Tiit Kikas

Joined January 2017
  • Day10

    10. - 12. päev / Sihanoukville

    May 5, 2017 in Cambodia

    Nüüd siis esimest korda kui tõmban siin blogis mitu päeva ühe postitusega kokku. Ma tahtsin lihtsalt niiiiii tohutult randa. Lihtsalt vedeleda rannas, käia ujumas ja mitte midagi teha. Ja täpselt seda me ka kolm päeva tegime. Külli tegi vahepeal küll tööd, aga mina lasin silmad pahupidi ja lihtsalt vedelesin - vabandust kõik mu töökad sõbrad...

    Sõime enamasti oma hoovipealses restoranis. Toidud olid väga head ja sai toa arvele kirjutada ja hiljem koos maksta - jäi see kohalikega diilimine ära.

    Sihanoukville on Tai lahes Cambodia põhjaosast väljaulatuv poolsaar. Vesi on väga soe ja põhi mõnnalt liivane. Ainult ettevaatlikult peab vette minema, sest liivas ehitavad krabid endale koopaid ja kui neile peale astud võivad nad näksata. Vahest ujub mõni suur kala ka kõhu alt läbi ja suts ehmatab, aga muidu on ikka väga mõnus. Rannad on üldiselt väga puhtad, sest kohalikud rannahooldajad on sunnitud randa pidevalt puhastama väidetavalt Vietnamist tulevast randa uhutud sodist. Ka meie restorani pidaja käis pidevalt prügikotike käes rannajoonelt asju kokku korjamas. Valget rannaliiva nad riisuvad ja hoiavad samuti väga puhtana. Vahest oli lausa piinlik nende kaunite mustrite peale oma maised jäljed vajutada...

    Geopeitust saime ka otsida, üks nimelt juhtus olema täpselt meie ööbimiskoha külmkapis nii, et väga kaugelt ei pidanud otsima. Teise varanduse jahil käisime paar kilti eemal mööda rannajoont. See oli peidetud ühte rannaäärsesse austraallaste baari. Nii kui letile ligemale liikusin tuli üks sell ja küsis kas ma marihuaana kõhvi ka tahan... 😀 Siiski loobusin - pole teab mis meelemürkide sõber... Pigem väike maitsev koks...
    Igatahes, nägime juba eemalt kuhu varandus on peidetud, aga püüdsime leida hetke, millal hipid valvsuse kaotavad ja me saaksime varanduse vargsi ära võtta ja hiljem tagasi sokutada.

    Ja nii need kolm päeva läksid - rannas vedeledes ja mitte midagi tehes. Üks väga armas kiisu sai meile seal sõbraks ja vist isegi magas me ukse taga. Kelluke oli tal kaelas nii, et kaugelt oli kuulda kui ta jälle tuli. 🐱

    Meie bangalotes me peale enda küll kedagi ei näinud nii, et vist olime seal ainsad külalised.
    Read more

  • Explore, what other travelers do in:
  • Day9

    9. päev / Sihanoukville

    May 4, 2017 in Cambodia

    Bussis teel Phnom Penhist Sihanoukville sai õnneks veidi sõba silmale ja viis tundi sõitu läks nagu niuhti. Tuk-tuki meeste parv ümber, valisime ühe tüübi välja ja sõitsime oma uue peatumispaiga poole. Päris hea oli ikka kui merehõnguline tuulepuhang näkku puhub - hea vaheldus diisli haisusele bussile...

    No bangalo oli super! Vist, ma pakun 20 meetrit merest. Teisel korrusel oli tuba, allkorrusel oli duširuum. selliseid onnikesi oli seal mingi 5-6 tükki. Hoovis kohe restoran kus me siis ka pidevalt einestasime. 😋
    Tassisime oma kodinad tuppa ja eufooriliselt kohe mereäärde lamamistoolidele. Mina sinna jäingi... Külli taipas tuppa magama minna. Eelmine katastroofiline öö andis ikka kõvasti tunda ja ega sellest päevast tegelikult asja ei saanudki - magasime mõlemad selle suurest väsimusest lihtsalt maha. Mul jalad veidi põlesid ära, aga mitte väga hullusti. Õnneks on Küllil kõiksugu möglasid kuhjaga kaasas nii, et aaloe kreem päästis mind hullemast. Õhtul tuli tohutu peavalu ja öösel küsisin isegi valuvaigistit nii hullusti pea valutas... Ma pole tavaliselt eriti mingi peavalutaja tüüp, ilmselt siis väsimusest ja päikse käes magamisest...
    Kõhu valu hiilis ka mõlemile ligi...
    Aga uni maitses jube hea ja selle päevaga oli siis jah nii nagu ta just oli...
    Read more

  • Day9

    8. öö / Ööbuss Sihanoukville

    May 4, 2017 in Cambodia

    Algselt uurisime põhjalikult mis bussid Siem Reapi ja Sihanoukville vahet sõidavad. Kuna distants on päris pikk, siis on kindlasti mõistlik võtta ööbuss, et mitte oma reisist ühte päeva ära raisata. Lihtne - ööhakul bussi, keerad mõnnalt magama ja hommikul ärkad puhanuna juba uues kohas - ühtlasi hoiad ka ühe öö majutuse raha kokku, või siis õigemini majutuse summa eest, oled hommikuks uues kohas - ratastel öömaja...

    No kaks konkureerivat bussifirmat sõidavad seda vahet oranž ja sinine. Oranži kohta kirjutati selliseid õuduslugusid, et väga ei tekkinud sõidu isu...
    TripAdvisoris oli kirjas nii:

    "WARNING - Virak-Buntham Express Travel & Tour.
    DO NOT USE THIS COMPANY. There has been a sexual assault by a driver of this company, and just yesterday a bus crashed and the driver ran away. during the crash, wallets and valuables were stolen. The driver ran over a dog, who was trying to cross, without even breaking hard. He did not even stop after the accident to look, whether the dog was fully dead".
    Jne...

    😂😂😂 Wow - tundus, et mõistlikum on valida sinine buss...

    Ootasime kenasti paviljonis, buss sõitis ette. Suured kotid panime alla pakiruumi. Ise väikeste seljakottidega krõbinal üles. Buss oli tegelikult väga äge, istmeid polnud, kahelpool seinte ääres olid kahe korruselised narid. Ühelpool üheinimese, teisel pool kaheinimese narid. Meie oma oli bussi kõige taga otsas. Kui teised narid olid suunaga sõidu suunas, siis meie oma oli küljega - ühtlasi ka kõige pikem - 2m voodi. Bussi tagaotsas, ehk siis meie juures oli ka WC, kust küll vett ei tulnud ja tuli ei põlenud, aga muidu täiesti talutav. Iga nari kohal seintel oli kaks voolupesa oma elektroonika laadimiseks või milleks iganes vajadus ja ühtlasi oli bussis kasutada täiesti normaalse kiirusega WiFi. Muide üldse peab mainima, et mu viie aasta tagusest kogemusest on siin igalpool WiFi väga korralikuks muutunud. Ühendus ei katke ära ja kiirused on väga head.
    Endiselt on halva WiFi poolest esikohal Eesti ja Soome vahet sõitev Eckero Line kus on nii aeglane WiFi, et mul 20 aastat tagasi Hiiumaal elades krigina-krägina saatel telefoni liini pidi sisse helistades oli ka kiirem ühendus... 😂
    Ühesõnaga kõik kõlas lubavalt!
    Buss hakkas sõitma, teine bussijuht tutvustas kodukorda ja andis igaühele pudeli vett. Kõik sujus, isegi tuled kustutati ära ja raadio ei mänginud. Kõik valmis selleks, et keera aga mõnnalt magama ja hommikul värske nagu tärkav lilleõis.
    Tekk juba lõuani, piilusin veel suts netis ja püüdsin veidi reisikirja kirjutada.

    Hmmm... kuidagi soe on... lükkan teki pealt... no ikka jube soe on... tegelikult ikkagi otsaesine leemendab ja täiega palav... Vaatan ringi kõik rahulikult magavad, tekid ninani... Pistan pea oma koikust välja, sirutan kätt, eespool on täiega mõnus jahe... hmmmm... Kontrollin meie konditsioneeri - kõik toimib, tuleb ju jahedat õhku... Issand kui palav on... Katsun seinu, saan põhimõtteliselt kõrvetada... Oookkkeiiii... Isver, ma lämbun...

    See, et meie konku kõige taga oli, tähendas seda, et me asusime täpselt mootori peal ja kogu mootori kuumus kuumendas ka meie koikut - no põhimõtteliselt sõitsime nagu mootoriruumis... Saades aru, et asi on väga hapu ja siin magamisest ei tule küll midagi välja, läksin bussijuhi abi juurde - nii kui sammu, kaks tegin oli kohe mõnus ja jahe - kõik nohisesid mõnusasti magada ja nautisid sõitu. Tahtsin paluda, et meid ümber paigutatakse, paraku oli buss välja müüdud ja seda võimalust polnud.
    Kadedusest sinisena vaatasin kuidas kõik magasid ja läksin saunaruumi tagasi - no täiesti võimatu - niiiiii palav, et minesta ära...
    Nii me seal põrgukatlas siis ereda leegiga põlesime - 7 tundi... Magada igatahes ei saanud me kumbki sekunditki... Igatahes, ma ei mäleta oma elus sellist kurnatusastet, kui me 6:30 Phnom Penhi jõudsime. Ei suutnud ei rääkida, istuda, astuda...

    Nüüd kaks tundi saime vähemalt konditsioneeritud kohvikus toniseeriva hommikusöögi teha ja siis veel viie tunnine suts otse Sihanoukville! Cambodia imelistele randadele Tai lahe ääres.

    PS! Tasub alati oma kella jälgida, siin on üsna tavaline, et kellad näitavad täiesti suvalist aega... Siin all oleval pildil näiteks pole kumbki pakutavatest versioonidest õige... 😂

    Ka lennujaamas oli tablool kell paarkümmend minutit vale nii, et ära usalda ja kontrolli...
    😎
    Read more

  • Day8

    8. päev / Siem Reap

    May 3, 2017 in Cambodia

    No tänane päev oli küll täiega turistikas... 😀
    Esiteks puhkasime ennast korralikult välja. Üli mugav pirakas voodi suurte patjadega. Sõime hotelli lobbys rikkaliku hommikusöögi ja vedelesime basseini ääres päikse käes. Öömaja hinna sees oli ka kummalegi väike massaaž nii, et lasime ennast täiega mudida. Tädi trampis põlvedega seljas ja pigistas sääremarju nii, et silmamunad tahtsid peast välja lennata, aga kokkuvõttes oli päris mõnna.

    Siem Reapis oligi plaan olla ainult üks öö ja kohe edasi sõita Tai lahe äärde Sihanokville. Kuna me ööbuss läheb alles 23:30, siis ju veel terve päev vaba ja võtsime ühe templituuri, millest ma tegelikult ammu unistanud olen. Olles kirglik Tomb Raideri mängu fänn ja kõik osad eeskujulikult läbi mänginud, siis tahtsin väga käia Angkor Wat'is ja selle ümbruse templites - koht, mille järgi on tehtud mitmed Tomb Raideri mängu levelid ja muide ka TR filmis on nii mõnedki stseenid just nimelt siin filmitud.
    Tuk-tuk'iga sõitsime päris pika maa vanade metsade vahel - pilet, et templitesse pääseda tuli osta mingist täiesti X kohast - kilomeetreid eemal templitest... Jube peen ja tähtis oli kõik, nagu piirikontroll. Pileti peale prinditi isegi näo pilt...
    No jahmatavalt aukartustäratavad on ikka need pea tuhat aastat vanad templid. Mõned on päris hästi säilinud, mõned on päris lagunenud. Eks neid seal nüüd poputatakse ja konserveeritakse. Ajahammas on päris korralikult oma töö teinud ja loodus on hakanud templeid vaikselt üle võtma. Suured puud (loe: suured) on kasvanud templimüüride peale justkui sooviksid neid alla neelata...
    Nagu mainisin, on TR'i mitmed levelid siinsete templite järgi tehtud, ja ausalt öeldes oli päris veider äratundmine, et ooo, ma olen nendes templibasseinides ujunud, või, et ma olen mööda seda müüri mööda roninud ja tean täpselt mis seal taga on... 😀
    Angkor Wat oma kaastemplitega on ikka tõeline ime ja kui seal ees seista, siis paneb küll tahes tahtmata mõtlema, et see ei ole lihtsalt võimalik, et inimene sellised ehitised tuhat aastat tagasi valmis meisterdas, see pole lihtsalt võimalik... eriti kui vaadata mis seal ümbruskonnas praegu toimub... - ühtlasi kui tahta siin nüüd veel faktidega laiata, siis on tegu maailma suurima pühakojaga...

    Paar geopeituse varandust leidsime ka templimüüride vahelt!!! 😎

    Jõudsime juba hämaruses tagasi hotelli - me check-out oli küll juba kell kaks päeval, aga hotelli-pere lubas meil reisikotid päevaks nende juurde jätta ja õhtul veel kuni bussi minekuni basseinis vedeleda.

    Bussijaam oli meile nii lähedal, et imelik oleks olnud mingit transporti võtta. Kotid seljas marssisime kõrvaltänavasse. Uurisime järgi, et see on ikka kindlasti õige koht, tegime veel läheduses ühed smootid ja pannkoogid ja läksime bussi peale.

    Seiklustest bussis tuleb kirjutada juba eraldi peatükk...
    😀
    Read more

  • Day7

    7. päev / Siem Reap

    May 2, 2017 in Cambodia

    Huuuuu... uni oli tappev, miks küll inimene normaalsel ajal magama ei saa ja siis sured iga kord kui kell heliseb...

    Kuidagi mingi sisemise alalhoiu instinkti ja kohusetunde seguga sai ennast voodist üles pekstud. Kiire pesu, viimased asjad kotti ja Airbnb'st võetud korter kenasti korda jäetud, tuiskasime tänavale, et taksoga metroosse sõita. Saimegi takso, aga taaskord - see taksojuht vist isegi ei teadnud mis asi see metroo on, veelvähem oskas ta meid sinna sõidutada. Kui mulle keegi seda räägiks, ma ei usuks, aga nad tõesti absoluutselt ei saa aru kus nad elavad või mis ümberringi toimub. Vahepeal lasi akna alla ja küsis ühe kohaliku käest, et kuhu me sõita soovime, see siis ilgelt pikalt seletas. Me teadsime ise ju väga hästi, lihtsalt suurte kottidega ei viitsinud hommikul vara jala kõmpida... GPS oli mul ka käes, aga sellest ei tea nad üldse midagi ja ilmselt ei oska ka seostada, et see sinine joon kaardil tähistab trajektoori mida mööda me liikuma peaksime... Mingi aeg tõmbas taksojuht hoo maha ja näitas ühe pilvelõhkuja poole, et kas see on see kuhu me minna soovime... Edasi, edasi näitasin talle ja ütlesin "Metroo" kõikides võimalike dialektides mida suutsin esile manada. Tüüp pööritas vaid silmi ja ei leidnud sellel sõnal mingit puutepunkti infoga mis tema hallata on... No mingi hetk igatahes metroo paistis ja me palusime peatust, ega ta siis ka ei mõistnud kuhu me täpselt minna soovime ja lasi meid lihtsalt keset suurt ristmikut maha - autod taga tuututamas. 😀

    Esasi liikusime MRT metrooga kohe liini täitsa teise otsa, kusjuures muidu on neil metroodes kõik suurepärane ja lihtne, aga see info, et kui kiiresti rong algpeatusest lõpp-peatusesse jõuab, seda pole kusagilt võimalik leida. Piinlik öelda, aga ma otsisin eelmine õhtu internetis ligi kaks tundi, et kui pikk see teekond siis on. No võõras linnas ma ei tea ju kas see sõit kestab pool tundi või kaks tundi ja kui tahta oma marsruuti lennujaama planeerida, siis on see ju ikkagi suht oluline. Lõpuks sain nii, et tõmbasin telefoni ühe metroo marsruudi planeerimise äpi ja sellega mingi imeväe läbi sai siis näha täpset aega - 40 min. Aga jaa, metroo on siin alles väga uus ning uueneb pidevalt ning kohe-kohe tulevad uued liinid nii, et igati moodne, lihtne ja kiire.

    Metroost Exit2 ja juba nägime tädikest vehkimas sildiga "A1" - meie buss lennujaama. Suurepärane - ühistransport toimib siin ikka täie rauaga!

    AirAsia lend oli mugav ja kiire ja pooleteise tunni pärast maandusime juba Seam Reap'i pisikesel lennuväljal. Võrreldes Taiga oli siin kõik järsku nii puhas ja hoolitsetud.
    Passikontrollis läks siin ikka päris korralikult aega ehki me olime ühed esimesed järjekorras kuna kirjutasime migratsiooni blanketid juba kenasti lennukis valmis. Kõikidest sõrmedest tehti sõrmejälje pilt, fotografeeriti nägu, tädi vaatas kurja näoga nagu kindlasti tahaks ma midagi ebaseaduslikku riiki smuugeldada... Aga tegin lollilt rõõmsa, sinisilmse turisti näo pähe ja mingi 10 minutiga juba pääsesin.

    Hotelli poolt oli meile tuk-tuk'i mees nimesildiga vastu saadetud. Vahetasime valuutavahetuspunktis suts kohalikku raha, mis hiljem selgus, et oli viga..., ostsime 6$ eest Cambodia SMS'i ja saime kohe 4G levisse! 😀

    Tuk-tuk'i sõit oli päris pikk ning põldude ja väikeste onnide vahel hakkasin juba mõtlema, et huvitav, huvitav kus see linn siis nüüd on - hiljem selgus, et see ongi linn... 😂

    Siem Reap on üli armas väike linnake ja meie hotelliks sattus vist linna ilusaim maja - igavene uhke ja sammastega... nägi välja nagu Valge Maja... Väike besseinike oli ka maja ees nii, et igati mõnus.

    Kuna Küllil oli töövärkidega mingi jant, siis ma läksin linnapeale ja püüdsin hotelli miskit süüa tuua - ja siis selguski, et Cambodias on kasutusel rahana ikkagi US dollar, münte ei kasutata ja peenraha asendabki kohalik raha, ehk siis sisuliselt olime vahetanud lennujaamas hunnikute viisi peenraha. Õnneks mõned kohad ikka võtavad seda kohalikku raha suuremates kogustes pika hambaga vastu nii, et päris rahatuks me ei jäänud. 😀

    Olgu siis siinkohal ära toodud, et 1€ = 4425 KHR (Riel). Nii, et hinnad kohalikes ühikutes on kosmilised. Tegelikult aga tundub, et Cambodia on nendest kolmeteistkümnest aasia riigist kus mina käinud olen ilmselt kõige madalamate hindadega.

    Hiljem tuiasime linnapeal ja tutvusime ümbrusega - Siem Reap on super äge koht. Okei, on vaesust, aga kõik on puhas ja kuidagi rõõmus ja terve. Käisime ööturul, võtsime veel väikse smootie ja öö-koksi ja hotelli puhkama.
    Read more

  • Day6

    6. päev / Bangkok

    May 1, 2017 in Thailand

    Täna hommikul võtsime vastu otsuse, et Cambodialt, Sihanoukist (mida me siin keerulise nime tõttu Sigatüükaks kutsume) ei sõida me Vietnamisse mitte ööbussiga vaid lennukiga. Mõeldud tehtud - lennuki ajad sobisid kenasti ja tänu sellele lükkele saame ühe vaba õhtu veel maalilises Cambodia rannas veeta. Külli tellis oma krediitkaardiga piletid ära ja tavaliselt nagu ikka järgneb sellele lennufirma poolne kinnitus. Aga mida pole, seda pole... muutusime juba ärevaks ja ma kirjutasin kontoritesse paar kurja kirja... Ei ole kinnitust, ega ole ka vastuseid lennufirmast... Aga kuna tegemist oli suhteliselt usaldusväärse lennufirmaga ja meil oli juba järgmine hommik neid pileteid tarvis Cambodia piiril näidata, siis proovisin ise ka samad piletid uuesti tellida... Kõik õnnestus ja tuli kinnitus, et piletid olemas ja meil süda rahul. Ilmselt oli eelnevalt siiski lennufirma või krediitkaardi netimakse probleem. Igaks juhuks soovitasin Küllil pangaväljavõttest üle vaadata, et ega ei ole raha maha võetud või bronnitud ja mis selgus... Külli krediitkaart oli tühjaks varastatud - OMG... Kogu kaart on mingi kasiino firma arvele üle kantud - uskumatu... Helistas panka ja lasi kõik kaardid sulgeda...
    Ehk siis mingi nipiga ikkagi suudavad kurikaelad hellale infole ligi pääseda ja inimeste kontosid tühjendada... Swedbank hakkab seda nüüd protsessima ja loodetavasti paari kuu jooksul maksavad tagasi, aga kui sa oled viie kuusel reisil, siis on muidugi šokk päris suur. Õnneks polnud kõik munad ühes korvis... 😀

    Kuna homme lahkume riigist, siis oli soov veel täna kohalikust valuutast lahti saada. Viisime pesud pesumajja ja käisime söömas restoranis "Lido" - paraku see polnud see lätlaste restoran vaid hoopis itaalia toidu või õigemini itaalia toidu laadse toidu restoran. Tuiasime niisama ringi ja uudistasime lähemaid kodutänavaid. Igatahes mingi hetk olime me nii osavalt kohalikku valuutat kulutanud, et pidime juurde vahetama... 😀😀

    Õhtustasime väga armsas kohalike söögikohas. Seal paelus koheselt mu tähelepanu TV statiiv. Suur televiisor oli seina peale pandud ja et ta ikka kindlasti sealt alla ei kukuks olid üle ekraani (!!!) tõmmatud kaks rihma. Mis need kaks rihma siis ikka - enamus pilti on ju näha... 😂😂😂

    Kuidagi läks jälle nii, et ei saanud normaalsel ajal magama ja hommikune äratus, et aegsasti lennukile jõuda, oli juba hirmutavalt lähedal ning loomulikult parim ja magusam uni oli siis kui kell helises...

    P.S. Pole varem seda siin kandis täheldanud, et annetusi tehakse maiste ja igapäevaste asjadega - fotol on armuandideks ohverdatud mahl, vesi, sprite ja apelsini fanta - avatud ja kõrred kenasti püsti sees, kõik selleks, et jumalatele meelepärane olla. Ma muidugi pole päris kindlel kas apelsini fanta on jumalate lemmik jook, aga no samas kunagi ei tea...
    Read more

  • Day5

    5. päev / Bangkok

    April 30, 2017 in Thailand

    Täna on Küllil sünnipäev - palju õnne, juhhuuu!!!
    😇

    Otsustasime teha lebopäeva. Ja Külli lubas ka mitte töötada. Tal selline töökoht, et ta saab oma arvutiga tööd teha kus tahes maailma otsas ja siis ta siin ikka iga päev midagi nokerdab... Aga mitte täna!

    Läksime nurgapeal olevasse veidi suuremasse ja uhkemasse Malaysia hotelli hommikust sööma. Ja seda tegelikult kindla teadmisega, et seal hotelli hoovis on väike oaas ilusa basseiniga. Hommikusöögi tegi eriti võrratuks joogiks olev kuning-kookos, no ikka kasvab häid asju puude otsas...

    Pärast hommikusööki saingi siis basseini ääres oma esimest päevituse päikest. Olen isiklikest kogemustest igati teadlik, kuidas päikese käes ära põlemine käib nii, et püüan seda sellel reisil vältida! Päris mõnus on sellise kuuma käest natukene jahedamasse vette sulpsata... (rõhk sõnal "natukene")... 😅
    No põhimõtteliselt vedelesimegi terve päeva basseini ääres ja nautisime suve - kui seda nii võib nimetada...
    Mingi soome härra oma haaremiga oli ka basseini ääres, aga ma ei suutnud siin nüüd küll päris täpselt tuvastada kes neist siin oli laps ja kes elukaaslane...

    Plaan oli õhtustada linnas kusagil hubases kohas ja hiljem minna kokteilitama ühte maailma kõrgeimasse roof-top kokteilibaari. Minu pealekäimisel me õhtusöögikohta välja ei otsinud ja otsejoones kohale ei sõitnud - pakkusin, et vaatame tunde järgi, jalutame - kui meeldib lähme sisse ja õhtustame. Ütlen kohe ära, et see oli suur viga... Tegelikult on nii, et siin linnas ikkagi jala ei käida, kõnniteid ei ole ja kui sa tahad kuhugi minna, siis otsustad ära, võtad takso või tuk-tuki ja sõidad otsejoones kohale - muidugi ise pead teadma kus see täpne koht asub, sest taksojuhid reeglina ei tea Bangkokist midagi.

    Niisiis juhtuski, et me olime ühel hetkel keset suurt peatänavat, kuus rida ühele, kuus teisele poole ja mida ei ole on restoranid - mitte ühtegi... Sünnipäevalapsel hakkas vaikselt suu kriipsuks tõmbama - ma innustasin takka, et siin järgmise nurga taga kindlasti on... ei olnd...
    Lõpuks ootamatult endilegi seisime mingi toidukoha ees nimega "Secret Garden". Nimi ju igati uhke ja tegelikult oli ka sees täitsa okei kui poleks olnud paberist söögialuseid ja nende peal kõikides laudades kummuli pööratud taldrikud... Ma ei kujuta ette miks oli sellist veidrat väljanäitust tarvis teha, võibolla neil polnud lihtsalt kappi kuhu kõiki neid taldrikuid panna - aasias ju pidevalt ruumi puudus...
    Igatahes "Secret Gardenisse" me maha istusime ja õhtusöögid tellisime. Midagi eriti aru ei saanud mis nad seal pakkusid, rohkem nagu piltide järgi tellisime - söökide hinnad olid päris krõbedad ja tõotas tulla igati elamuste rohke söömaaeg - tuligi...
    Sünnipäeva lapsele toodi kana rupskid... nägid nirud välja ja ei saaks öelda, et väga kutsuvad oleksid olnud ja ega vist päevakengelasele eriti meeltmööda ka polnud... Minul, kes ma samuti ju pildi järgi tellisin nägi toit päris isuäratav välja ja tegelikult, ütlen ausalt, oli väga maitsev. Ise veel salamisi mõtlesin, et mul siin nii uhke roog, teine peab seal keedetud kana varbaid, nokki ja siseelundeid sööma... Mul olid sellised pikad nuudlid ja nende vahel fritüüritud mingi lihaollus, nuudlitega kenasti sassis ja väga põnev kombo - tore sigrimigri selline... Kui mul hakkas toit juba enamvähem otsa korrale saama, siis hakkasin vaatama, et mis liha see nüüd siis selline on, vedasin kahvliga selle sigrimigri sirgeks ja oh rõõmu, söön selliseid peopesa suuruseid ämblikke... 😳😳😳
    Praegugi kirjutades viskab judinaid sisse kui sellele mõtlen, mu armas õde, kes pööraselt ämblikuid kardab oleks sinna samasse ilmselt maha surnud - no need olid tõesti koledad ja suured ämblikud, aga nuudlitega segamini ponud üldse näha... Samas, nagu ma ennist mainisin, tegelikult olid väga maitsvad, aga igatahes ma juurde ei tellinud... 🤢

    Kõht mõnusasti ämblikke ja rupskeid täis siirdusime kokteilibaari poole. See oli tõeline vaatamisväärsus - 61 korrusel, pilvelõhkuja katusel - 360 kraadi tuledes Bangkok. Hämmastav on see, et mitte kusagil pole kirjas kui kõrgel see baar asub - on ainult, et 62 korrus, aga see on kõik. Püüdsin ka internetist otsida - ei midagi... Nii, et kui keegi teab või leiab andku siin teada "Vertigo Moon Baar". Kõik oli väga suurejooneline, aga Mojitot nad taaskord seal õigesti teha ei osanud... 😂

    Siin pannakse kohad miskipärast suht varakult kinni, seda enam, et oli lisaks veel ka pühapäev. Aga kuna üks kokteil tahtis veel joomist, leidsime seal samas lähedal veel ühe baari mis on kaheni lahti "Revolucion" - täpselt nii kirjutatakse...
    See koht nägi väga sellise euroopa klubi/baari moodi välja. Igati cool ja videost said seintel näha kuidas neil pidu reedeti, laupäeviti käib - puupüsti rahvast täis, letitantsijad, tulepuhujad, jne...
    Rahvast oli suhteliselt vähe ja üli mõnus oli õues terrassil istuda ja soojas Bangkoki öös jahutavat Mojitot libistada...
    Ühel baarimeestest oli vist ka sünnipäev... igatahes tegi ta kogu baarile shotid välja ja oli selline igati tšill ja mõnus meeleolu... 😇
    Baariomanikud hakkasid me lauale lappidega järjest lähenevaid ringe tegema ja otsustasime ise viisakalt lahkuda enne kui nad meid sundima hakkavad... Meist jäi sinna maha veel üks väike seltskond prantslasi kes aktiivselt kahte kohalikku Bangkoklannat ära rääkisid. Loodetavasti nende pidu veel jätkus pikalt... 😀

    Meie igatahes võtsime ontlikult takso, 60 trepiastet ja sai viienda päeva lõppenuks lugeda...
    😎

    BTW: need ämblikud, mida ma isukalt sõin on teise pildi keskel...
    😳🤢🕷🕷🕷🕷🕸
    Read more

  • Day4

    4. päev / Bangkok

    April 29, 2017 in Thailand

    Tänane ärkamine oli juba inimlikum. Mõnus jahe, mitte nagu lumehanges. Aga lööklaine oli endiselt ränk kui köögi ukse avasin... no küll ikka kõrvetab siin kandis... Jeebus...

    Hommikust sõime me ööbiskoha lähedal kõrvaltänavas ja see oli päris põnev, ega siin menüüdest ja hindadest eriti aru ei saa - on jah ingliskeeles, aga kunagi tegelikult ei tea mis sulle ette tuuakse. No kasvõi lihtne näide, et kui on midagi kanaga, siis selle kana nad ju taovad tegelikult matšeetega halastamatult koos luude ja kontidega pisikesteks tükkideks ja jumal teab mis sinna sinu portsu sisse parasjagu juhtub - kana varbad või kintsutükk või süda...
    Aga sellest hoolimata, et kunagi ei tea täpselt mis sulle ette kantakse on siin toidud üli maitsvad... vähemalt mulle... 😀
    Samuti on hindadega, et eriti pole mõtet arvutada, sest igalpool on omad trikid-nipid, tipid-täpid ja kuidas nad neid summasid kokku löövad... vähe usutav, et nad ise ka päris täpselt teavad... 😀

    Igatahes täna õnnestus meil siis külastada Grand Palace. Jõudsime imekombel õigeks ajaks ja juba olime peaaegu sees kui tuli kurja pilguga valvuri-onu ja ütles, et lühikeste pükstega on "no go"... Samas näitas kavalal ilmel kohe üle tee asuvale poele, kust saab siis kiirelt endale pikad püksid osta. No eks ta mingi lelletütar seal ilmselt töötas. Tegin siis pükste šopingu ja kuna meil liiga palju aega polnud, siis haarasin suht esimesed ettejuhtuvad. No ekstreem-tobe oli neid enda lühkaritele peale vedada, aga mis teha kui mu siresääred ei sobi kohalikele pühakutele...
    Pükste äri läks neil igatahes suurepäraselt ja seal oli kindlasti oma Nokia leitud, sest Grand Palace külastab päevas tuhandeid inimesi - tegemist on tõeliselt suure alaga ja ilmselt võiks seal nädal aega ringi kõmpida ja ikka kõike hoomata ei jõuaks... Vaatasime siis innukalt igasugu nikerdustega torne ja viguritega ehitisi - oleme ausad, veidi liiga palju inimesi ning seal tekkis küll selline ebameeldiv turisti tunne. Kõik oli hingematvalt ilus ja templid nagu muinasjutu raamatust, aga kuidagi ei tulnud seal seda tunnet peale, et oo kui spirituaalne kogemus... Ühes templis istusid kaks valget esireas - naine oli ilmselgelt tohutu entusiast, tegi kõikvõimalikke poose, et mehe ja naise energia ikka iidsete templi seinte vahelt viimast võtaks... mees vaatas vilks-volks ringi, sirutas jalgu ja oli vist suht ootusärevuses teadmisest, et see ei saa ju lõputult kesta...

    Kell hakkas halastamatult tagant suruma ja pidimegi hakkama vaikselt lahkuma, aga ega see siin nii kergelt ei käi... Tuhanded inimesed olid järjekorras, et pisikesest väravast välja saada ja eks see paras laulupidu seal oli...

    Lisaks tava külastajatele oli see koht puupüsti täis mingeid mustade ürpidega tüüpe - ma pole küll päris kindel, aga ma kaldun arvama, et see on seotud härra Tai kuninga surmaga. Nimelt ta siin võttis kätte ja suri mõni aeg tagasi ja kogu Tai leinab oma kuningat aasta otsa - selline kohe pikemat sorti leinaperiood. Terve riik on kuninga pilte täis ja valge-mustaga kangad sümboliseerivad kodanike leina.

    Tegelikult üsna väsinud sellest suurest melust tiksusime edasi Wat Pho poole. Taaskord templite ala, kus ühe hoone sees pikutab 46 meetrine suur Buddha kuju. No vot see oli koht kus oli rahu ja vaikus ja sai kogu seda siinset vaimsust ka veidi tõsisemalt võtta. Kohapeal oli mungakool ja juhuslikult sattusime just ajale kus nad oma palveid laulsid ja omi munga toimetusi toimetasid. Inimesed istusid hiirvaikselt põrandal vaiba peal ja nautisid. Suur Buddha oli... SUUR... väga suur... pikutas seal täies õndsuses ja tundus eluga väga rahul olevat. 😇

    Õhtustada plaanisime Chinatownis. Sinna oli paar kilomeetrit nii, et võtsime tuk-tuki. No need sellid on super kauplejad ja tegelikult on see üsnagi tüütu. Algselt küsiti meilt 500 Bahti ja lõpuks sõitsime 80 Bahtiga ja ilmselt kohalik oleks veel poole odavamalt sõitnud... 😀

    Õhtusöök ei näinud kohaliku välirestorani taldriku peal teab mis isuäratav välja, aga oli tegelikult suurepärane maitse-elamus. Parem siis niipidi... 😀

    Teemajas lürpisime veel tunnikese teed ja sõime mingeid magusaid krõbinaid.

    Ja siis see juhtus... Ma otsustasin, et täna proovime Duriani. Teades kui jube see on, ostsin võimalikult väikese tüki, aga no lepime kokku, et 100m ette- ja tahapoole oli see Duriani hais tunda... Lasin küll pakkida kilekotti, aga metroos, kuhu seda puuvilja on keelatud tegelikult sisse võtta haises nüüd kogu vagun... 😀😀😀
    Koju jõudes võtsime julguse kokku ja proovisime - no ütleme nii, et päris keeruline on ikkagi seda endal kurgust alla saada... väga keeruline... Võtsin kaks ampsu ja pärast veel hommikuni tundsin seda kohutavat maitset suus, aga no vot, miljonite inimeste lemmik maius... 😳
    Külli minestas päris ära kui ühe ampsu proovis...
    😀😀😀

    Toreda üllatusena tuli see, et andsin hommikul majaomanikule teada, et duši soojavee aparaat ei tööta ja kui õhtul pesema sättisin, selgus, et tüüp oli selle ära vahetanud ja üle mitme päeva sai jälle sooja veega pesta! 😀 Samas olgem ausad, see siinne "külm vesi" nüüd ka väga KÜLM ei ole... 😁
    Read more

  • Day3

    3. päev / Bangkok

    April 28, 2017 in Thailand

    Avan silmad - kus ma olen...??? Jube külm... Aaa, õige reisil - õhtul olin pannud konditsioneeri kõige külmema ja kõige tugevama programmi peale - täitsa lõpp, käsivars härmas ja hingeõhk aurab, no sellepärast polnud nüüd küll tarvis siia sõita. Ruttu uks ja aken lahti ja RÕDÕNK....... BUMMMMM...... SLASHHHHH......
    Nagu aatompomm oleks meetri kaugusel plahvatanud, selline kuuma lööklaine lõi näkku, et korraks võttis hingest kinni...
    Isssand kui soe siin on... see ei ole reaalne...
    😛

    Sain ennast korralikult välja puhata ja olin valmis vastu võtma kõike mida aasial mulle pakkuda on... 😀
    Kell oli juba päris palju tegelikult kui hakkasime välja sättima. Tahtsin raha, lõputud kullakangid ja briljandid toa seifi panna, aga selgus, et seifi uks oli eelmiste külastajate poolt lukku pandud ja läks mingi mega aeg kuni majaperenaine seda seifi muukis, lõpuks sai ta selle kuidagi ausõna peale lahti, ma panin oma tähtsad asjad sisse ja no eks nüüd varsti siis selgub, kas selle seifi kunagi lahti ka saab...

    Täna tahtsime külastada Grand Palace.

    Mõnus hommikusöök, suu peas põlemas ja lõõrid lahti siirdusime takso jahile. Neid on siin väga palju ja sõit nendega odav. Taksod on suht puhtad ja konditsioneeridega nii, et ilmselt võrreldes kõikide teiste veidrustega on taksosõit siin kõige parema hinna/kvaliteedi suhtega.
    Taksoga saime sadamasse ja mööda jõge peaks paadiga saama ilusti me soovitud Grand Palace'ni. Selleks tuli läbida isehakanud paadimeeste maffia ja nende "ainult sulle/ainult täna" super pakkumisi trotsides külma närviga edasi marssida. Kui jõudsime sadama kassani, saimegi piletid paadile mis meid kohale viis.

    Jõgi on pööraselt must, haiseb ja on sõna otseses mõttes igasugu solki täis. Nii kurb!!! Mul on tunne, et siin ei suhtu keegi sellesse jõesse kui loodusesse vaid see on lihtsalt üks suva transpordi tee ja rahateenimise võimalus. Kõik mida vaja pole, kõik läheb vette.

    Vesi mis tuleb kraanist on nii must, et seda ei lubata ka keedetud peast juua... Ainult poest võib joogivett osta... või on see reklaamitrikk - ma ei tea, igaks juhuks ei hakka proovima ka...
    🤢

    No igatahes kui me kohale jõudsime selgus, et Grand Palace suletakse juba kella kolmest ja meid igatahes sisse ei lastud. 😀😀
    Kuna sealkandis on päris tihedalt geopeituse aardeid, siis tõmbasime oma kaardid valla ja püüdsime Bangkokist kolm aaret - see oli väga äge! Nagu ikka, juhatas geopeitus mingite veidrate kohtadeni kuhu muidu vaevalt et sattunud oleks.

    Õhtul külastasime ööturgu - püüdsin mitu tuk-tuk'i ja mitu taksot enne kui leidus juht kes sellest Bangkoki kõige kuulsamast ja rahvarohkemast ööturust (mis toimub traditsiooniliselt iga neljapäv kuni pühapäev) midagigi kuulnud oleks...
    Mõistagi pidi taksojuhti ikkagi ise juhendama...
    👍🏼😀

    Ööturg oli täiesti kreisi - sealt vist oli võimalik osta kõike... hambaorgi teritajast lennuki sisekummini välja, ja loomulikult lõputult süüa/juua ja baare...
    Toitusime maitsekalt ja hiljem võtsime välibaarist ühed Mojitod, arusaadavalt ei sisaldanud see kokteil purustatud jääd, uhmerdatud piparmünti, rafineeritud suhkrut ja laimi, aga muidu oli minumeelest päris hea... ehk siis rumm valge suhkruga või midagi sellist... 😂

    Tagasi otsustasime minna metrooga. Kusjuures see kui lihtne on siin metroo ja Sky Train'iga sõit, navigeerimine ja piletite ostmine on päris muljet avaldav - päriselt ka. Euroopa linnades peab üldjuhul olema navigeerimise doktorikraad, et ühistranspordiga ühest linna otsast teise sõita...

    Teepealt veel neli kollast mangot kaasa ja 60 astet viiendale... 😛

    Mis nüüd muidugi oli päääris imelik...
    Kööki minnes ei avanenud köögi uks - lükkan, aga midagi on ees... Mismõttes... No lükkan täie jõuga, tuleb väike prigu ukse vahele ja näen, et külmetuskapp on ukse ees... ??????? Ja nii oligi, sõtkusin nii kaua kuni sain külmiku ukse eest ära ja ukse lahti, aga siiani on see müstifikaatio, sest köögist välja mujalt kui uksest ei saa ja ukse kaudu väljudes ei saaks niimoodi kappi ette tõmmata... Ääää... aasia kummitus? Lisaks pärast lendas veel rärik ka heast peast teleka pealt maha nii, et tegelikult päris põnev... või olen ma liiga palju "Selgeltnägijate tuleproovi" vaadanud... 😂 Aga no fakt on see, et külmik oli ukse ees - ma ei tea - UFOd siis...
    Read more

  • Day2

    2. päev / Bangkok

    April 27, 2017 in Thailand

    Nii, sain juba sugeda, et kus on uued postitused... No las ma nüüd sekundikese naudin seda päikest ja kuumust ja kõrgrõhkkonda... Aga jaa, püüan nüüd kõik kenasti järgi kirjutada, eks mul on tegelikult ikka märksõnad iga päeva kohta tehtud! 😀

    Nagu siis öeldud, õhk oli nii kuum nagu sauna oleks sattunud ja reaalselt esimese 10 sekundiga olin üleni pealaest jalataldadeni läbimärg - no kas saab midagi mõnusamat olla, kui seniidis lõõmav päike ja 36 kraadi sooja... Mmmmm...
    Väga armas oli kohtuda juba pea neli kuud aasias ringi rännanud Külliga - üleni pruun ja boss nagu kohalik... 😀
    Nagu ikka uues riigis vahetasin Eurod kohalikeks rahadeks - Bahtideks, otsisime kus asub Airport Train ja umbes-täpselt 30 minutiga olime Bangkoki südames, sealt metrooga mõned peatused, 20 minutit kõmpida ja oma öömaja ees me olime. Ametlikult on check-in 14:00, aga kirjas on, et kui jõuad veidi varem, siis oodata kõrvalmaja ees punastel toolidel ja keegi laseb mõne aja pärast majja sisse... No ootasime siis (oot, kas ma mainisin, et siin on niiiiiiii soe... Issand kuidas mulle soe meeldib...) ja tuligi mõne aja pärast tädikene, palus mul punaselt toolilt püsti tõusta ja tooli katte üles tõsta... oot midamida... jajaa, tõsta tooli kate üles! No okei, tõstsin punase tooli, punase riidest katte üles ja selle all oli valge ümbrik,kuhu suurelt peale kirjutatud "TIIT KIKAS"... Ehk siis ma tulin teiselt poolt maakera, reisisin pea 18 tundi ja nüüd istusin juhuslikult oma nimelise ümbriku otsas??? Ja olen aus, kui ütlen, et valisin selle konkreetse tooli täiesti juhuslikult - igatahes väga kreisi kokkusattumus...
    Ümbrikus olid öömaja võtmed ja igast huvitavat lugemist mis peremees oli sinna kaasa pannud, et mida võiks n.ö. kohustuslikus korras Bangkokis vaatamas käia. Tuba oli........ 5 korrusel ja sinna treppi mööda üles jõudes ei olnud riietel enam ühtegi kuiva plekikest...
    Aga see eest on siin toas konditsioneer, üks siseventilaator, üks väliventilaator, telekas, ruuter, ja duši vee kuumendamise aparaat. Nii, et mul läksid sellest tehnika hunnikust silmad särama, otsisin manuaalid välja ja hakkasin nende hingeeluga tutvuma. Resümee oli paraku selline, et telekas ja soojavee aparaat ei tööta...

    Ajavahest ja pikast reisist tingitud väss hakkas iga tunniga ennast rohkem tunda andma, aga no ma tean, et ei tohi magama minna, muidu ei saa öösel magada ja lükkad seda agooniat ainult edasi. Niisiis otsustasimegi minna linnapeale - Külli pidi veel Vietnami saatkonnast (loodetavasti) oma viisa kätte saama. Õnneks saigi.

    Esimene Tai kohalik restoran - pole paha, suu veidike põles, aga no lihtsalt võrratu, süüa nad siin oskavad teha... (midagigi...)

    Mööda linna kõmpides oli palavus täiesti tappev ja käsikäes väsimusega hakkas vaikselt pilt tasku veerema... Ega ma ei julgenud Küllile öelda, see ju nagu kohalik, ei saa ammu enam temperatuuridest aru... Päästvaks ideeks sai ettepanek minna ja osta 7/11 poest üks vesi - kindla teadmisega, et see on pööraselt üle konditsioneeritud ja toob jälle põhjamaalasele pildi ette - toimis... huuuuuuuuu...

    Ühest suurest kaubanduskeskusest püüdsin osta SIM-kaarti, et saaks oma telefonile interneti sisse, seda eelkõige Google Maps'i tarvis, sest ilma selleta on siin võimatu liigelda kuna tänava nimesid ei kasutata ja näiteks taksojuhid on siinses liikluses umbes sama targad kui mina või sina, selle vahega, et mina suudan neile GPS'st ette öelda kuhu tuleb pöörata - ma annan aru, et see kõlab uskumatuna, aga nad ei orienteeru siin absoluutselt kus midagi asub, aga teisest küljest ei oska nad sõnagi ingliskeelt, kuid samas ei ütle nad kunagi, et nad ei tea, sest see pole viisakas...

    Esimene tüüp kelle käest SIM kaarti püüdsin osta ei vaevunad vastama mu ühelegi küsimusele, et kui kiire interneti pakett see on või kui kauaks selle paketi saab ja nii edasi, kähises ainult "PAHHHPOORT, PAHHHPOORT" ma ei saanud alguses midagi aru, siis selgus, et ta soovis mu passi, aga kuna ma oma küsimustele vastust ei saanudki, siis läksin teise kauplusesse - seal kõik sujus ja sain endale uue SIM kaardi koos kiire internetiga seitsmaks päevaks - jee!

    Väsimus tappis ja külm Sprite tundus nagu jumalate jook... 😀 Tuk-tukiga kodu poole sõites sai uni must lõplikult võimust ja ma lihtsalt kukkusin magama, telefon lendas avatud Google Mapsiga suure pauguga põrandale ja ehmatasin üles - hea, et sealt kolmerattalise köötsaka otsast alla ei sadanud...

    Koju jõudmisest mäletan ainult seda teadmist, et ma ei saa ju siia õue trepi peale magama jääda ja TULEB need 60 astet viiendale korrusele ära kõmpida...
    Visuaal: ukse lukuauk, voodi, blackout...
    Read more

Never miss updates of Tiit Kikas with our app:

FindPenguins for iOS FindPenguins for Android