Banjar Belanjong

Nonii... jōuame siis järjele.
Bedugul'st sōitsin hommikul vara Sanur'i. Hotelli autojuht viis mind toredasti bussipeatusesse. Peatuses tuli ligi tunnike oodata, natuke jäi buss hiljaks, kuid ega kōik ei peagi kellapealt toimima 😄Lōunasse sōitsin jälle nö kohaliku bussiga. Bussis oli peale minu veel üks meesterahvas, valisin endale oma istmerea ja viskasin koivad sirgu. Vaated olid jätkuvalt maalilised ja kohe lust oli sōita. Tegime Ubud's ühe vahepeatuse ja peagi olime sihtpunktis.

Sanur on vähe tihedama liiklusega linn. Kaardilt vōite näha, et lennujaam on juba lähedal, mitmerealised teed jne. Visati mind suhteliselt keset teed välja ja öeldi pakaa. Kuid minu majutus oli ju hoopis kuskil mere ääres... kuhu jäi lōunasöök ja viime teid 1€ eest hotelli (nii nagu oli Lovinas). No mis teha, loomulikult tuli härra taksojuht ja tema viib mind ära. Üritan siis näidata kaardilt, et näe sinna.. ei tema saa sellest kaardist jälle aru.. mina jälle ei oska täpselt nende tänavanimesid hääldada. Okei, lōpuks saime kuidagi jaole. 2 km taksosōidu hind Sanuris oli täpselt sama, kui tulla teiselt poolt saart bussiga. Tegin küll nägusid, aga ta teatas, et sa oled üksi jne. Olen jaaaaa üksi, mis teha!!!

Minu homestay oli tohutult suure ja kōrge voodiga. Isegi Baruto oleks oma perega sinna ära mahtunud, koos minuga mōistagi. Puhas ja kena, pesuruumis oli jälle aukudega sein, aga ōnneks mingeid konni ma ei tuvastanud. Logisin aga wifisse sisse, ma olen nagu mingi internetimaniakk, esimene küsimus, mis on wifi parool, suva see konditsioneer ja kōik muu 😂Eriti wifi jälle ei toiminud, aga ma hakkan juba harjuma. Iga kord mōtlen, kuidas Kristi ja Tiit läheksid närvi sellise asja peale 🙊

Siis oli aeg randa minna, sest see on ju täpselt külje all. Jōudsin kohale, tegin väikese jalutuskäigu veepiiril, mōnus ja tore. Istun muulikividele maha ja vaatan taevasse, arvake kui tumedad äikesepilved olid mind jälitanud ⚡️Saan aru, ei mingit päikesevanni, tuli hakata söögikohta otsima, soovitatavalt katusealusega. Veits läks aega mööda ja paduvihma kallas. Aga ma ei nurise, ise ma tulin jaanuaris Balile, temperauur on jällegi talutav 😊. Küpsetasin oma väiksel grillil kanavardaid ja olin ōnnelik. Veits selline tegevusetuse tunne oli, aga seda vist nimetatakse puhkuseks v? Mingi aeg pakkisin kodinad kokku ja tatsasin koju, sain suht kuivalt. Teepealt vōtsin 1€ eest värsket ananassi ja draakonivilja mahla, Eestis vōiks ka nii olla. Meil promotakse hullult, et jooge smuutisid ja teie keha tänab teid. Elades siin ma oleks kriipsujuku ja keha muutkui itsitaks kaasa ning tänaks mind 🍌. Ōhtuni sadas ja ma tsillisin oma suurepärase wifivōrgu vahendusel internetis.

Järgmine päev hommikusöök ja uus katse rannaga. Seekord tuli juba nagu paremini välja. Siin ei ole laineid nii nagu Seminyak's, liiv on kollasem ja mis peamine, puhas... Sanur's pole väga vaatamisväärsusi jms, see on pigem selline surfamise koht. Rannas on kitesurf'i alad ja mitmed koolid, saab varustust laenata jne. Lisaks loomulikult diving ja muud veeatraktsioonid. Lisaks veemōnudele pakutakse massaaž jms, koolitusi ning päevaseid/ poole päevaseid tuure saarel. Siit saab ka kiirkaatriteg kōrvalsaartele, korra mõtlesin et lähen, kuid jätan selle ka järgmise korra listi 😄

Pikutasin vees ja rannas ning mōtlesin, mida järgmiste päevadega ette vōtta, ega neid mul palju ei ole jäänud. Üleskutse nüüd kōigile... soovitage kuhu Filipiinidel minna, kus käia ning kuhu tingimata mitte minna. Palun soovitused kommentaaridesse 😄

Nii ma seal siis olin, seekord rätikukesega liival, kuna enamuse ajast olin vees. Pärast läksin jälle ühte väga lahedasse kohta sööma. Kui teenindajad on ikka rōōmsad ja naudivad, mida nad teevad, siis on koht ka kohe äge. Nagu muuseas toodi mulle vōrratu söök ja olemine oli väga muhe. Istudes oli nagu natukene valus, aga ma ei teinud väljagi. Koju jōudes sain aru küll, miks valus oli. Olin liiga kauaks jäänud pikutama sinna liivale, peps on täitsa kärssand ja nahk säärte pealt ei anna venima... Ma ei tea, millal see Külli ükskord ōpib- näkku, kätele ja ōlgadele sai küll ohtralt määritud päikesekreemi, aga ju seal vees ligunedes leotasin jalgadelt selle viimsegi kaitse maha. Tänaseks on üks potsik burnshield geeli ja 1 leht ibumetini otsas. 4 kuud veel minna 😂 Ma luban, et tulevikus panen palju enam rōhku päikesekaitsele.

Kui siin on küsitud, kas ma olen juba välja puhanud jne siis nendel päevadel ma üritasin seda teha. Tegin küll tööd ka, aga niimoodi tsillilt. Ma vist ei oska enam nii elada, et ma kordagi päevas ei mōtle ega tee tööd, see on nagu üks osa minust. Eks varsti tuleb aeg, kus ma ütlen, et olen läbipōlend ja ei saa oma eluga enam hakkama... (sama pōlend nagu mu peps praegu)

👣- Kamboja Homestay Sanur'sRead more