Malapascua Island

See saar on selline pisikene ja kuskilt lugesin, et kahe tunniga on võimalik tiir peale teha. Eelmine ōhtu otsustasin, et sellest saab järgmise päeva eesmärk.

Ärkasin kuskil üheksa ajal, üritasin teha hiirvaikselt, et mu armas toanaaber üles ei ärkaks. Meil on seal korrusel neli tuba ja ühes nendes on samuti wc ja pesunurk. Vaatasin, et uks on lahti ja läksin hoopis sinna pesema. Ega seal sooja vett ei ole, aga vähemalt rohkem ruumi ja peegel jms, saab isegi rätiku ja riided nagisse panna. Väga loodan, et keegi ei tule sinna täna. Sellel toal on ka terrass, lubati seda lahkesti kasutada- väga hea, nüüd te leiate mind ainult sealt tööd tegemast 😄. Hommikused toimingud tehtud läksin sööma... valisin ühe koha rannas, inimesed istusid seal, lootsin et on ka hea. Pärast tuli loomulikult välja, et mu broneeringu sees on ka hommikusöök, kust ma seda veel pidin teadma 🙄.

Kōht täis ja tuli valida suund, läksin tuule järgi, vastu tuult on suht raske käia. Ilmaga on täpselt nii et pōhimōtteliselt sajab. Terve hommiku on udutanud lootsin, et läheb üle aga ei. Ōnneks hommikul oli ainult kerge hoovihm. Vōin juba ära öelda, et terve päeva sadas ja ōhtul päris korralikult-tänavad olid triiki 😄. Alguses sain mōnusasti rannajalutuskäiku teha. Üks saare pool on ainult paatidega ääristatud- paadid olid seal nö dokis. Siis lōppes liivaranna osa ära ning tuli kaljune pool, sealt ma pidin shortcutima teeni mida google maps näitas- ei olnud just väga maantee 😄Natukene ronimist ja tee lōppes ära 🙁. Hahaa.. ainult 🗺 tee.. kohalikud tahtsid mulle pähe määrida küll mootorratta sōitu. Aga ma ikkagi pinnisin välja, et tegelikult sealt saab läbi küll... Tegemist on siis mägise alaga, kus mäeorgudes on külad ja teerada läheb läbi külade ning üle mäeküngaste. Nendest küladest läbi kōndida oli ikka päris kurb, kuid peaasi, et nad ise ōnnelikud on- ma loodan, et ikka on. Need olid siis elupaigad muldpōrandaga... Pilte mul ei ole, piinlik oli teha, nad kōik toimetasid oma "hoovides"- pesid pesu jms ning toimetasid niisama. Teretasin neid rōōmsalt ja tegin nägu, et kōik on täiesti tavaline ning mul ei teki nende elupaiga suhtes mingeid emotsioone. Natukene üritasin siis luisata. Vahepeal leidsin peaagu inimtühja ranna... Neid oli tegelt veel, aga selles jäin viivuks pidama. Saare ainus vaatamisväärsus vōi midagi selle sarnast on tuletorn. Mina, vanast harjumusest, lootsin et äkki saab tuletorni otsagi ronida, aga eiii... tobe lootus 😎. Teed selle tuletornini tegelikult ei ole. Kuna ma seda teadsin, otsisin väikeseid rajakesi, mis vōiksid vihjata, et mööda rada minnes vōiks jōuda tornini. Torn ise oli mäe otsas ehk ronida tuli ka.

Leidsingi ühe sissetallatud raja ja kaardi järgi tundus sealt kōige lühem maa tuletornini. Kōik tundus väga okei ja oligi täitsa tee ja mäest sai üles ka ja.... ja siis oli traataed ees. Ümber torni oli kōrge traataed nii väikeste vahedega, et ma ei mahtunud sealt vahelt läbi. Mul oli valida, kas minna tagasi ja küsida lähimast külast ōige tee vōi minna mööda aeda ja otsida mingit avaust. Valisin teise variandi- kōik maod ja ämblikud ja mürgised taimed käisid silme eest läbi. Pigistasin silmad kinni rühkisin läbi vōsa. Üks pool sai läbi käidud ja midagi ei vihjanud läbipääsule. Tagasi oli ka nüüd juba pikk maa minna- edasi ikka edasi. Voilaaa... seal ta end peitiski, mōned traadiread olid katki lōigatud ning vahelt pääses ilusti läbi. Kōndisin tornini ja tegin merevaatest pilte. Tsillisin niisama, kuni nägin vōsavahel kohalikku meest matšeete käes... tōmbas korra nagu kōhedaks. Teretasin viisakalt ja üritasin omi asju edasi teha. Torni ümbruses oli mingeid betoonist ehitisi nagu meie saartelgi vōib kohata. Ühel neist olid veel trellid ka akende ees. Selle kōrvalt tuli vanamees järsku uuesti välja (matšeeta ikka pihus) purssis midagi inglise keeles ja vaatas silmad kilamas peas otsa, ainus sōna millest aru sain oli boyfriend. Ütlesin yes yes ja panin padavai mäest alla. Seekord siis mööda ōiget teed... mōttest käis läbi ainult inimeste loetelu, kes vōiks mind otsima hakata, kui see vanamees mind sinna betoonputkasse kinni paneb. Ōnnelikult jōudsin ikka alla ja mōtlesin, et olen ikka tohman küll, seda torni käib mitu (päris mitu 😄) turisti päevas külastamas, mida see vanamees ikka teha oleks saanud...

Jōudsin välja ühe maja hoovi, sealt läks imekitsas teerajake. Kohalikud ei saanud päris hästi aru, sest alles ma läksin sealt mööda ja täpselt samas suunas- magic. Edasi jalutasin mööda teerada saare keskusesse. Ega siingi need elamised teab mis uhked ole. Pōhiranna ääres on sellised uhked majad basseinidega, ilmselt nendes ongi üks öö üle saja euro 😄. Vahepeal hakkas mingi mootorrattur mind jälitama, alguses pakkus, et viib mind raha eest ära- täpselt nagu iga teine mööda sōitev tüüp. Nii muuseas keeldusin sellest, kui tükk aega hiljem oli ta mul seljataga ning ütles, et viib mind tasuta ära. Ma ikka vastu, et ma ei taha, et sa mind ära viid. Ma lähen hea meelega jala ning jalutan niisama... ta ikka töristas mul pikalt järgi, lōpuks sain tast lahti. Pärast kogemata nägin ühe putka juures sama ratast. Vaatapilt selle maja ümber oli ikka nasty. Tiirutasin mööda väikeseid tänavaid enda diveshopi poole ja aina enam hakkas sadama. Koduukseni jōudsin viimasel hetkel, muidu oleks läbimärjaks saanud.

Mu uus sōbrake veel magas, vōtsin arvuti ja läksin terrassile tööd tegema. Mu kōrval ehitatakse uut maja parasjagu, tüüpidel sai vist tööisu otsa ja nad otsustasid hoopis niisama muusikat kuulama hakata. No see oli ikka raju..keset päeva DnB ja nii valjult kui see vōimendus neil välja andis 😅. Nüüd, kui ma keset pidu tööd hakkan tegema, siis ma jätkuvalt ei ole niiiiiii purjus, vaid lihtsalt on vaja mōned asjad ära lōpetada. Möllasin kuni pimedani ja veits lisaks... käisin veel söömas ja tuttu... vähemalt tegin nägu, et on uni ja jään magama 😇. Lootsin, et homme on parem ilm, samas ega ma ei kurda ka!

Pilte oli nii palju, et raske kohe valida, panin mōned pōhilised...

👣- Malapascua pōhja randRead more