Ban Maduea Wan

Sellest kohutavast ööst te juba lugesite.. hommikul jätkus tavapärane saiaralli ja veel tööd. Kuna see internet on nagu on,siis läheb see töötamine ka suht aeglaselt. Lōunasöögiks sain alles küla vahele tuiama. Väga kena kohakene, selline rahulikum koht. Selle saarega on üldse nii, et siin on eriti au sees igasugune jooga, meditatsioon, tantra jne... ehk kōik on eriti spirituaalne. Samas on see ka tuntud kui peomeka. Pool-ja täiskuu peod, džungli peod, waterfall party'd jne jne. Kōigil on oma kuupäev ja pm on iga päev mingi pidu. Täiskuu oma on eriti pop.. üle maailma vist. Selleks ajaks koguneb igalt poolt rahvast kokku ja kiirpaadid on ööseks sellele marsruudile tööle pandud. Kuna ma olen terve reisi vältel igast pidusid eiranud siis ka seekord jätsin maailma kuumima peo vahele. Hommikul oli jälle tore vaadata, kuidas kogu saar oli veel uimas, aga minul täitsa hea olla. No okei, oleme ausad, magamatuse tunne oli ikka, see mu pōōnapaik on rohkem piinapink, ei ole ikkagi magamiseks kōige ägedam. Aga see pidu on tegelt üldse järgmise päeva teema.

Selle päeva teema on meditatsioon ja tantrajooga. Minu resort's siis viiakse läbi mōnele inimesele meditatsioonilaagrit. Vähemalt nii ma olen kōrvalt aru saanud: tardunud inimesed; kallistavad mehed, kes vaatavad teineteist heldinud pilguga kui teine vōrkkiiges magab, käsi hooletult üle teise pea; grupis teineteise silitamine ja katsumine; Mina arvutiga tööd tegemas kōige selle keskel... No see kōik tundub veidramatest veidram, nad elavad nagu mingis väljamōeldud maailmas ja ise on tohutult ōnnelikud. Osad ei käi päevad läbi kaugemal kui enda bungalow ja nö tšillimisplats. Üks eriti häiriv vene noormees vist ei tohi käia. See närvitseb seal, süüa ta ka vist ei tohi... siis nad on seal teineteise tugiisikud ja tihtipeale kuuleb halavas hääletoonis kutseid, et ma pean sinuga rääkima, mul on praegu kōik nii halvasti.. ühesōnaga paras komöödia, mind ajas see kōik veits kōrvalt itsitama..

Te küll nägite, et ma olen täitsa vee ääres, aga oma varbakesed sain vette alles teise päeva ōhtul. Rand ise on ilus, aga merepōhi on rōvedalt vajuv ja pehme 😅-selline nagu Jahukaril. Aga seda soojem vees oli 😄. Lesisin madalas ja vaatasin päikeseloojangut.. Pärast läksin oma laagrisse tagasi, ōhtuks olid osad ikka riidesse ka saanud...

Järgmist päeva ma seal enam välja ei kannatanud, läksin tuurile jälle, ma olen varsti saaretuuri Külli 😄. Aga enamus nendest on lahedad olnud, seekordne tuuritaja oli ka väga väga soovitatud teiste poolt (isegi kodulehe bronn töötas). Tegin endaga kokkuleppe, et kui kodulehe kaudu broneering töötab siis lähen, aga kui ei, siis ei lähe üldse kuskile tuurile 😄. Vastus tuli suht ruttu ja nii ma olingi päeval kell üks ootamas autot. Ohhoo... seekord ei olnudki mingi neljaveoline maastur, oli hoopis rohkem sellist saarehōngu ja meid vedas vähe vanem kastiauto 😄. Ja lisaks kōigele viis kogu üritust läbi üks noormees oma girlfriend'ga nagu ta ise ütles, niiii nunnu. Nunnumeeter oli pōhjas ja kohe kōik meeldis. Minuga veetis päeva kaks sakslast, noormees ja tüdruk, mōlemad üksi reisil ning prantsuse perekond. Korjasime kōik saarelt kokku, autos mōnus muusika mängis ja kihutasime esimest kavapunkti täitma. Aa.. alustuseks anti enda küpsetatud küpsikud ja pähklid ka kōigile kätte, et me enne ōhtusööki ära ei kōngeks.

Päeva alustasime korraliku matkaga, et kōigil oleks keel vestil ja mingit hüperaktiivsust ei ilmutaks. Ronisime saare ühte kōrgemasse vaatepunkti. Platvorm ei saa öelda, sest seal olid suured kivid, ronisime mäe otsa ühesōnaga. Ja see ei olnud selline kōnnime-mööda-treppi-mäe-otsa. Kuigi väga palju aitas köis, mis oli poolelt teelt ülesse veetud. Kōik olime läbimärjad kui ülesse saime 😄 ka saksa noormees ja vanem perepoeg. Vaade oli äge, kahjuks nägi ainult ühte poolt saarest, teist varjas ikkagi mets. Alla tulles läksime veejugasid vaatama, tegelt oli ainus mōte kōikide riietega kuskilegi veesilma kukkuda. Me olime sakslasega natukene kiiremad ja meid lasti omapead edasi minna, joa juurde siis. Aga me olime liiga aktiivsed ja tahtsime täitsa tippu minna. Kunagi ei saanud aru, kas nüüd oleme kohal vōi saab veel edasi minna. Mingi hetk ma andsin alla ja läksin tagasi, tüüp läks mingite teistega edasi. Loomulikult, kui ma meie grupi juurde jōudsin, olid nemad juba ujumas käinud ehk me tormasime ōigest ujumiskohast mööda. Ma sain siis veits jalgugi leotada, ootasime millal sakslane alla tuleb. Ma ei jōudndki ta käest küsida, kuhu ta lōpuks välja jōudis.

Edasi viis me tee meid kookosefarmi. Ajalooliselt ongi see saar kookosesaar, sest siin on väga palju kookosepuid ning nendega on siin elatist teenitud ammustest aegadest. Inimeste ülesanne on kookosed väiksemaks ja kandilisemaks pressida terava ora otsas ja ahvide ülesanne on kookosed alla tuua. Selleks treenitakse ahve eraldi. Koh Samuil üritati seda etendada seal "loomaaias", aga siin käis töö täitsa kohapeal. Inimene saab 1 kookose "lōhkumise" eest 1 bahti, aga ahv saab 1 kookose alla roomise eest 2 bahti. Ühe päeva jooksul arvestatakse 600 kookosega inimese kohta. Ma oleks tahtnud sellesse rohkem süveneda, et kes seda ahvide ja inimeste arvestust peab ja palju nad siis ühes kuus kokku teenivad, aga ülejäänud seltskond tahtis ahvidega mängima minna, mul ei jäänud aega teemasse süvitsi minna 😂.

Siin ma siis leppisin ahvidega jälle ära. Üks noor kahe aastane ahv ei olnud veel tööl, ta veel käis koolis ja ta anti meile tutvumiseks. See pärdik oli nagu väike koerakutsikas, näris ja lutsis käsi ja käevarsi. Aga ta hammustus oli selline pehme ja veits kōditav. Mina vana maatüdruk siis möllasin selle ahviga. Teised kukkusid kisama, kui ahvike neile kaela kargas, no vb mul on nende ahvidega natukene rohkem kogemust juba 😂😂. Ostsin ka otse tootjalt viskipudelis kookosōli kaasa. Ma ei tea, kuidas ma selle küll Eestisse toimetan, aga see oli nii odav, et ma pidin ostma 😅.

Edasi kihutasime mööda saart veel ringi, vaatasime vōrratuid vaateid ja kuulasime muusikat. Prantsuse pere oli lahe, kui isale ikka mingi lugu meeldis siis ta tantsis kaasa. Osad lood olid ilmselt tema nooruspōlvest 😄. Kui me joa juurest tagasi tulime siis pereema oli ōnnelik.. oiii kui tore, nüüd vähemalt mu poeg hakkab koolis inglise keelt ōppima. Varem olevat see pojale väga vastumeelt olnud, aga nüüd ta jäi saksa tüdrukuga rääkides natuke hätta.. ühesōnaga klatsisime emaga poega taga 😄. Ja kui nad veel kuulsid, et ma olen Prantsusmaal käinud ja veel nende kodukandis, Aix-en-Provence's, kus siis läksid ähmi täis. Tegime geograafia tundi ja näitasin kus minagi elan😄. Meeleolukas oli...

Nüüd jōudsime pōhja poole ning toimus rannapeatus, snorgeldada sai ka, aga vesi oli nii madal. Seal sai ainult enda pōlved lōhki, ma parem tegin videokōne kontorisse 😄. Nad istusid seal kōik korralikult laudade taga... 🙄Mōnna ōhtu oli, päike oli küll veel kōrgel, aga kohe kohe kukkumas... selleks oli meile antud täpne kell 17:45 auto juures olla. Kaluritekülas pidi meil olema päikeseloojang... Agaaa natukene blond saksa tšikk ei tulnud ōigeks ajaks ja me pidime teda taga otsima ning aeg läks kōvasti üle.. ise ta ei saanud midagi aru.. Ega ma väga kurvad ei olnud ka. Kalurite sadamas oli ikka lahe jalutada, see pidavat olema meie giidi lemmik koht. Ōhtu lōpp oli muidugi muljetavaldav.. kohe ahhetama pani, isegi minusuguse iroonitseja...

Edasi sōitsime tüübi koju, kus ta valmistas meile kolmekäigulise ōhtusöögi. Tuli välja, et ta on mōne aja Austraalias restoraniköögis töötanud. Kodu oli neil kihvt. Mitte mingi hull häärber, vaid stiilsest tehtud käesolevatest materjalidest: pambus, tellis, plekk. Meie saime kott-toolidel lebotada ja dušši vōtta kuuvalgel pambuspesuruumis.. Kōik oli suuuuurepärane, loomulikult ka toit ning serveering nagu kuningakassid.. Saksa tšikil oli kiire, et end peoks valmis sättida, ta vist ei jōudnud närida ka, neelas selle toidu alla. Utsitas meid kōiki takka... kuna sakslased elasid teisel pool saart siis neid viis eraldi transport ära. Me veel lasime natuken leiba luusse 😄.

Kogu saar oli väga ärev, sest täna ōhtul on ju kaua oodatud pidu. Meie giid rääkis, et pärast pidu kaks päeva ja saar on haudvaikne, ainult mōned turistid. Sellest ka kallis majutus ehk pōhjus, miks ma ühistoas magan. Pärast pidu pidi kōrval saartel jälle mölluks minema, sest kōik lähevad kuskile edasi 😄 ja nii see tsükkel kordub koos kuu kasvamisega...

Minu meditatsioonikodust ei läinud aga keegi peole, üks armas krussis juustega tüdruk oli end ainult kiilaks ajanud. Neil vist mingi meditatsiooni värk.. ja kuna sōit peopaika kestid tunni siis ma ei hakanud üksi ka minema.. sinna minekuga ei oleks probleemi, neid suuri takosid sōitis nagu murdu.. aga ma vahel olen paras pirtsutaja ka. Kui ma tunni pärast oleks jälle koju tahtnud, siis vaevalt mōni takso oleks minu pärast sellise sōidu ette vōtnud. No jajaajaa oleks oleks, aga ma ei taha nendele taksojuhtidele nii palju raha anda.. pigem annan sellistele ägedatele ettevōtjatele nagu need noored olid!

Sai vist lühikokkuvōte tehtud nendest päevadest, emotsioone ja avastamisrōōmu oli palju...

Hakkasin pilte panema ja olin unustanud, et me käisime ka elevantide juures. Nagu ma eelnevalt lubasin siis sōitma ei läinud, aga selle eest toitsin neid banaanindega 😄Üks elevant sööb päevas 200-250kg banaane ja kookoseid.. Ma oleks vōinud jäädagi talle neid banaane ükshaaval londi otsa toppima, ta ei oleks ilmselt kunagi lōpetanud 😂. Kuna ma sōitma ei läinud siis sain mōned ekstrakorvid banaane ja oma aja londistega lobisemiseks 🙈🐘.

Pilte oli jälle igast huvitavaid, ma ei suuda kunagi valida...

👣- Mäe otsas...Read more