Rastapatsidega nomaad

Doggotravel  Tõttöelda pole ma kuhagi inimesi kartnud ega ehmatanud kui kohtun kellegi erilisema või mis iganes kujul omamoodi persooniga. Aga sel korral sain viimasel hetkel kinni karjatuse sabast ja käte värinast. Kämpingu kööki astus suveriietes lumeinimene. Ta oli kahe meetri pikkune ja kaalus umbes kakssada kilo. Ta oli kergelt ettepoole kaldus - ilmselt harjumuspärane kehahoiak, et mitte pead ära lüüa. Nägu kattis habe ja pikad aastaid pesemata rastapatsid. Ta vajus mühinal kööki sisse ning teretas vaikselt ja viisakalt. Ma eeldasin, et edasi hakkab ta näiteks lauda või kappi tõstma või midagi niisugust, kuid tema vaatas kurval pilgul kraanikausi kòrval leos olevat panni ja hakkas seda küürima. Siis ohkas, jättis poti sinnapaika ja läks minema. Korraks kaalusin mõtet pann ise ära pesta. Aga siis ikkagi jätsin asja sinnapaika. Oma nõudega respomajakeseni jõudes hakkasin kohe Andresele õhinal rääkima, et “nägid vä!?”. Andres ütles, et nägin, nägin, ta sòidab traktoriga, millel on maja taga. 😳… Nii oligi. Vana tore ja õline traktor ning selle taga suurte akendega ümar majake. Kah natuke vana ja õline. Kokku absoluutselt täiuslik kolmik. Need on hetked ja inimesed, mis sunnivad igal aastal ennast veidi geograafiliselt liigutama, et näha inimesi, kohti, momente, situatsioone…