Logon

Aknast välja vaadates tundus ilm palju mōistlikum kui eile.. seega saab teha mōnusa rannapäeva. Eile sain teada, et mind ootab ka hommikusöök. See oli väga hea uudis, sest ega ma midagi tohutut ei taha hommikuks, aga üks muna oleks tore. Küsisin ühelt poisilt, kes seal ametis oli, et mis kell hommikusöök on.. olime juba päeval tutvunud ja esimesed viisakused ära vahetanud (mis su nimi on ja kust sa pärit oled) Ta vastas, et hommikusöök on siis kui sa ärkad.. nüüd ta natukene luiskas. Kuna mu prantslaset toanaaber läks varakult sukeldumiskoolitust andma, mōtlesin, et pikutan natukene kauem. Kella üheksa aeg on koputus uksele.. Nonii... mis nüüd toimub. Loivasin uksele ja vastu vaatab Keinsly (siis mul ei olnud enam ōrna aimugi mis ta nimi on). Breakfast time 🍳 ... küsib, mida ma tahaks hommikuks süüa.. Ma olin alles unine ja ärkasin ja üks muna oleks jumala hea. Uks kinni... väga hea.. natukene pikutan veel.. Jälle koputus.. Kas sa tahaksid süüa all vōi toon sulle söögi terrassile.. Kui sa juba küsid siis too terrassile. Pikutamisest ei tule midagi välja. Ajasin kleidi selga, vōtsin arvuti kaenlasse ja läksin terrassile. Juba ootas mind laual kohv ja toolgi oli ilusti sätitud (kohvi peale oli kaneeli raputatud). Huvitav, kas nad ei tea, et Nescafé peal see kaneel ei ole just kōige parem, aga mida mina ka kohvist tean. Sain arvuti lahti teha, mōtlesin veits tööd teha ning siis rannailma nautima minna, ja juba mu söök tuligi- 1 muna, riis ja peekon. Ōnneks peekon oli korralikult läbi praetud, ühes kohas oli see poolenisti toores, ei olnud just kōige maitsvam 😄.

Aga nüüd hakkas pihta, ega siis Keinsly ka kuskile ei läinud, ta hakkas samuti terrassil kohvi jooma ja suitsu tegema (minu meelest nii noored poisid ei peaks suitsu tegema). Töö tegemisest enam suurt midagi välja ei tulnud. Keinsly tahtis hirmsasti sōprust sobitada ja küsis igasugu küsimusi. Tegi mulle isegi kingituse- puust haikujulise magneti. Pidavat olema tema enda tehtud, lasi isegi värvi valida. Ma küll üritasin seletada, et mul on pikk reis, see hai ei pruugi ellu jääda, aga ta ei kuulanud mind. Nii mul tuli kingitus vastu vōtta. Ta üritas mind kutsuda randa ja teletorni juurde, aga ma ju olin seal juba käinud 😁. Siis tegin nägu nagu mul oleks väga vaja tööd teha, tegelikult oli ka... Poiss läks korra ära ja varsti oli tagasi- veeklaasiga. Siis uuris ega ma ei ole taimetoitlane ning et nemad pakuvad ōhtul ōhtusööki. Tema ja enamus tiimist, keda ma seal nägin, olid vabatahtlikud ja töötasid seal elamise eest. Niisamuti ka üks filipiini paar, kus meespool oskas väga hästi süüa teha ja oli eelnevalt kuskil kokana töötanud. Enda aja sisustuseks ja ma ei tea kellele raha teenimiseks korraldasid nad ōhtusöögi ehk nagu väikest viisi restoraniäri. Sellest kōigest siis päeva lōpus 😀. Pärast esimest veeklaasi tuli teine ja siis tuli salat maitsmiseks ja siis tuli veel vett ning kutse ōhtusöögile... ühesōnaga, mul oli juba nagu kergelt siiber...(isegi mu jalanōud olid ritta seatud).

Läksin mereäärde ujuma. Mōnus soe vesi oli ning isegi üpris puhas, mōned kilekotid ujusid ainult vastu. Määrisin endale ohtralt päikesekreemi peale ja hakkasin mingit sissekannet kirjutama.. järsku tunnen väiksed tibad tibutavad selja peale. No ei ole nii.. terve hommik oli ilus ja kui mina otsustan lebotama hakata siis järsku hakkab sadama😓. Väga palju just ei sadanud, aga kōik ülejäänud kobisid minema, ma ei hakanud ka siis vaprakest mängima. Koju ei tahtnud minna, sest seal ei olnud ju tegelt kuskil olla ning seal oleks Keinsly kohe rünnanud. Läksin rannas olevasse itaalia restorani. Tellisin suuuuure pitsa, mōtlesin, et vōtan pärast kaasa. Aga tuli välja, et see oli nii hea, et kōik sōin ära, ma ei tea kuhu see mahtus 😄. Vihmasabin jäi järgi ja ma läksin uuesti randa, käisin ujumas ja vaatasin kuidas kōik küla mehed suurt paati vette lükkasid. Veits sain veel tsillida ja siis hakkas kell viis saama. Kuna kuue aeg läheb pimedaks siis mul hakkas veits kiire juba.

Tänasel päeval oli ka eesmärk. Tahtsin oma esimese Geocache ära vōtta. See on selline "mäng" internetikeskkonnas, kus registeerunud inimesed saavad huvitavatesse/ilusatesse/toredatesse kohtadesse väikeseid aardeid peita ning teised jälle otsida neid. Otsimiseks on antud koordinaadid ja vihjed, kus aare vōiks olla. Reisil olla väga mōnus mäng, satub kohtadesse kuhu muidu eales ei läheks vōi ei satuks. Aarded on nii ära peidetud, et teadmatu inimene neid väga juhuslikult üles ei leiaks ning ära ei vōtaks. Kui on rohkem küsimusi siis jälle Tiit vastab, sest tavaliselt ma käin temaga aardeid otsimas. Lihtsalt nüüd mul tuleb seda iseseisvalt teha.. Kuna Malapascual on 2 aaret tahtsin vähemalt ühe ära vōtta, mis oleks ka minu isiklik esimene. (Tiit on veits pahane, et ma Balilt ühtegi ei vōtnud.) Kuna minu isikliku aarde kirjelduses oli, et seal vōib esineda ilusat päikeseloojangut siis ma sihtisin enda otsingut sellesse aega.

Kell viis avasin Geocachingu rakenduse ja hakkasin aarde poole liikuma. Alustuseks tuli mul läbi minna surnuaiast. Ma ei saanud aru, kas see on tegev vōi mahajäetud, kuid vääga creepy. Kuus aastat tagasi oli sinna keegi veel maetud, kuid praegu tundus see täis soditud ja prügi vedeles igal pool. Mul oli veist kiire, ei saanud sinna uurima jääda, teadsin ka, et kui tagasi tulen siis on pime ja mahajäetud surnuaed ei ole just hea koht uudistamiseks. Läksin sellest läbi rannani. Jōudsin ühe fancy hotelli juurde, seal olid omad massöörid rannas ja inimesed lebotasid martiniklaasidega rannatoolides 🍸-väga peen tundus. Kōndisin seal nende vahel ja tegin tähtsat nägu 😄. Mul oli vaja teada saada, kas kaljunukini viib ka mingi teerada vōi pean julmalt vōsa ründama. Kahjuks pidin tegema seda viimast. Peab ära mainima, et lisaks lindudele kasutavad seda kaljunukki ka osad inimesed oma jääkide väljutamiseks. Kogu ronimist ei teinud raskeks vōsa vōi inimsitt, vaid asjaolu, et see kaljunukk oli suur kivim- hästi teravate servadega uuristatud kivid. Kätega ei olnud kuskle toetuda, tasakaalu oli pōhimōtteliselt vōimatu hoida ja iga sammuga oli tunne, et kivi läbistab plätutalla. Kohe algul ma ei leidnud ōiget kohta ja ma pidin veel mängima merineitsit, sest kaks paati sōitsid väga lähedalt mööda- hüüdsid ning imestasid, mida ma teen seal... Seisan kivi otsas, mida siin imestada on 😅. Ilmselt nad arvasid, et ma tahan enesetappu teha vms. Kuid siis hakkas vihjama kohale, mille pilte ma olin näinud. Koordinaat on leitud, nüüd tuleb selle lähedalt leida ihaldatud aare. Päike juba loojus ja tōesti oli väga ilus. Kaua ma seda vaadelda ei saanud, sest mul oli teine eesmärk.. Tiit on mind juba nii palju ōpetanud, et otsida tuleb sellist kohta vōi loodusobjektide asetust, mis ei ole väga loomulik. See ōpetus mind ka aitas, ühe pōōsa all tundus üks kivi kahtlaselt püsti- seal all see oligi.. juhhuuu.. nüüd ma olen ametlikult ühe aarde leidnud😅😊👋🙈. Uursin, mis karbi sees on, logiraamatut täita ei saanud, see oli vettinud, ja pakkisin asjad tagasi, järgmisele leidjale. Eesmärk täidetud hakkasin tagasi rühkima..

Väljas oli pime ja seda surnuaia peatust ma ikkagi ei teinud. Läksin kohe oma majutusse, jäin seal korraks pingile istuma ja kellegagi messengeris lobisema.. ja juba Keinsly tuli... kas ma olen juba ōhtust söönud. No otseselt ōhtust ma ju ei olnud söönud. Juba ta tuli selleks ōhtuks prinditud menüüga ja ma pidin sööma minema. Ta tahtis küll kogu seda pulli jälle seal terrassil teha, aga ma sain ta poolel teel toiduga kätte, normaalne on ikka süüa selleks ettenähtud kohas. Toit oli suurepärane, kōik sōin jälle ära, kuigi tegelt kōht nagu tühi ei olnud. Nad olid lauad ilusti ära katnud ja rahulik muusika mängis. Kōik oli nagu päris, hind oli ainult nii pisike, et sellega ma küll harjunud ei olnud.

Vahepeal käisin pesemas ja läksin tagasi "restorani", et välja mōelda, mis minust järgmine päev saab, sest siis pidin lahkuma sellelt toredalt saarelt. Tagasi tulles kostitati mind tasuta mangomahlaga ja hoolitseti, et ma oma kotti maas ei hoiaks.. teie seal Eestis vōtke eeskuju 😀. Kuna mul oli küsimusi homse paadi kohta siis Keinsly arvas, et nüüd on ōige aeg mu feissar küsida. Selleks, et ta saaks mulle kohe kirjutada, kui midagi teada saab... mis mul siis muud üle jäi... nüüd mul on noor sōber Filipiinidelt, kes on küll veits tüütu, aga loodame, et ta rahuneb varsti maha 😄.Read more