näitlejad-tantsijad olid füüsiliselt väga heas vormis ja laval toimus täielik kunstiteos. Mōlemad olime kogu tervikust väga lummatud ja oli hea meel, et teatrikülastuse ette vōtsime, mitte ei maganud kodus👍.

    Teatrist väljudes oli juba kott-pime ja natukene tibutas vihma. See ei heidutanud meid ja jalutasime Ho Chi Minhi väljakule, vaatasime tähtsaid maju ja jalutasime jalakäiate suurel tänaval. Kōige lōpuks jalutasime veel koju ka...

    👣- Saigon Attic Loft
    Read more

Never miss updates of Külli Kilkans with our app:

FindPenguins for iOS FindPenguins for Android