Maroko 2025

Maailm on tilluke-tilluke.
Täna peale lõunat saabus meie vastas kohale (just sellele samale, kust üleeile uus tuttav Uwe Bremenist oma suure Saksa sõjaväe autost ehitatud kõrbekaravaniga lahkus) Hymer haagis. Esialgu me ei pööranud mingit tähelepanu, karavane tuleb ja läheb. Tunnike hiljem läksime nõusid pesema ja vaatame mingi mehike tuleb kastekann käes vett võtma. Natuke ei uskunud kohe oma silmi. See on ju Dieter!
Kohtusime esimest korda (ja tutvusime) sakslaste Dieteri ning Juttaga 2019. aastal, kui nad olid meie head naabrid Agadiris. Siis tuli pikk paus ja eelmisel aastal suureks üllatuseks kohtasime neid jälle Agadiri kämpingus.
Mis on kummaline, nad tulid parkisid võimalikule lähimale kohale meie juurde teadmata, et meie oleme siin. Siin kämpingus on ikkagi mitusada kohta. Selgus, et see on nende lemmikkoht varasematest reisidest.
Nendest kahest varasemast aastast on ka pildid.
Tänasel taaskohtumisel nad mäletasid kohe Vojaazi nime. Ja veel, Jutta ütles, et enne meid ta nägi Zuuzit meie kassi ja oli tundnud ka ära.
Vahva on näha vanu tuttavaid, eriti just toredaid inimesi. Mul isegi nende nimekaart alles ja reisil kaasas.Weiterlesen