Thailand
Thung Maha Mek

Here you’ll find travel reports about Thung Maha Mek. Discover travel destinations in Thailand of travelers writing a travel blog on FindPenguins.

13 travelers at this place:

  • Day43

    Bangkok

    December 13, 2017 in Thailand

    Wir fahren mit dem Tuktuk durch Bangkok und laufen über die engen Gehwege, die mit Gewürzen, getrockneten Pilzen und jeder Menge Kitsch überladen sind. Dabei stolpern wir über eine Baustelle im Gehweg, bei der der Elektriker EIN defektes Kabel repariert - hoffentlich erfolgreich, denn es liegt im Wasser 🤣...
    Außerdem machen wir uns ein letztes mal richtig chick💅💅💅👌

  • Day6

    6. päev / Bangkok

    May 1, 2017 in Thailand

    Täna hommikul võtsime vastu otsuse, et Cambodialt, Sihanoukist (mida me siin keerulise nime tõttu Sigatüükaks kutsume) ei sõida me Vietnamisse mitte ööbussiga vaid lennukiga. Mõeldud tehtud - lennuki ajad sobisid kenasti ja tänu sellele lükkele saame ühe vaba õhtu veel maalilises Cambodia rannas veeta. Külli tellis oma krediitkaardiga piletid ära ja tavaliselt nagu ikka järgneb sellele lennufirma poolne kinnitus. Aga mida pole, seda pole... muutusime juba ärevaks ja ma kirjutasin kontoritesse paar kurja kirja... Ei ole kinnitust, ega ole ka vastuseid lennufirmast... Aga kuna tegemist oli suhteliselt usaldusväärse lennufirmaga ja meil oli juba järgmine hommik neid pileteid tarvis Cambodia piiril näidata, siis proovisin ise ka samad piletid uuesti tellida... Kõik õnnestus ja tuli kinnitus, et piletid olemas ja meil süda rahul. Ilmselt oli eelnevalt siiski lennufirma või krediitkaardi netimakse probleem. Igaks juhuks soovitasin Küllil pangaväljavõttest üle vaadata, et ega ei ole raha maha võetud või bronnitud ja mis selgus... Külli krediitkaart oli tühjaks varastatud - OMG... Kogu kaart on mingi kasiino firma arvele üle kantud - uskumatu... Helistas panka ja lasi kõik kaardid sulgeda...
    Ehk siis mingi nipiga ikkagi suudavad kurikaelad hellale infole ligi pääseda ja inimeste kontosid tühjendada... Swedbank hakkab seda nüüd protsessima ja loodetavasti paari kuu jooksul maksavad tagasi, aga kui sa oled viie kuusel reisil, siis on muidugi šokk päris suur. Õnneks polnud kõik munad ühes korvis... 😀

    Kuna homme lahkume riigist, siis oli soov veel täna kohalikust valuutast lahti saada. Viisime pesud pesumajja ja käisime söömas restoranis "Lido" - paraku see polnud see lätlaste restoran vaid hoopis itaalia toidu või õigemini itaalia toidu laadse toidu restoran. Tuiasime niisama ringi ja uudistasime lähemaid kodutänavaid. Igatahes mingi hetk olime me nii osavalt kohalikku valuutat kulutanud, et pidime juurde vahetama... 😀😀

    Õhtustasime väga armsas kohalike söögikohas. Seal paelus koheselt mu tähelepanu TV statiiv. Suur televiisor oli seina peale pandud ja et ta ikka kindlasti sealt alla ei kukuks olid üle ekraani (!!!) tõmmatud kaks rihma. Mis need kaks rihma siis ikka - enamus pilti on ju näha... 😂😂😂

    Kuidagi läks jälle nii, et ei saanud normaalsel ajal magama ja hommikune äratus, et aegsasti lennukile jõuda, oli juba hirmutavalt lähedal ning loomulikult parim ja magusam uni oli siis kui kell helises...

    P.S. Pole varem seda siin kandis täheldanud, et annetusi tehakse maiste ja igapäevaste asjadega - fotol on armuandideks ohverdatud mahl, vesi, sprite ja apelsini fanta - avatud ja kõrred kenasti püsti sees, kõik selleks, et jumalatele meelepärane olla. Ma muidugi pole päris kindlel kas apelsini fanta on jumalate lemmik jook, aga no samas kunagi ei tea...
    Read more

  • Day3

    3. päev / Bangkok

    April 28, 2017 in Thailand

    Avan silmad - kus ma olen...??? Jube külm... Aaa, õige reisil - õhtul olin pannud konditsioneeri kõige külmema ja kõige tugevama programmi peale - täitsa lõpp, käsivars härmas ja hingeõhk aurab, no sellepärast polnud nüüd küll tarvis siia sõita. Ruttu uks ja aken lahti ja RÕDÕNK....... BUMMMMM...... SLASHHHHH......
    Nagu aatompomm oleks meetri kaugusel plahvatanud, selline kuuma lööklaine lõi näkku, et korraks võttis hingest kinni...
    Isssand kui soe siin on... see ei ole reaalne...
    😛

    Sain ennast korralikult välja puhata ja olin valmis vastu võtma kõike mida aasial mulle pakkuda on... 😀
    Kell oli juba päris palju tegelikult kui hakkasime välja sättima. Tahtsin raha, lõputud kullakangid ja briljandid toa seifi panna, aga selgus, et seifi uks oli eelmiste külastajate poolt lukku pandud ja läks mingi mega aeg kuni majaperenaine seda seifi muukis, lõpuks sai ta selle kuidagi ausõna peale lahti, ma panin oma tähtsad asjad sisse ja no eks nüüd varsti siis selgub, kas selle seifi kunagi lahti ka saab...

    Täna tahtsime külastada Grand Palace.

    Mõnus hommikusöök, suu peas põlemas ja lõõrid lahti siirdusime takso jahile. Neid on siin väga palju ja sõit nendega odav. Taksod on suht puhtad ja konditsioneeridega nii, et ilmselt võrreldes kõikide teiste veidrustega on taksosõit siin kõige parema hinna/kvaliteedi suhtega.
    Taksoga saime sadamasse ja mööda jõge peaks paadiga saama ilusti me soovitud Grand Palace'ni. Selleks tuli läbida isehakanud paadimeeste maffia ja nende "ainult sulle/ainult täna" super pakkumisi trotsides külma närviga edasi marssida. Kui jõudsime sadama kassani, saimegi piletid paadile mis meid kohale viis.

    Jõgi on pööraselt must, haiseb ja on sõna otseses mõttes igasugu solki täis. Nii kurb!!! Mul on tunne, et siin ei suhtu keegi sellesse jõesse kui loodusesse vaid see on lihtsalt üks suva transpordi tee ja rahateenimise võimalus. Kõik mida vaja pole, kõik läheb vette.

    Vesi mis tuleb kraanist on nii must, et seda ei lubata ka keedetud peast juua... Ainult poest võib joogivett osta... või on see reklaamitrikk - ma ei tea, igaks juhuks ei hakka proovima ka...
    🤢

    No igatahes kui me kohale jõudsime selgus, et Grand Palace suletakse juba kella kolmest ja meid igatahes sisse ei lastud. 😀😀
    Kuna sealkandis on päris tihedalt geopeituse aardeid, siis tõmbasime oma kaardid valla ja püüdsime Bangkokist kolm aaret - see oli väga äge! Nagu ikka, juhatas geopeitus mingite veidrate kohtadeni kuhu muidu vaevalt et sattunud oleks.

    Õhtul külastasime ööturgu - püüdsin mitu tuk-tuk'i ja mitu taksot enne kui leidus juht kes sellest Bangkoki kõige kuulsamast ja rahvarohkemast ööturust (mis toimub traditsiooniliselt iga neljapäv kuni pühapäev) midagigi kuulnud oleks...
    Mõistagi pidi taksojuhti ikkagi ise juhendama...
    👍🏼😀

    Ööturg oli täiesti kreisi - sealt vist oli võimalik osta kõike... hambaorgi teritajast lennuki sisekummini välja, ja loomulikult lõputult süüa/juua ja baare...
    Toitusime maitsekalt ja hiljem võtsime välibaarist ühed Mojitod, arusaadavalt ei sisaldanud see kokteil purustatud jääd, uhmerdatud piparmünti, rafineeritud suhkrut ja laimi, aga muidu oli minumeelest päris hea... ehk siis rumm valge suhkruga või midagi sellist... 😂

    Tagasi otsustasime minna metrooga. Kusjuures see kui lihtne on siin metroo ja Sky Train'iga sõit, navigeerimine ja piletite ostmine on päris muljet avaldav - päriselt ka. Euroopa linnades peab üldjuhul olema navigeerimise doktorikraad, et ühistranspordiga ühest linna otsast teise sõita...

    Teepealt veel neli kollast mangot kaasa ja 60 astet viiendale... 😛

    Mis nüüd muidugi oli päääris imelik...
    Kööki minnes ei avanenud köögi uks - lükkan, aga midagi on ees... Mismõttes... No lükkan täie jõuga, tuleb väike prigu ukse vahele ja näen, et külmetuskapp on ukse ees... ??????? Ja nii oligi, sõtkusin nii kaua kuni sain külmiku ukse eest ära ja ukse lahti, aga siiani on see müstifikaatio, sest köögist välja mujalt kui uksest ei saa ja ukse kaudu väljudes ei saaks niimoodi kappi ette tõmmata... Ääää... aasia kummitus? Lisaks pärast lendas veel rärik ka heast peast teleka pealt maha nii, et tegelikult päris põnev... või olen ma liiga palju "Selgeltnägijate tuleproovi" vaadanud... 😂 Aga no fakt on see, et külmik oli ukse ees - ma ei tea - UFOd siis...
    Read more

  • Day4

    4. päev / Bangkok

    April 29, 2017 in Thailand

    Tänane ärkamine oli juba inimlikum. Mõnus jahe, mitte nagu lumehanges. Aga lööklaine oli endiselt ränk kui köögi ukse avasin... no küll ikka kõrvetab siin kandis... Jeebus...

    Hommikust sõime me ööbiskoha lähedal kõrvaltänavas ja see oli päris põnev, ega siin menüüdest ja hindadest eriti aru ei saa - on jah ingliskeeles, aga kunagi tegelikult ei tea mis sulle ette tuuakse. No kasvõi lihtne näide, et kui on midagi kanaga, siis selle kana nad ju taovad tegelikult matšeetega halastamatult koos luude ja kontidega pisikesteks tükkideks ja jumal teab mis sinna sinu portsu sisse parasjagu juhtub - kana varbad või kintsutükk või süda...
    Aga sellest hoolimata, et kunagi ei tea täpselt mis sulle ette kantakse on siin toidud üli maitsvad... vähemalt mulle... 😀
    Samuti on hindadega, et eriti pole mõtet arvutada, sest igalpool on omad trikid-nipid, tipid-täpid ja kuidas nad neid summasid kokku löövad... vähe usutav, et nad ise ka päris täpselt teavad... 😀

    Igatahes täna õnnestus meil siis külastada Grand Palace. Jõudsime imekombel õigeks ajaks ja juba olime peaaegu sees kui tuli kurja pilguga valvuri-onu ja ütles, et lühikeste pükstega on "no go"... Samas näitas kavalal ilmel kohe üle tee asuvale poele, kust saab siis kiirelt endale pikad püksid osta. No eks ta mingi lelletütar seal ilmselt töötas. Tegin siis pükste šopingu ja kuna meil liiga palju aega polnud, siis haarasin suht esimesed ettejuhtuvad. No ekstreem-tobe oli neid enda lühkaritele peale vedada, aga mis teha kui mu siresääred ei sobi kohalikele pühakutele...
    Pükste äri läks neil igatahes suurepäraselt ja seal oli kindlasti oma Nokia leitud, sest Grand Palace külastab päevas tuhandeid inimesi - tegemist on tõeliselt suure alaga ja ilmselt võiks seal nädal aega ringi kõmpida ja ikka kõike hoomata ei jõuaks... Vaatasime siis innukalt igasugu nikerdustega torne ja viguritega ehitisi - oleme ausad, veidi liiga palju inimesi ning seal tekkis küll selline ebameeldiv turisti tunne. Kõik oli hingematvalt ilus ja templid nagu muinasjutu raamatust, aga kuidagi ei tulnud seal seda tunnet peale, et oo kui spirituaalne kogemus... Ühes templis istusid kaks valget esireas - naine oli ilmselgelt tohutu entusiast, tegi kõikvõimalikke poose, et mehe ja naise energia ikka iidsete templi seinte vahelt viimast võtaks... mees vaatas vilks-volks ringi, sirutas jalgu ja oli vist suht ootusärevuses teadmisest, et see ei saa ju lõputult kesta...

    Kell hakkas halastamatult tagant suruma ja pidimegi hakkama vaikselt lahkuma, aga ega see siin nii kergelt ei käi... Tuhanded inimesed olid järjekorras, et pisikesest väravast välja saada ja eks see paras laulupidu seal oli...

    Lisaks tava külastajatele oli see koht puupüsti täis mingeid mustade ürpidega tüüpe - ma pole küll päris kindel, aga ma kaldun arvama, et see on seotud härra Tai kuninga surmaga. Nimelt ta siin võttis kätte ja suri mõni aeg tagasi ja kogu Tai leinab oma kuningat aasta otsa - selline kohe pikemat sorti leinaperiood. Terve riik on kuninga pilte täis ja valge-mustaga kangad sümboliseerivad kodanike leina.

    Tegelikult üsna väsinud sellest suurest melust tiksusime edasi Wat Pho poole. Taaskord templite ala, kus ühe hoone sees pikutab 46 meetrine suur Buddha kuju. No vot see oli koht kus oli rahu ja vaikus ja sai kogu seda siinset vaimsust ka veidi tõsisemalt võtta. Kohapeal oli mungakool ja juhuslikult sattusime just ajale kus nad oma palveid laulsid ja omi munga toimetusi toimetasid. Inimesed istusid hiirvaikselt põrandal vaiba peal ja nautisid. Suur Buddha oli... SUUR... väga suur... pikutas seal täies õndsuses ja tundus eluga väga rahul olevat. 😇

    Õhtustada plaanisime Chinatownis. Sinna oli paar kilomeetrit nii, et võtsime tuk-tuki. No need sellid on super kauplejad ja tegelikult on see üsnagi tüütu. Algselt küsiti meilt 500 Bahti ja lõpuks sõitsime 80 Bahtiga ja ilmselt kohalik oleks veel poole odavamalt sõitnud... 😀

    Õhtusöök ei näinud kohaliku välirestorani taldriku peal teab mis isuäratav välja, aga oli tegelikult suurepärane maitse-elamus. Parem siis niipidi... 😀

    Teemajas lürpisime veel tunnikese teed ja sõime mingeid magusaid krõbinaid.

    Ja siis see juhtus... Ma otsustasin, et täna proovime Duriani. Teades kui jube see on, ostsin võimalikult väikese tüki, aga no lepime kokku, et 100m ette- ja tahapoole oli see Duriani hais tunda... Lasin küll pakkida kilekotti, aga metroos, kuhu seda puuvilja on keelatud tegelikult sisse võtta haises nüüd kogu vagun... 😀😀😀
    Koju jõudes võtsime julguse kokku ja proovisime - no ütleme nii, et päris keeruline on ikkagi seda endal kurgust alla saada... väga keeruline... Võtsin kaks ampsu ja pärast veel hommikuni tundsin seda kohutavat maitset suus, aga no vot, miljonite inimeste lemmik maius... 😳
    Külli minestas päris ära kui ühe ampsu proovis...
    😀😀😀

    Toreda üllatusena tuli see, et andsin hommikul majaomanikule teada, et duši soojavee aparaat ei tööta ja kui õhtul pesema sättisin, selgus, et tüüp oli selle ära vahetanud ja üle mitme päeva sai jälle sooja veega pesta! 😀 Samas olgem ausad, see siinne "külm vesi" nüüd ka väga KÜLM ei ole... 😁
    Read more

  • Day114

    112. päev- Tiidu päev

    April 27, 2017 in Thailand

    Terve öö ei saanud korralikult magada, pidevalt jälgisin reaalajas, kus juba lennuk on ja ega ei ole ohtu alla kukkumisest. Selle tulemusena magasin hommikul pool tundi sisse 😂. Hommikuti on ikka maailma parim uni.. aga minu ōnneks näitas, et lennuk hilineb 35 minti. Suurepärane! Mulle loomulikult, Tiit vaeseke pidi oma sabakonti seal laiaks istuma.. kuulu järgi sai vähemalt korralikult süüa. Kuna ma teadsin, et Tiit tahab nagunii lennujaamast ühistranspordiga ära tulla, säästsin enda higinäärmeid ja jalalihaseid ning läksin ühe otsa taksoga. Aasias on populaarne Crab takso, vōtsin äpi lahti ja tellisin takso ja ise samal ajal pakkisin kotti. Peale pikka-pikka ootamist oli mu takso kohal.. üle 30 minuti ootasin seda ikka.. ära ka ei tahtnud tühistada, pärast vōtavad veel mingit trahvi ja inimene on ju ikkagi tulemas. Kui takso lōpuks tuli üritasin seletada, et ma tahan saabuvate lendude tsooni minna.. tädi ei saanud muffigi aru ja vedas on näpuga mööda telefoniekraani.. Kui me olime seda tsirkust paar minutit teinud, sain ta peale pahaseks ja palusin sōita lihtsalt mööda joont. Kuigi proovisin talle enne google translate abiga näidata, et arrival.. aga ta vist enda emakeelt ka ei mōistnud.. No okei, ilmselt ma teen talle liiga, aga see oli vist ta esimene sōit elus lennujaama, ma siis juhendasin teda tagant.

    Jōudsin lennujaama siis kui Tiit oli juba maandunud, aga ōnneks veel passikontrollis.. kiiresti tsekkisin üle, kust väravast ta välja tuleb ja olin kohustusliku sildiga vastas.. No niiii tore on ikka tuttavat inimest näha!!!

    Edasi tegime rahavahetuse ja rongitasime ning metrootasime end uude kohta. Tiit see ohhetas ja ahhetas kui mōnus palav.. Tuppa saamisega oli üldse selline lugu, et majutaja oli eriti täpsed juhised kirjutanud- tōsta paremat jalga ning siis vasakut, möödu sellest poest ja vaata seda automaati. Kuna me jōudsime enne check-in aega, oli juhendis kirjas, et oodake punastel toolidel. Ootasimegi punastel toolidel, kolm kutsut ja lendoravad olid ka. Veits oli nagu palav ja hea meelega oleks vee alla läinud, kedagi nagu ei paistvat maja ümber liikumas.. Lōpuks üks tädi tuli, ütlesime siis märksōnad, et AirBnB ja Tiit jne.. Tädi palus Tiidul püsti tōusta ja enda tagumiku alla vaadata. Tuli välja, et Tiit oli terve selle aja istunud ümbriku peal, kus oli tema ja nimi ja meie toa vōti 😂. Veits nagu aaretejaht vōi nii.. 😄. Ise irnudes, kui rumalad me vōisime ikka olla, suundusime toa poole. (Meie vabanduseks vōib öelda, et ümbrik oli toolikatte all 😄) Kotid on mōlemal päris rasked ja olime juba eelnevalt palavaga mōnusasti jalutanud, lisaks ka trepikōndi harrastanud, et metroost välja saada.. Kui nüüd tuli välja, et tuba on viiendal korrusel siis tahtis küll sealt naerupisarate vahelt vägisi tulla küsimus.. miks see kōik?! 😄

    A/C tööle ja seljakotid seljast, lugesime juhendi läbi.. jällegi on väga pōhjalik juhend jäetud, kuidas lähikonnas astuda ja istuda.. Valisimegi välja ühe juhendis soovitatud söögikoha. Tiit loomulikult nautis A/C hüvesid, aga kuidagi kangutasin ta ikka toast välja. Läksime India toitu sööma, aga riisiline seegi.. Toit oli enam vähem, Tiit oli sillas loomulikult, aga piparmündi lassi maitses nagu vanaks läinud piim kōrvenōgesega.. Ma ei ole nii hullu jooki siin joonudki 🤢.

    Nüüd tuli lahendada viimane probleem, mis takistab elukestvat ōnne, Vietnami viisa. Mina juba teadsin, kus saatkond asub ja kaart näitas, et veits üle paari km kōndida. Mis see meie sportlike inimeste käes ära ei ole. Lisaks tahab ju Tiit nautida seda vōrratut kliimat! Ōige suund käes ja läksime.. Enne käisime veel Seven/Eleven poest läbi, et "vett osta" 😄. Vett oli ka vaja, aga päris mōnna oli korra riiulite vahel ennast jahutada 🤤. 200m pärast jäi Tiit minust juba maha.. edasi hoidsin ma tempot, et ōigeks ajaks kohale jōuda.. Tagant kostus mōminaid, et nii vōrrarult mōnus ilm ja kliima, aga paganama palav on 😎. Särk märg ja keel vestis potsatas üks pōhjamaa härra saatkonnas plastiktoolile. Tema tōmbas hinge ja mina läksin hinge kinni hoides passile järgi.. juhhuu.. mingi värviline pilt kuupäevadega oli passis! Nüüd on vaja veel ööbimised ja reisikava paika saada.. Üks unekott oli mul valmis seal saatkonnas juba magama jääma, siis aga turgutasin teda mōttega, et lähme ja ostame talle internetikaardi.. kohe oli krapsti nōus!

    Nii me suundusimegi mingi kaubanduskeskuse poole.. jala ikka. Mul oli plaan Tiit korralikult ära ehmatada, et siis tulevikus mōnnalt igast transpordivahenditega ringi rännata. Jalutasime Gucci ja Prada vahel veits ringi, sōime ideaalset "kirevilja" jäätist ning jōime jalust nōrgaks vōtvat mangosmuutit! Telefonikaardi otsingud ei läinud nii lihtsalt. Tiidul oli vaja ju turu-uuringut teha, aga ega siin kōik ei mōista inglise keelt, vaid on ära ōppinud mingi fraasid. Telefonikaardi jaoks on vaja passi, et inimene ära regada. Kui meie uurisime kiiruseid ja mahutu, raius müüja vastu, et pashhpoorht 😝. Tiit läks mega närvi ning tuli suunduda mujale. Kui juba naisterahvad leti ääres siis läks asi palju libedamalt. Internet olemas, nüüd saab sinna sukelduda 😄

    Väljas juba pime ja Tiit minestamas unne. Koju läksime tuk-tukiga. Juht oli väga krapsakas härra, kes isegi teadis, kus meie maja asub. Tipptund hakkas küll mööduma, aga liiklus oli sellegipoolest ulmeline. Eriti veel, kui sul ei ole plekkseinu ümber ning ees seisva bussi heitegaasid otse näkku paiskusid. Mōlemad inspekteerisime google mapsi abil, et kuidas juht sōidab.. järsku käis ilge plekikolin ning kōik kolm ehmatasime end pingilt püsti.. ka Tiit, kes oli tegelt magama jäänud ning ta telefon kukkus lihtsalt tuk-tuki pōrandale 😂😂. Hea, et ta seda tänavale ei pillanud ja ise sinna järgi ei kukkunud 😆. No mis teha, mōned magamata ööd ja pikk lennureis andsid tunda. Pärast ei olnud tal enam mahti magada, tuli kümne küünega kinni hoida, et tukis püsida, järsku hakkas selline action pihta ning ületasime ulme-kiirusel mitut ristmiku 😲. Juht ise oli ka veits pabinas, kuid jōudsimegi ilma välise abita kohale. Poest veel vesi ning vōis alustada trepi-maratoni- 60 astet, et jōuda toani. Kambodžasse jōudes vōib juba džunglimaratoni ette vōtta!

    Ōhtu lōppes täpselt nii, et Tiit kukkus näoli voodisse ja sinna ta jäi hommikuni! 😆

    👣- BKK Lumphini Homestay
    Read more

You might also know this place by the following names:

Thung Maha Mek

Join us:

FindPenguins for iOS FindPenguins for Android

Sign up now