Philippines
Logon

Here you’ll find travel reports about Logon. Discover travel destinations on the Philippines of travelers writing a travel blog on FindPenguins.

16 travelers at this place:

  • Day144

    Malapascua

    January 26, 2016 on the Philippines

    After bad weather warned that all ferries might be cancelled we took our chances! A drive to Tagbileran Port in Bohol, followed by a cancelled ferry and then a delayed ferry to Cebu we were met by our driver Wilson! Wilson then drove us for 3 hours to Maya port. Then we took a very small motor boat to a slightly bigger motor boat! Battled 2 meter waves for the best part of 45 mins. We got soaked, our bags got soaked! Then we took another small motor boat to the island of Malapascua!! It feels like a massive achievement that we have made it here and all to dive with Thresher sharks for 2 days before we make the return journey! Are we crazy? Almost certainly!!

    Ps. Forgot to mention the "popping mosquitos". Having squished them using the one-hand-swat ninja technique, the exploded fresh blood onto us...and not our own! 😝
    Read more

  • Day207

    Das Hai-light Malapascuas

    August 29, 2017 on the Philippines

    Nirgends auf der Welt ist es so einfach die Thresher Sharks zu sehen und mit diesen wunderschönen Tieren zu tauchen. Die Fuchshaie kommen zwar in allen Ozeanen vor, sie verbringen aber die meiste Zeit auf dem offenen Meer bis zu einer Tiefe von 500 Metern. In dem Tauchgebiet Monad Shoal lassen sich die Tiere auf 30 Metern regelmässig blicken, um von Parasiten befreit zu werden.
    Doch wer mit den Thresher Sharks tauchen möchte, der muss früh aufstehen. Um 4.30 Uhr schon legt das Boot ab. Aber die Mühe wird zu 99% belohnt: Ein Wahnsinnsschauspiel, wenn diese eindrücklichen Haie aus der unendlichen Tiefe auftauchen und wenige Meter an dem Taucher vorbei schwimmen.Read more

  • Day120

    Cebu City-Malapascua, Phillipinen

    May 5, 2017 on the Philippines

    Sooooo.... wir hängen deutlich mit unseren Berichten hinterher!! Wir sind halt im Reisestress und zu busy.

    Also, nach Siargao ging es per Flieger nach Cebu City wo wir eine Nacht im Familienzimmer verbrachten und uns eine Massage gönnten.

    Am nächsten Morgen ging es vier Stunden mit dem Taxi und einer halbstündigen Bootstour nach Malapascua. Hierbei handelt es sich um eine ganz kleine Insel die man zu Fuß erkunden kann. Die Insel ist unter Tauchern bekannt für die sich selten in so flachen Gefilden zeigenden Thresher Sharks. Dem Motto entsprechend hieß es für Sari, Luki und Daniel drei Tage lang pauken und tauchen. Am Ende haben sie alle erfolgreich den open water dive Schein erhalten!! Nadine hat in der Zwischenzeit erfolgreich den advanced lay on the beach schein erhalten ;)

    Am dritten Tag ging es mit einem Boot auf eine weitere sehr kleine Insel nach Calanggmanan. Für die drei Taucher gab es dort zwei unvergessliche Tauchgänge an einer Unterwasserklippe.

    Am Donnerstag ging es dann weiter. Mal wieder eine abenteuerliche Reise mit kleinem Boot, einem heißen Rollerritt (Luki und Sari zusammen inclusive ihrem Gepäck und Fahrer), Bus, Tricycle und der nächste Fähre. Hätten damit so ziemlich in jedem Fahrzeugbingo gewonnen.

    Auf Batayan wurde dann relaxt, Roller gefahren, Billard gespielt und sich mit Massagen verwöhnt.
    Read more

  • Day45

    43. päev- Geocaching

    February 17, 2017 on the Philippines

    Aknast välja vaadates tundus ilm palju mōistlikum kui eile.. seega saab teha mōnusa rannapäeva. Eile sain teada, et mind ootab ka hommikusöök. See oli väga hea uudis, sest ega ma midagi tohutut ei taha hommikuks, aga üks muna oleks tore. Küsisin ühelt poisilt, kes seal ametis oli, et mis kell hommikusöök on.. olime juba päeval tutvunud ja esimesed viisakused ära vahetanud (mis su nimi on ja kust sa pärit oled) Ta vastas, et hommikusöök on siis kui sa ärkad.. nüüd ta natukene luiskas. Kuna mu prantslaset toanaaber läks varakult sukeldumiskoolitust andma, mōtlesin, et pikutan natukene kauem. Kella üheksa aeg on koputus uksele.. Nonii... mis nüüd toimub. Loivasin uksele ja vastu vaatab Keinsly (siis mul ei olnud enam ōrna aimugi mis ta nimi on). Breakfast time 🍳 ... küsib, mida ma tahaks hommikuks süüa.. Ma olin alles unine ja ärkasin ja üks muna oleks jumala hea. Uks kinni... väga hea.. natukene pikutan veel.. Jälle koputus.. Kas sa tahaksid süüa all vōi toon sulle söögi terrassile.. Kui sa juba küsid siis too terrassile. Pikutamisest ei tule midagi välja. Ajasin kleidi selga, vōtsin arvuti kaenlasse ja läksin terrassile. Juba ootas mind laual kohv ja toolgi oli ilusti sätitud (kohvi peale oli kaneeli raputatud). Huvitav, kas nad ei tea, et Nescafé peal see kaneel ei ole just kōige parem, aga mida mina ka kohvist tean. Sain arvuti lahti teha, mōtlesin veits tööd teha ning siis rannailma nautima minna, ja juba mu söök tuligi- 1 muna, riis ja peekon. Ōnneks peekon oli korralikult läbi praetud, ühes kohas oli see poolenisti toores, ei olnud just kōige maitsvam 😄.

    Aga nüüd hakkas pihta, ega siis Keinsly ka kuskile ei läinud, ta hakkas samuti terrassil kohvi jooma ja suitsu tegema (minu meelest nii noored poisid ei peaks suitsu tegema). Töö tegemisest enam suurt midagi välja ei tulnud. Keinsly tahtis hirmsasti sōprust sobitada ja küsis igasugu küsimusi. Tegi mulle isegi kingituse- puust haikujulise magneti. Pidavat olema tema enda tehtud, lasi isegi värvi valida. Ma küll üritasin seletada, et mul on pikk reis, see hai ei pruugi ellu jääda, aga ta ei kuulanud mind. Nii mul tuli kingitus vastu vōtta. Ta üritas mind kutsuda randa ja teletorni juurde, aga ma ju olin seal juba käinud 😁. Siis tegin nägu nagu mul oleks väga vaja tööd teha, tegelikult oli ka... Poiss läks korra ära ja varsti oli tagasi- veeklaasiga. Siis uuris ega ma ei ole taimetoitlane ning et nemad pakuvad ōhtul ōhtusööki. Tema ja enamus tiimist, keda ma seal nägin, olid vabatahtlikud ja töötasid seal elamise eest. Niisamuti ka üks filipiini paar, kus meespool oskas väga hästi süüa teha ja oli eelnevalt kuskil kokana töötanud. Enda aja sisustuseks ja ma ei tea kellele raha teenimiseks korraldasid nad ōhtusöögi ehk nagu väikest viisi restoraniäri. Sellest kōigest siis päeva lōpus 😀. Pärast esimest veeklaasi tuli teine ja siis tuli salat maitsmiseks ja siis tuli veel vett ning kutse ōhtusöögile... ühesōnaga, mul oli juba nagu kergelt siiber...(isegi mu jalanōud olid ritta seatud).

    Läksin mereäärde ujuma. Mōnus soe vesi oli ning isegi üpris puhas, mōned kilekotid ujusid ainult vastu. Määrisin endale ohtralt päikesekreemi peale ja hakkasin mingit sissekannet kirjutama.. järsku tunnen väiksed tibad tibutavad selja peale. No ei ole nii.. terve hommik oli ilus ja kui mina otsustan lebotama hakata siis järsku hakkab sadama😓. Väga palju just ei sadanud, aga kōik ülejäänud kobisid minema, ma ei hakanud ka siis vaprakest mängima. Koju ei tahtnud minna, sest seal ei olnud ju tegelt kuskil olla ning seal oleks Keinsly kohe rünnanud. Läksin rannas olevasse itaalia restorani. Tellisin suuuuure pitsa, mōtlesin, et vōtan pärast kaasa. Aga tuli välja, et see oli nii hea, et kōik sōin ära, ma ei tea kuhu see mahtus 😄. Vihmasabin jäi järgi ja ma läksin uuesti randa, käisin ujumas ja vaatasin kuidas kōik küla mehed suurt paati vette lükkasid. Veits sain veel tsillida ja siis hakkas kell viis saama. Kuna kuue aeg läheb pimedaks siis mul hakkas veits kiire juba.

    Tänasel päeval oli ka eesmärk. Tahtsin oma esimese Geocache ära vōtta. See on selline "mäng" internetikeskkonnas, kus registeerunud inimesed saavad huvitavatesse/ilusatesse/toredatesse kohtadesse väikeseid aardeid peita ning teised jälle otsida neid. Otsimiseks on antud koordinaadid ja vihjed, kus aare vōiks olla. Reisil olla väga mōnus mäng, satub kohtadesse kuhu muidu eales ei läheks vōi ei satuks. Aarded on nii ära peidetud, et teadmatu inimene neid väga juhuslikult üles ei leiaks ning ära ei vōtaks. Kui on rohkem küsimusi siis jälle Tiit vastab, sest tavaliselt ma käin temaga aardeid otsimas. Lihtsalt nüüd mul tuleb seda iseseisvalt teha.. Kuna Malapascual on 2 aaret tahtsin vähemalt ühe ära vōtta, mis oleks ka minu isiklik esimene. (Tiit on veits pahane, et ma Balilt ühtegi ei vōtnud.) Kuna minu isikliku aarde kirjelduses oli, et seal vōib esineda ilusat päikeseloojangut siis ma sihtisin enda otsingut sellesse aega.

    Kell viis avasin Geocachingu rakenduse ja hakkasin aarde poole liikuma. Alustuseks tuli mul läbi minna surnuaiast. Ma ei saanud aru, kas see on tegev vōi mahajäetud, kuid vääga creepy. Kuus aastat tagasi oli sinna keegi veel maetud, kuid praegu tundus see täis soditud ja prügi vedeles igal pool. Mul oli veist kiire, ei saanud sinna uurima jääda, teadsin ka, et kui tagasi tulen siis on pime ja mahajäetud surnuaed ei ole just hea koht uudistamiseks. Läksin sellest läbi rannani. Jōudsin ühe fancy hotelli juurde, seal olid omad massöörid rannas ja inimesed lebotasid martiniklaasidega rannatoolides 🍸-väga peen tundus. Kōndisin seal nende vahel ja tegin tähtsat nägu 😄. Mul oli vaja teada saada, kas kaljunukini viib ka mingi teerada vōi pean julmalt vōsa ründama. Kahjuks pidin tegema seda viimast. Peab ära mainima, et lisaks lindudele kasutavad seda kaljunukki ka osad inimesed oma jääkide väljutamiseks. Kogu ronimist ei teinud raskeks vōsa vōi inimsitt, vaid asjaolu, et see kaljunukk oli suur kivim- hästi teravate servadega uuristatud kivid. Kätega ei olnud kuskle toetuda, tasakaalu oli pōhimōtteliselt vōimatu hoida ja iga sammuga oli tunne, et kivi läbistab plätutalla. Kohe algul ma ei leidnud ōiget kohta ja ma pidin veel mängima merineitsit, sest kaks paati sōitsid väga lähedalt mööda- hüüdsid ning imestasid, mida ma teen seal... Seisan kivi otsas, mida siin imestada on 😅. Ilmselt nad arvasid, et ma tahan enesetappu teha vms. Kuid siis hakkas vihjama kohale, mille pilte ma olin näinud. Koordinaat on leitud, nüüd tuleb selle lähedalt leida ihaldatud aare. Päike juba loojus ja tōesti oli väga ilus. Kaua ma seda vaadelda ei saanud, sest mul oli teine eesmärk.. Tiit on mind juba nii palju ōpetanud, et otsida tuleb sellist kohta vōi loodusobjektide asetust, mis ei ole väga loomulik. See ōpetus mind ka aitas, ühe pōōsa all tundus üks kivi kahtlaselt püsti- seal all see oligi.. juhhuuu.. nüüd ma olen ametlikult ühe aarde leidnud😅😊👋🙈. Uursin, mis karbi sees on, logiraamatut täita ei saanud, see oli vettinud, ja pakkisin asjad tagasi, järgmisele leidjale. Eesmärk täidetud hakkasin tagasi rühkima..

    Väljas oli pime ja seda surnuaia peatust ma ikkagi ei teinud. Läksin kohe oma majutusse, jäin seal korraks pingile istuma ja kellegagi messengeris lobisema.. ja juba Keinsly tuli... kas ma olen juba ōhtust söönud. No otseselt ōhtust ma ju ei olnud söönud. Juba ta tuli selleks ōhtuks prinditud menüüga ja ma pidin sööma minema. Ta tahtis küll kogu seda pulli jälle seal terrassil teha, aga ma sain ta poolel teel toiduga kätte, normaalne on ikka süüa selleks ettenähtud kohas. Toit oli suurepärane, kōik sōin jälle ära, kuigi tegelt kōht nagu tühi ei olnud. Nad olid lauad ilusti ära katnud ja rahulik muusika mängis. Kōik oli nagu päris, hind oli ainult nii pisike, et sellega ma küll harjunud ei olnud.

    Vahepeal käisin pesemas ja läksin tagasi "restorani", et välja mōelda, mis minust järgmine päev saab, sest siis pidin lahkuma sellelt toredalt saarelt. Tagasi tulles kostitati mind tasuta mangomahlaga ja hoolitseti, et ma oma kotti maas ei hoiaks.. teie seal Eestis vōtke eeskuju 😀. Kuna mul oli küsimusi homse paadi kohta siis Keinsly arvas, et nüüd on ōige aeg mu feissar küsida. Selleks, et ta saaks mulle kohe kirjutada, kui midagi teada saab... mis mul siis muud üle jäi... nüüd mul on noor sōber Filipiinidelt, kes on küll veits tüütu, aga loodame, et ta rahuneb varsti maha 😄.
    Read more

  • Day4

    Malapascua - wir wollen nicht weg

    November 18, 2017 on the Philippines

    Keine Woche auf den Philippinen und schon ist es passiert. Wir haben das Paradies gefunden! Geplant waren drei Nächte, es wurden dann sechs und wir kommen sicher wieder...und nicht nur weil es so schön war!

    Malapascua ist eine süsse Fischerinsel, wo man es schafft das Dorfleben neben dem Tauchtourismus weiterleben zu lassen. 2013 wurde die Insel vom Taifun voll getroffen, hat sich aber wieder gut erholt. Die meisten kommen auf die Insel, um die Fuchshaie zu sehen, aber für das braucht Anja erstmal ihren Advanced Tauchschein. Doch wie wir auf unseren Reisen gelernt haben kommt ja immer alles anders.

    Flo, der sich seit Wochen wie ein Kleines Kind aufs Tauchen gefreut hat, kommt nicht tiefer als 1.5m bevor ihm die Nebenhöhlen weh tun. Und Anja hat nach 4 von 5 benötigten Tauchgängen eine saubere Erkältung. So geniessen wir nach der ersten Enttäuschung die weissen Strände und das Kristallklare Wasser! Und freuen uns, dass wir auf der Insel so gutes frisches und leckeres Essen finden.

    Und Achtung Fuchshaie: wir kommen wieder 😎🦈
    Read more

  • Day44

    42. päev- saarering

    February 16, 2017 on the Philippines

    See saar on selline pisikene ja kuskilt lugesin, et kahe tunniga on võimalik tiir peale teha. Eelmine ōhtu otsustasin, et sellest saab järgmise päeva eesmärk.

    Ärkasin kuskil üheksa ajal, üritasin teha hiirvaikselt, et mu armas toanaaber üles ei ärkaks. Meil on seal korrusel neli tuba ja ühes nendes on samuti wc ja pesunurk. Vaatasin, et uks on lahti ja läksin hoopis sinna pesema. Ega seal sooja vett ei ole, aga vähemalt rohkem ruumi ja peegel jms, saab isegi rätiku ja riided nagisse panna. Väga loodan, et keegi ei tule sinna täna. Sellel toal on ka terrass, lubati seda lahkesti kasutada- väga hea, nüüd te leiate mind ainult sealt tööd tegemast 😄. Hommikused toimingud tehtud läksin sööma... valisin ühe koha rannas, inimesed istusid seal, lootsin et on ka hea. Pärast tuli loomulikult välja, et mu broneeringu sees on ka hommikusöök, kust ma seda veel pidin teadma 🙄.

    Kōht täis ja tuli valida suund, läksin tuule järgi, vastu tuult on suht raske käia. Ilmaga on täpselt nii et pōhimōtteliselt sajab. Terve hommiku on udutanud lootsin, et läheb üle aga ei. Ōnneks hommikul oli ainult kerge hoovihm. Vōin juba ära öelda, et terve päeva sadas ja ōhtul päris korralikult-tänavad olid triiki 😄. Alguses sain mōnusasti rannajalutuskäiku teha. Üks saare pool on ainult paatidega ääristatud- paadid olid seal nö dokis. Siis lōppes liivaranna osa ära ning tuli kaljune pool, sealt ma pidin shortcutima teeni mida google maps näitas- ei olnud just väga maantee 😄Natukene ronimist ja tee lōppes ära 🙁. Hahaa.. ainult 🗺 tee.. kohalikud tahtsid mulle pähe määrida küll mootorratta sōitu. Aga ma ikkagi pinnisin välja, et tegelikult sealt saab läbi küll... Tegemist on siis mägise alaga, kus mäeorgudes on külad ja teerada läheb läbi külade ning üle mäeküngaste. Nendest küladest läbi kōndida oli ikka päris kurb, kuid peaasi, et nad ise ōnnelikud on- ma loodan, et ikka on. Need olid siis elupaigad muldpōrandaga... Pilte mul ei ole, piinlik oli teha, nad kōik toimetasid oma "hoovides"- pesid pesu jms ning toimetasid niisama. Teretasin neid rōōmsalt ja tegin nägu, et kōik on täiesti tavaline ning mul ei teki nende elupaiga suhtes mingeid emotsioone. Natukene üritasin siis luisata. Vahepeal leidsin peaagu inimtühja ranna... Neid oli tegelt veel, aga selles jäin viivuks pidama. Saare ainus vaatamisväärsus vōi midagi selle sarnast on tuletorn. Mina, vanast harjumusest, lootsin et äkki saab tuletorni otsagi ronida, aga eiii... tobe lootus 😎. Teed selle tuletornini tegelikult ei ole. Kuna ma seda teadsin, otsisin väikeseid rajakesi, mis vōiksid vihjata, et mööda rada minnes vōiks jōuda tornini. Torn ise oli mäe otsas ehk ronida tuli ka.

    Leidsingi ühe sissetallatud raja ja kaardi järgi tundus sealt kōige lühem maa tuletornini. Kōik tundus väga okei ja oligi täitsa tee ja mäest sai üles ka ja.... ja siis oli traataed ees. Ümber torni oli kōrge traataed nii väikeste vahedega, et ma ei mahtunud sealt vahelt läbi. Mul oli valida, kas minna tagasi ja küsida lähimast külast ōige tee vōi minna mööda aeda ja otsida mingit avaust. Valisin teise variandi- kōik maod ja ämblikud ja mürgised taimed käisid silme eest läbi. Pigistasin silmad kinni rühkisin läbi vōsa. Üks pool sai läbi käidud ja midagi ei vihjanud läbipääsule. Tagasi oli ka nüüd juba pikk maa minna- edasi ikka edasi. Voilaaa... seal ta end peitiski, mōned traadiread olid katki lōigatud ning vahelt pääses ilusti läbi. Kōndisin tornini ja tegin merevaatest pilte. Tsillisin niisama, kuni nägin vōsavahel kohalikku meest matšeete käes... tōmbas korra nagu kōhedaks. Teretasin viisakalt ja üritasin omi asju edasi teha. Torni ümbruses oli mingeid betoonist ehitisi nagu meie saartelgi vōib kohata. Ühel neist olid veel trellid ka akende ees. Selle kōrvalt tuli vanamees järsku uuesti välja (matšeeta ikka pihus) purssis midagi inglise keeles ja vaatas silmad kilamas peas otsa, ainus sōna millest aru sain oli boyfriend. Ütlesin yes yes ja panin padavai mäest alla. Seekord siis mööda ōiget teed... mōttest käis läbi ainult inimeste loetelu, kes vōiks mind otsima hakata, kui see vanamees mind sinna betoonputkasse kinni paneb. Ōnnelikult jōudsin ikka alla ja mōtlesin, et olen ikka tohman küll, seda torni käib mitu (päris mitu 😄) turisti päevas külastamas, mida see vanamees ikka teha oleks saanud...

    Jōudsin välja ühe maja hoovi, sealt läks imekitsas teerajake. Kohalikud ei saanud päris hästi aru, sest alles ma läksin sealt mööda ja täpselt samas suunas- magic. Edasi jalutasin mööda teerada saare keskusesse. Ega siingi need elamised teab mis uhked ole. Pōhiranna ääres on sellised uhked majad basseinidega, ilmselt nendes ongi üks öö üle saja euro 😄. Vahepeal hakkas mingi mootorrattur mind jälitama, alguses pakkus, et viib mind raha eest ära- täpselt nagu iga teine mööda sōitev tüüp. Nii muuseas keeldusin sellest, kui tükk aega hiljem oli ta mul seljataga ning ütles, et viib mind tasuta ära. Ma ikka vastu, et ma ei taha, et sa mind ära viid. Ma lähen hea meelega jala ning jalutan niisama... ta ikka töristas mul pikalt järgi, lōpuks sain tast lahti. Pärast kogemata nägin ühe putka juures sama ratast. Vaatapilt selle maja ümber oli ikka nasty. Tiirutasin mööda väikeseid tänavaid enda diveshopi poole ja aina enam hakkas sadama. Koduukseni jōudsin viimasel hetkel, muidu oleks läbimärjaks saanud.

    Mu uus sōbrake veel magas, vōtsin arvuti ja läksin terrassile tööd tegema. Mu kōrval ehitatakse uut maja parasjagu, tüüpidel sai vist tööisu otsa ja nad otsustasid hoopis niisama muusikat kuulama hakata. No see oli ikka raju..keset päeva DnB ja nii valjult kui see vōimendus neil välja andis 😅. Nüüd, kui ma keset pidu tööd hakkan tegema, siis ma jätkuvalt ei ole niiiiiii purjus, vaid lihtsalt on vaja mōned asjad ära lōpetada. Möllasin kuni pimedani ja veits lisaks... käisin veel söömas ja tuttu... vähemalt tegin nägu, et on uni ja jään magama 😇. Lootsin, et homme on parem ilm, samas ega ma ei kurda ka!

    Pilte oli nii palju, et raske kohe valida, panin mōned pōhilised...

    👣- Malapascua pōhja rand
    Read more

  • Day43

    41. päev- Malapascua

    February 15, 2017 on the Philippines

    Sõin hommikul kogu oma tagavara ära ja pakkisin jälle koti kokku. Ütlesin pererahvale head aega, vahetasime kontakte ning suundusin teeäärde bussi peatama... Panin kōige värvilisemad riided selga, et buss ikka näeks mind 😄. Kohalikud ootasid bussi teisel pool teed, vahelduseks nad laulsid ja tantsisid 🕴💃🏽. Esimene buss vuras minust mööda. Hüppasin ja lehvitasin ja üritasin kōike teha- noup, ei aidanud. Küsisin kohalikelt, mis on parim viis bussi peatamiseks, kas ma peaks teele jooksma vōi on mingi spets käeliigutus. Nad ei saanud nagu väga üldse aru ja kutsusid hoopis mu naabrimehe, kes üleüldse arvas, et kōige mōtekam on natukene tagasi sōita bussipeatusesse ja siis minna sealt peale. Nii ma ka tegin... veits läks teekond pikemaks ja mitu ōiget bussi sōitis mööda, aga mis teha. Ōigele transpordivahendile ma sain ja sōit Maya sadamasse vōis alata.

    Alguses ma pidin mōnusasti 2 kohaliku vahel istuma, seal on kolmesed pingid, eriti hingata ei saanud ja käed hoidsin kokkusurutult süles. Ōnneks mingi hetk nad lahkusid ja sain lebotada. Sōit kestis paar tundi ja nüüd ma vōin öelda, et olen Cebu peaaegu läbi sōitnud 😄. Ja siis hakkaski juba vihjama sadama lähedusele...öeldakse, et Malapascua on teine Boracay. Ma loodan, et Boracayle on tunduvalt mugavam saada. Täna ma enam ei imestanud, vaid naersin teiste üle, kes imestasid. Inimesed vōisid mind küll hullumeelseks pidada, aga mul on peaaegu puhkus ja vōin vahel rōōmus ka olla 😅. Sadamat kui sellist seal loomulikult ei olnud. Oli üks putka ja hulk ulpivaid laevukesi... Pilet pidi maksma 80 peesot, kōigilt küsiti 100. No okei, kuna sellele väiksele laevale pidi maksma 20 ja pagasi eest veel eraldi, siis tunduski mōistlik kohe 100 maksta (mōistlikusega ei ole siin riigis midagi pistmist)... Laev läheb välja siis kui 20 inimest on koos. Enne meie bussi saabumist ühed ootasid ja oligi paras aeg minna. Koperdasime oma kompsudega trepist alla ja mingi mees küsib piletit 😒. Ma ju andsin selle just mehele, kes küsis piletit enne kui ma trepist alla sain... Ehk sellele laevale ma ei saanud, meie valge laev pidi väljuma 10 minuti pärast. Paar tüüpi meie satsisit tegid sama viga.. see eest mōned uued said ilusti "meie paadile". Okei ega ma vōin ju oodata. Vahepeal hakkas vihma sadama... Kōik ootasid varjus, üks vaene kalur püüdis sukeldudes oma ankrut merepōhja kinnitada 😂😂 Vot see oli naljakas, ainult valged tallaalused paistsid siis tuli ähkides pinnale, proovis uuesti ja seejärel vedas laine teda koos ankruga minema. Kuidagi ta hakkama sai, aga natukese aja pärast triivis ta paadike ikka minema....

    Olime oodanud juba tükk aega ja siis tuleb tüüp suure teksatagi ja mustade ümmarguste prillidega. Ise nad on ju sellised kiitsukesed ja lühikesed. Teatab, et inimesi rohkem ei tule ja ta viib meid ära, aga igaüks peab veel 50 peesot maksma 😆😅😂. Camoooon. No ega meil väga valikut ei olnud, ei viitsinud seal passida enam. Kupatati meid väikesesse paati, küsiti järgmised 20 peesot ja ulpisime suurema laeva poole, ise hinge kinni hoides, et me ümber ei käia. Mina olen oma elus "mōned" korrad puupaadiga sōitnud ja merel ka paati vahetanud. Aga saksa perekond oli ikka päris hädas. Ega see kanada noormeeski väga rōōmsa näoga ei olnud. Ütleme nii et ega lained ei olnud ka just väiksemad. Endast oli suht suva, aga kott oli kōige ohtlikumas olukorras. Kui nad mu suure koti vōtsid ja selle väiksest paadist suurde VISKASID, vinnates üle ōla, siis ma tahtsin sellele tohlakele küll vastu kukalt virutada. Kotid visati trümmi ja sōit algas... Algas täpselt nii, et olime hoo sisse saanud ja "kapten" pani risti lainesse ja nii mitu korda järjest. Arvake kui kuiv ma olin. Poole tee peal ta sai lōpuks aru, et on ka mōistlikum viis paadiga sōita... 😆 Merehaigeks keegi ei jäänud, kuigi oht oli ja jōudsime Malapascuale. Sealne maabumine oli mōistlik.

    Kott selga ja oma ööbimispaika otsima. Malapascua on väike saareke, Prangli sarnane. Autosid siin ei sōida ja asfaltteed ei ole. Kōnniteed on ka liivast. Külalistemajad vōi turismitalud vms näevad rannas väga uhked välja. Külavahel ja natukene kugemal vaatepilt just nii lilleline ei ole. Elatub see saar turismist ja muud ei ole siin teha kui ainult sukelduda- magada, süüa, sukelduda. Sukeldumise "koole" vōi teenust pakkuvaid kohti on siin umbes sama palju kui maju üldse. Minagi ööbin ühe sukeldumisasutuse ülemisel korrusel- ühistoas!! Vōite nüüd siis välja lugeda, et mul on näpud pōhjas 😂. Tegelt tundus ülemōistuse kallis maksta sellel saarel ühe öö eest ligi 60€. Seega mul lihtsalt ei jäänud muud vōimalust. Lisaks ei ole sellel saarel pangaautomaati ja enamus ehk pea ükski koht ei aktsepteeri pangakaarti. Raha vōtsin viimati välja lennujaamas. Seega ma pidin vōtma toa läbi Airbnb, kuna seal saab krediitkaardiga maksta ja nii ma nüüd magangi 3 ööd mingi tüübiga ühes toas. Ta nimi mul küll meeles ei ole.

    Panin koti tuppa ära ja läksin esimesele jalutuskäigule. Suundusin randa, liiv on siin mōnus pehme ja valge, tundub selline paradiisisaareke. Vaade merele vōiks ka kena olla, aga siin ääristab tervet saart paatide paraad. Pole loota randa, mis on mōeldud inimestele rannas vedelemiseks. Avastasin, et netilevi mul saarel ei ole, see muutis mind natukene kurvaks 🙁. Vaatasin päikeseloojangu ära ning läksin sööma. Alustuseks tutvustati mulle kohe joogikaarti... tavalised viina- ja rummikoksid maksid 0,9€, lisaks oli veel happy hour ja sai 2 ühe hinnaga 😄. Aga tegelt ma tahtsin ikkagi süüa. Lubasin ühe klaasi veini enda suurepärase toidu kōrvale. Veits istusin Oscari baaris, kuna seal oli normaalne wifi. Seda siin saarel just ei väga ei esine... Ja odavat söögikohta ei ole ma ka veel leidnud- üleüldse siin Filipiinidel. Ainult siis kui ma kana ja nelja kartulit sōin 😄. Väljas oli juba kottpime ja läksin oma majja, et välja uurida wifi parool ja natukene tööd teha.

    Ōnneks mu naabrit ei olnud veel toas- uuuh.. sain rahus riided vahetada ja pessu minna. Pesemine on siis all korrusel, seal samas kus divemast tulnud inimesed end loputada saavad. Tegin dušširuumi ukse lahti jaaaa... neli seina ja segisti. Kuhu ma enda rätiku panen ja riided??? No mitte kuskile, läksin tuppa tagasi ja vōtsin kaasa ainult hädavajaliku. Rätiku üritasin uksehinge vahele pressida. Ainult külm vastik vesi ja tegin nii kiiresti kui vōimalik. See tähendab pm neli päeva ainult enda loputamist 😰. Läksin kurval meelel rätik ümber tuppa tagasi ja keda ma näen... prussakaline tatsab mulle tundlad ōieli vastu. No ei ole vōimaliiiiik, nüüd ma saan endale veel terveks reisiks mingid putukad ka kaasa 😱. Mul ei olnud teda millegagi kinni ka püüda, mitte et ma hirmsasti oleks tahtnud. Nüüd ootasin küll toakaaslast, et talle see ülesanne delegeerida... Ta tuli korraks, ütles mulle parooli ja läks ōlut jooma. Kutsus mind ka, aga ma jäin oma tööasjadega maadlema... Arvake, kes tuli purupurjus tuppa ja ei ole järgmise päeva kella kaheks ka veel voodist välja tulnud. See tähendas seda, et ta (toanaaber) saabus tükk aega pärast südaööd, kolistas ja komberdas, pani tööle undava ventilaatori ja ajas mul viimasegi une ära. Mitte et mul seda und üldse oleks olnud. Vastu hommikut ta komberdas vist oksendama, välkkiirelt ta voodist välja jooksis 😂.

    Sellised olid mu päeva elamused ja suurepärane öö... (ühistubade osas ma pean veel sügavalt järgi mōtlema)

    👣- Green Room @Diveshop
    Read more

  • Day72

    Malapascua Island, Philippinen

    March 7, 2015 on the Philippines

    Nach dem Flug von Camiguin zurück nach Cebu heute morgen sind wir jetzt nach 4 Stunden Busfahrt und 1 Stunde mit dem Auslegerboot auf Malapascua angekommen. Die Insel liegt nördlich von Cebu und ist durch den Taifun Haiyan in 2013 fast völlig zerstört worden. Man sieht die Folgen auch jetzt noch, die Häuser sind noch nicht alle wieder aufgebaut, die Palmen verkrüppelt und abgeknickt... dafür lockt aber immer noch das türkisfarbene Meer zum baden und schnorcheln! :)

    Unser erster Eindruck hat sich nach der heutigen Inselumrundung bestätigt. Der Taifun "Haiyan" am 08.11.2013 hat starke Spuren hinterlassen. Gefühlt 80% der Palmen gibt es nicht mehr bzw. sind kaputt, es gibt noch viele Ruinen und teilweise sind die Hütten der Einheimischen nur notdürftig wieder aufgebaut. Lediglich am bekannten " Bounty Beach" sind alle Hotels, Restaurants und Diveshops wieder neu. Leider ist es ausgerechnet jetzt - eigentlich ist hier Hochsaison - sehr oft bewölkt. Kommt jedoch die Sonne durch, wird es sofort unerträglich heiß. Schatten findet man wegen des spärlichen Palmen- und Waldbestands fast überhaupt keinen. Abseits der touristisch erschlossenen Strände findet man einige versteckte, schöne Buchten, einsame Strände und kleine Dörfer. Taucher kommen hier angeblich voll auf ihre Kosten, denn an den tieferen Tauchstellen rund um die Insel gibt es Mantarochen und die seltenen Fuchshaie ("Thresher-sharks") zu sehen.
    Read more

You might also know this place by the following names:

Logon

Join us:

FindPenguins for iOS FindPenguins for Android

Sign up now