Philippines
Estria

Here you’ll find travel reports about Estria. Discover travel destinations on the Philippines of travelers writing a travel blog on FindPenguins.

5 travelers at this place:

  • Day53

    51. päev- Balinghai Beach

    February 25, 2017 on the Philippines

    Täna hommikune plaan oli jalutada Mount Luho juurde ning sealt edasi vaadata.. peamine oli jōuda keskpäevaks koju, kuna täna tuli jälle majutust vahetada. Ärkasin varakult üles, aga mida tegi ilm... ladistas vihma sadada... loomulikult. Keerasin teise külje ning pōōnasin edasi. Sadas hilishommikuni ja polnud muud, kui pakkida kott kokku ja hakata minema.. Olin lubanud 12:00 seal olla, tavaline saabumise aeg oli tund hiljem, ma ei saanud ju nüüd veel varem minna. Läksin siis sööma, seekord jälle ühte TripAdvisori poolt soovitatud kohta. Kogemata oli üks laud vaba kui ma möödusin. Söök oli tōesti väga hea vōi oli see lihtsalt piisavalt ilus, et rohkem ei olnud vajagi..

    Higi voolamas, kōht punnis, kott raske- tatsasin kuskile poole. Mu uus majutus on nii ära peidetud, et nende töötaja peab mulle vastu tulema. Muidu ei leia kohta ülesse. Keerasin teeotsast sisse ja Wilson juba tuligi... sellest uksest ma ei oleks osanud tōesti sisse minna..Ōnneks Wilson on veits gei nii et ei ole ohtu, et ma pean ta eest ära jooksma hakkama 😊. Ma tunnen ennast tegelikult natukene halvasti ka, et lasen inimesel end mööda saart ringi vedada ja siis rohkem ei taha teda näha... aga ise ta nii väga tahtis mind viia 😎. Ööbimispaik on jälle üks korralik tuba. Seekord olen suhteliselt üksinda, kokku oli seal vist kolm tuba. Ja mul on enda wc-pesuruum ehku peale sooja veega 😅- vahel on, vahel ei ole (hetkel on 2-1 minu kahjuks). Valisin selle koha kuna tundus väike ning wifi vōimalusega. See tähendab seda, et ühe ruuteri küljes ei ripu nii palju inimesi ja vb saab mōistlikult töödki teha. Kuigi seekord mu ootused vist ei täitu. Äkki hommikusel ajal on parem.

    Väljas oli ilus ilm ning viskasin koti nurka ja läksin exploorima uut ümbrust. Alustuseks vōtsin sihiks parasailingu.. Kohe tuligi mingi mees mu juurde, et mida ma soovin täna teha. Ladusin siis talle ette, tahtsin mulle pähe määrida 500 peesot kallima sōidu, kuna ma olen ju üksiiii... appi kui nōme ettekääne see on. Lōpuks sain hinna normaalseks ning läksime "kontorisse" ehk ühte varjualusesse 😄. Maksin raha ära ja sain pileti kätte. Nüüd tuli leida kaater, millega mind merele ujuvplatvormile viia.. jälle tuli vabandused, et ühte inimest me ei hakka viima jne.. no mida ma sinna teha saan, et ma üksiiii olen.. lōpuks neil ei jäänud muud üle, poisid tahtsid küll sööma minna, aga neil tuli mind enne ära viia. Ronisin pambusplatvormile ja ootasin oma korda- üksi 😂. Lōpuks tuli vintsiga kaater ja vōttis mind peale. Jälle pidin seletama, et jaaaaaa... ma olen üksiiii...topiti mulle vest ja rakmed selga ning sōitsime natukene kaugemale. Ühendati kupliga ja lend taevasse vōis alata. Telefoni ma kaasa vōtta ei saanud, aga laevatüüp ütles, et ta teeb alt pilte. No okei, nagunii mu kott jääb kaatrisse. Jaaaa... hetke pärast ma kruiisisin mere kohal. Tuul viis mu ülesse ja paadike jäi aina väiksemaks. Liin peaks olema kuskil 245m pikk ja ōhus olles olin umbes 150m kōrgusel. Väga mōnus tunne oli.. üksi tšillida mere kohal ja vaadata üle saare. See tuletas mulle meelde, et ma peaks uuesti langevarjunduse käsile vōtma.. Ōhus kōigutasin jalgu u 15 minti.. vahepeal tüübi ikka raputasid ka mind, et mul väga igav seal üleval ei hakkaks 😎. Seljataha oleks tahtnud ka vaadata, aga see oli natukene raskendatud..pilt saarest, mere kohalt vaadates, jääb jällegi ainult minu mälestustesse vōi lihtsalt googeldate 😄. Kui kann juba kange oli siis hakati mind vaikselt alla poole tōmbama... siis märkan, et pildistaja-paadimees on jälle asendis ja teeb pilte... teate, mis see tähenda.. ta pidi terve selle 15 minti mu telefoni elus hoidma, et ekraan välja ei lülituks 😂. Ei tea, mida ta küll tegi terve selle aja... aga pilte on ta tohutult teinud, ma pean lihtsalt delete-nuppu all hoidma ja need ära kustutama.. ning tuleb meelde, et isegi mingi video on, mida ma ei ole veel vaadanud.

    Kuidagi sain jälle White Beachile ja samm kerge, nägu naerul tormasin edasi. Ma ju ikkagi tahtsin vaateplatvormile ka minna. Vōtsin suuna Mount Luho suunas ja lubasin endale, et kui keegi küsib, kas ma tahan transporti siis olen nōus. Kōndisin surfirannani, vaatasin natukene seal ringi ja läksin edasi. Ma ikkagi läksin jala mäeni. Higimull oli otsaees ja kirusin ennast maapōhja, et mida ma mōtlesin kui otsustasin saare kōige kōrgemasse kohta jala minna... Otsaesine ja nina valutasid, olin eelmine päev need ära kōrvetanud. Seljakott kleepus selga ja paha oli olla. Jōudsin kohale.. nüüd tuli veel treppidest ka ülesse saada.. uuuh.. kohal. Ootasin millal rahvamass lahkub, jäin üksinda, istusin maha, sidusin rätiku pähe ja kaanisin vett. Siit on vōimalik kogu saarele pilk peale visata. Uhke golfiväljak keset saart paistis ilusti kätte, samuti kohalike väiksed hütikesed metsa sees- mind ikka puudutavad need kōige rohkem... Puhkasin mäe otsas nii kaua kuni tuli teine suurem sats inimesi, siis läksin alla tagasi. Üks tricycle tuli just samal ajal kui ma alla jōudsin. Inimesed läksid ülesse ning küsisin, kas sa jääd neid ootama- jääb jah. Selle peale ma siis arvasin, et kui sa nagunii siin ootad, et teed vahepeal ühe 15mintsase sõidu ja viid mind ühte randa. Aga ei.. ta ei olnud üldse nōus 😑. Policemen 👮 peatas mulle mingi muu traika ja läksin hoopis temaga...

    Järgmine sihtpunkt ei olnud lihtsalt rand, vaid ma tahtsin saare esimese geoaarde ära vōtta. Ning gps näitas just selle ranna peale.. Töristasime kohale ja ratas jäi seisma suure värava ees, kus turva istus kohusetundlikult toolil. Nonii.. nüüd tuleb siit läbi saada.. Ta ei olnud selline väga sōbralik. Küsisin viisakalt, kas on vōimalik siit randa saada. Ta nagu ei olnud hästi nōus, et ainult selle hotelli külastajate. Hakkasin siis talle sellest mängust rääkima ja näitasin descriptionit.. ei ikka ei aidanud.. näitasin teiste pilte, et aare peaks olema kuskil receptioni juures. Siis ta heldis, helistas vastuvōtulaua tädidele ja sisse mind lastigi. Seal jälle lühike kirjeldus mida ma teen ja tädi tōi tagant ruumist karbikese... niiiiitore... tegin logiraamatusse sissekande ning seekord vōtsin travel bug'i kaasa- kui ta seal juba oli 😝. Tegin pilti ka sellest, kuidas Tiit on sama aarde leidnud peaaegu 6 aastat tagasi 😄. Proterduurid tehtud ja päevakava läbi, uurisin kas ma ikkagi ei saaks sinna randa. Tuli välja, et saan küll, pean maksama ainult 500 peesot. Positiivseks tegi selle kōik asjaolu, et alt rannast (see koht oli jälle kaljunukil ja rand oli kaugel all) saab selle sama 500 peeso eest osta süüa ja juua. Kuna ma ei olnud pm ühtegi söögikorda saanud alla 500 siis tundus see ideaalne diil. Maksin raha ära ja hakkasin treppidest alla minema. Veits oli ikka minna, alla oli tore minna, aga mōtlesin sellele, et pärast peab ülesse ka saama...

    Kuid kui kohale jōudsin oli vaatepilt imetore. Tegemist oli väikse sopikesega, mitte mingi suure liivarannaga, kivirahnud ümbritsesid seda randa ning väike baariletike oli tōesti olemas. Samuti ka rannatoolid- kohe kaaperdasin ühe ära. Peale minu oli seal üks seltskond noori, kes mängisid laudade taga kaarte, aga nad läksid varsti pärast minu tulekut ära. Teisel pool kivi oli üks paarike ning minuga jäi ōhtut veetma veel 2 paarikest (ma siis olin jälle üksi nagu te vōite arvata 😄). Käisin ujumas ja jalutasin natukene ringi, tellisin endale suurepärase värske mahla ning lebotasin oma toolil. Vesi oli natukene jahe, aga värskendav. Vees ujusid ka pambussaarekesed, kuhu peale sai ronida ning siis seal peesitada. Mōnus väike rahulik kohake. Tellisin endale ka söögi, see muide saadeti korviga ülevalt alla 😂- mereannipasta maitses väga hästi. Päikeseloojanguks kaeti laud valge linaga ning pandi küünlad pōlema. Ma tahtsin küll natukene enne seda plehku panna, et mitte neid paare segada kui nad oma fotosessioone teevad, aga üks baaritöötaja ei lubanud mul varem küll minema hakata. Päikeseloojang oli väga ilus, kuna teised päevad on olnud suht pilves siis see oli esimene Boracay loojang minu jaoks..

    Looduseimed vaadatud läksin ülesse, väravatest väljudest jōudsin nö kohalike külasse. Lapsed mängisid korvpalli ja kōik toimetasid midagi tänaval. Üks tricycle vend puhastas just oma masinat ning küsis, kas vajan küüti.. ega ma ära ei öelnud, arvestades, et kohe on kottpime. Üks paarike rannast jōudis mulle järgi ning vōtsin nemadki peale. Alguses läks sōit libedalt, aga siis selgus tōsiasi, et täna oli ühe suurema kaubanduskeskuse avamine ehk oli mingi meeletu ummik. Tiksusime siis seal sabas... sōidukaaslased läksid station 1's maha ja minu uus elukoht on station 3's. Käisin Budget Marketist läbi, ostsin endale banaanikrōpse ning ühe siidri ning istusin enne koju minekut rannas (see siider maitses nagu okse, las nad jäävad ikka oma rummi juurde).

    Jaaa... tuttu, et saaks homme jälle särada

    👣- Balinghai Beaches, esimene saare geocach
    Read more

  • Day52

    50. päev- Buka Beach

    February 24, 2017 on the Philippines

    Ärkasin rōōmsal meelel ja tegin plaani, et jalutan saare kōrgemasse punkti- Mount Luho'sse. Enne käin läbi kitesurfarite rannast ja pärast lähen vōtan enda esimese aarde Boracaylt. Kiire pesu koridori lōpus asuvas wc-dušširuumis ja start. Olin juba jälle trepil, kui teenijatüdruk mind meeleheitlikult hüüab. Mōtlesin, et mis nüüd, kas ma olen mingi üleuputuse korraldanud vōi tuleb maailma lōpp.

    Aga eiii... ta tahtis mulle öelda, et Nika (vist oli nii) ootab mind. Mäh, midagi ei saanud aru... Nimelt üks tüüp, kes oli meiega eile telkut vaadanud, oli tulnud omal vabal päeval siia ja ootas mind. Ma tōesti ei taha teada kaua ta seal istus 😂😂. Aga tema eesmärk oli mind saare ühte kaugemasse randa viia. Nika ise ei julgenud väga rääkida, tšikk kostis ta eest, sosistas mulle kōrva, et Nika on tubli poiss. No kui teine oli mind seal juba oodanud siis leppisime kokku, et stardime kell 12:00. Nüüd mul oli üle kahe tunni aega ja mäevallutamise plaanid hoopis ümber lükatud. Ma ikka ei tohi sealt trepist rohkem alla minna...

    Läksin hommikust sööma ja pärast istusin rannas palmi all ja kirjutasin mingi päeva 👣'i. Minu juurde istub üks filipiini tüdruk (ma ei oska neile absoluutselt vanust anda) ja mingi hetk hakkab siis minuga jutustama. Ta oli ise Cebust pärit ning praegu puhkusel. Olevat juba mitmendat korda Boracayl. Rääkisime üldse elust-olust. Ta avaldas arvamust geide kohta, ta nimelt vihkab neid, aga kahjuks kōik ta nōbud on geid. Vennad pidid normaalsed olema, aga käivad ainult koolis, ei lähe tööle. Jōudsime kuidagi filipiini neiudeni/naisteni, kes otsivad endale kaaslaseks mōne valge nahavärviga vanema meesterahva. Muidu see ei olegi nii silma hakanud (kui me Sasha ja Herbsi vahele jätame), aga siin on selliste paarikeste osakaal ikka hämmastav. Ma ise istusin üks ōhtu ja jälgisin selliseid paarikesi, see tundus ikka uskumatult nōme. Täpselt ei saanudki nagu aru, kas tegemist on lōbutüdrukute vōi millegi muuga. Litside osakaal pidi siin ka ikka kōrge olema. Minuga jutustav tüdruk avaldas samuti ebameeldivust selle kōige suhtes. Tema enda poiss pidavalt praegu Poolas olema. Kes muidu on vist Rootslane, sest see neiu pidi mingi aeg Rootsis elama ja ta ütles, et suutnud seal üldse olla... Lisaks kui ma ütlesin, et ma peaks nüüd minema ühe filipiini poisiga randa..ütles tema, et tema ei läheks... korra tōmbas nagu seest ōōnsaks, et miks siis... vot sellepärast, et tema poisile kindlasti ei meeldiks, kui ta räägiks vōōraste meessoost inimestega. Eriti veel kui ta peaks nendega kuskile minema 😂😅😎. No andke andeks, aga nōnedamat vabandust ma ei ole kuulnud. Lisaks kui me rääkisime sellest, et miks nad nii paaniliselt päikest kardavad. Tōi tema välja, et siis inimesed lähevad liiga pruuniks/mustaks ja siis neid ei ole öösel näha.. no see oli ka natukene hale pōhjendus, aga kes teab...Kogu selle jutuga tahan jōuda sinnamaale, et kui ma järgmine päev hommikust sōin siis arvake, kes aeles mingi "valge mehe" kaelas. See oli ju see sama tüdruk, kes ei räägi kellegagi ning vihkab litsakaid naisterahvaid, kes otsivad "head elu". Tema ainus vabandus oli see, et see tüüp tundus noor olevat 😄

    Aga kell sai 12:00 ja ma läksin oma kuulsale trepile. Tegime ühe tutvusringi ja hakkasime jalutama. Arvasin, et ta mootorratas on natukene eemal tänavale pargitud... aga ei... järsku sōitis meile vastu minu jaoks tundmatu tüüp. See oli nimelt tema ōe abikaasa, kes meid nüüd ringi veab. 😂😂. See oli nüüd üritus omaette. Ronisime siis mōlemad ratta selga. Esimene peatus oli kitesurfi rand nagu mu enda plaangi ette nägi.. jalutasime seal siis... vaatasin selle ime ära ning seletasin, et ma olen samuti proovinud, seda aktiviteeti, aga lumel... Avaldasin siis mingi hetk soovi tagasi minna.. jōudsime kohani, kus ōemees meid maha pani ja kellapealt ta sōitis meile ette... veideeer. Mount Luho ma skippisin, sest tahtsin sinna üksi minna. Läksime otse Buka randa. Iga teine lause, mis Nika mulle ütles, oli et ōhtul vōime diskobaari minna. Ma mühatasin talle iga kord vastu. Küll ta tahtis kardiga sōitma minna ja lōbustuspargi atraktsioonidele jne jne. Oli jutt, et sa näitad mulle randa ja asi ants.

    Jōudsime siis lōpuks kohale. Ōemees tuli ka randa, jalutas meil järgi vōi ees. See kōik oli ikka veidrus omaette. (siis sain aru, et ta oli ilmselt enne ka meil järgi käinud) Lōpuks ma ütlesin, et on jumala okei, kui sa meiega koos käid. Kōndisime turistidest mööda ja jäime veidikeseks istuma. Kuulasin ilusti ära kuidas ta isa suri, ta pidi peret ülal pidama, isa firma läks pankrotti ja kuidas ta tüdruk teda maha jättis. Tundsin kaasa ja tegin kurba nägu. Nii... siis ta hakkas mind enda juurde kutsuma, et näitab kuidas ta elab. Helistas juba ōele, et kas on okei ja juba planeeris perekondlikku ōhtusööki. Ouououuuu... nüüd tuleb küll hoogu maha vōtta. Pärast olen ōhtu lōpuks endalegi teadmata abielus. Ōnneks mul on alati hea vabandus, et ma pean tööd tegema. Sokkisin, et kell hakkab nii palju saama, et minu maal inimesed tulevad tööle ning minagi pean samal ajal tööd tegema. Ega tema ju ei tea, et meil on riigi aastapäev ja vaba päev (hea, et ma seda enne ette ei plärisenud). Hakkasin siis neid tagant utsitama, et ma pean nüüd ikkagi minema hakkama.. ōnneks nad olid nii tublid ja läksimegi. Terve tee ta ikka jauras oma diskost. Lōpuks ma ütlesin, et tantsimine jms on okei, aga asi on sellest, et ma ei joo alkoholi. No selle vastu ei saa keegi- töötav karske naisterahvas...

    Sain siis hotelli, aga kuna ta töötas seal, siis ta jäi sinna veel istuma ja jutustama.. aga aust öeldes mul ei olnud seal hotellis midagi teha. Ilus ilm oli ja päike paistis, ma ei tahtnud seal konkus istuda. Tööd ei viitsinud ka teha 😒. Tervitused Maretile, kes ärkas ülesse ja tegi mulle oma uue kodu ringkäiku 😄. Kuna Maret tahtis ikkagi veeeel magada... siis ma pidin kuidagi hakkama saama. Panin arvuti kotti ja hiilisin toast välja 😅. Kas te olete kunagi hotellist välja hiilinud mööda seina äärt. Mul oli meesterahva tunne, kes hiilib naise juurest kodust ära, et minna sōpradega välja 😄. Aga jah.. ega neil käibki see elu ainult selle ümber, et endale mees vōi naine leida. Ma pean päevas ümbes kümme korda vastama küsimustele, et kas ma olen üksi, kus on mu boyfriend ja miks mul teda ei ole. Peaks mingi teadetetahvli endale rinda riputama. See tundub neile nii uskumatu. Isegi inimesed, kes must vahel mööduvad, küsivad kas ma olen üksi ja miks küll.. kehitan tavaliselt ōlgu.

    Aga ma pääsesin ōue ja mu päev vōis edasi minna. Seal Buka rannas oli väga kena, meri oli sinine ja kaugemal pm ei olnudki rahvast, vesi läks ruttu sügavaks. Ujuma ma sinna ei läinud.. mis ma ikka suplen seal 😂. Hotellist väljudes läksin oma elu teise aarde järgi... sinna oli paar km kōndida ja asus ühe hotelli alal. Leidsin koha ülesse, aga hoovis mängisid lapsed palli ja töötaja kastis taimi.. küsisin vaikselt, et ega ta ei tea sellest "mängust" midagi ning olin ikkagi täitsa ōiges kohas. Seekord oli logiraamat kuiv ja ühtegi geomünti ei olnud 😄. Tegin vajalikud toimingud ja läksin ōhtust sööma. Üle tee mere äärde.. tohutult hea söök oli ja mango- porgandi smuuti on vōrraaatuuuu... Tegin söögile otsa peale ja läksin tagasi mööda randa.

    Mind peatab üks härra, kes müüb paadisōdu/purjetamise pileteid. Mingit pōhjusel olin nōus ja vähem kui kahe minutiga ma istusin juba paaditiival ja sōitsin 😅. Ma ei tea, kust see nii kiiresti tuli. Sōit ise kestis suht vähe, aga oli hea vaheldus, paadimehed lubasid minuga jälle abielluda.. aga nad olid sellised tšillid 😝. Tagasi rannal ja tuju hea. Nüüd jäi mu teele ette D'Mall. See on üks pōhilisi tourists spotte siin. Nimi ütleb, et see vōiks olla kaubanduskeskus, aga tegelikult päris nii ei ole. Kauplusi, söögikohti jms on küll ja küll.. aga pigem on tegemist kaupluste tänavatega. Väiksed majakesed on rivis ja igas mingi kauplus vms. Kōik oli väga puhas ja kena, see ei olnud nagu turg, vaid ikka nagu D'Mall. Brändirōivad, ehted, kodusisutus, turistinänn jne jne. Ostsin sealt postkaardid ära, kuigi saan aru, et esimesest satsist jōudis kaart kohale ainult tööjuurde. Lisaks ostsin veel mangojäätist ja mangosheiki... ma vōiks mangot sööma jäädagi...

    Pärast läksin istusin mere ääres, mingi tüüp mängis seljataga restoranis kitarri ja jutustasin emaga. Jalutasin koju, mu kodutee läheb mööda teerada, mis on ümbritsetud nö turuputkadest, kus müüakse turistinänni.. ja siis see juhtis... Nika jalutas mulle vastu... mmmmm... no hei, kuhu lähed? Sind otsisin, tahtsin koos ōhtust süüa, sind ei olnud oma toas... faaaack... no ei olnud jah ning mul kōht ääreni täis. Raputasin ta veidralt maha, öeldes, et homme näeme vms...

    Jōudsin tuppa, käisin pesus ja kuulen kuidas täiega vihma hakkab sadama. Ma ikka oskasin ajastada koju minekut.. muidu ma oleks olnud nagu märg kassipoeg!

    👣-Buka Beach
    Read more

  • Day171

    Boracay

    April 26, 2017 on the Philippines

    First stop in the Philippines was Boracay. Definitely a huge change of culture, weather and people after the autumn in New Zealand. 3 days of Beach, Party and Karaoke was a perfect start of the upcoming month in the Philippines🇵🇭

  • Day82

    Dengue Pad

    February 12, 2016 on the Philippines

    Oasis Resort&Spa
    Feb 12- Mar 2, 2016
    19 days

    When Joven told me, "what we do here it's not a business, it's a labor of love", i'll admit i kinda wanted to laugh. I'm a cynical asshole, screw you. His place was brand new, and clearly, so was the staff. But you know what, once i got the ding-dong fever and became confined to my room for a week, i was really really glad to be there. From staff they turned to family, started making me daily herbal potions, bringing me medicine, a doctor, blankets, checking in on my every day, finding me a doctor, going grocery shopping and with so much kindness and genuine care, i realized that Joven was right, and i was too much of an asshole to even understand him.
    Even Joven's dogs accompanied us to the beach and attempted to rescue us when we would snorkel a bit too far. It's a hell of a surprise to see a dog underwater when snorkeling 100m out. Goes to tell you how much love and caring was going on there.
    This place was a breath of fresh air and a salvation on the dump (literally) that is the paradise island of Boracay.

    Everything, absolutely everything went wrong in this country for us. Whether it was bad luck or not, but we will definitely remember it.

    The resort itself was nice, at least it was further from the rest of the horror. It was like soviet "пансионат" more than a resort. The spa part in the name was represented by the little sweet massage ladies that would come to the resort as a complimentary package for the guests. And people working here were so sweet trying their best, but completely incompetent in the cutest way possible.

    They had two dogs that would run with you to the beach and make sure you are safe swimming otherwise they would swim after you trying to rescue. I have never seen dogs swimming so far in the waves.

    The staff just loved to put YouTube pop music videos on the laptop in the reception area and sing along like some version of karaoke.
    At the end if not for this place, a little spot of relieve, we wouldn't survive Boracay.

    ADVICE: never ever ever ever go to Boracay. Ever!
    Read more

You might also know this place by the following names:

Estria

Join us:

FindPenguins for iOS FindPenguins for Android

Sign up now