Philippines
Magambac

Here you’ll find travel reports about Magambac. Discover travel destinations on the Philippines of travelers writing a travel blog on FindPenguins.

6 travelers at this place:

  • Day100

    Schnorcheln mit den sanften Riesen

    August 30, 2017 on the Philippines

    Aufregung am frühen Morgen! Um 5:45 Uhr wurden wir abgeholt, um dann eine halbe Stunde mit diesen friedlichen Riesen schnorcheln zu dürfen. Wahnsinnig beeindruckend! Der größte war wohl so 7-8 Meter lang😱, aber ohne Zähne😀
    Danach haben wir noch ein wenig die “Stadt“ erkundet. Fotos sind in Bearbeitung...

  • Day162

    Tan Awan, PHL

    February 8, 2017 on the Philippines

    Heute stand ein Highlight auf dem Programm: Schwimmen mit dem größten Fisch der Welt – dem Walhai. In Oslob werden diese majestätischen Tiere von den Fischern gefüttert um sie von den Fischernetzen fernzuhalten. Langsam haben auch Touristen davon Wind bekommen und es entwickelt sich leider zu einer Massenveranstaltung.

    Wir wurden von Motorengeräuschen geweckt. Beim Blick aus dem Fenster zeigte sich, dass auf dem kleinen Hotelvorplatz schon mindestens 10 Minibusse geparkt waren, und dass obwohl es noch nicht mal sechs Uhr war. Um sechs ging es dann auch für uns los. Das „Observation Center“ war gleich um die Ecke. Dort war schon sehr viel Betrieb und es war sogar eine Lautsprecheranlage installiert um die Massen zu dirigieren. Wir haben über den Lautsprecher noch ein kurzes Briefing bekommen - nicht anfassen, genug Abstand halten usw. - und dann ging es auch schon aufs Boot.

    Nach 2 Minuten hinausrudern hieß es auch schon ab ins Wasser und wir konnten schon nach kurzer Zeit den ersten Walhai sehen. Die vorgeschriebenen dreißig Minuten waren leider viel zu schnell vorbei, aber wir konnten die Tiere genau beobachten und sind mit bis zu drei davon gleichzeitig geschwommen.

    Sie sind trotz ihrer Größe komplett ungefährlich, da sie sich hauptsächlich von Plankton ernähren. Da war der ein oder andere Tourist mit Flossen und GoPro bewaffnet auf Selfiejagt die größere Gefahr, wir mussten schon den ein oder anderen Stoß einstecken.

    Nach diesem Erlebnis haben wir uns noch kurz im Hotel ausgeruht und sind dann auf die nächste Insel weitergefahren, wieder um ein bestimmtes Tier zu sehen, lasst euch überraschen!
    Read more

  • Day49

    47. päev- Whaleshark watching

    February 21, 2017 on the Philippines

    Täna mul on peaaegu vaba päev ja tahaks näha kōiki neid "maailmaimesid" mis mu ümber asuvad. Läheduses peaks olema hulgaliselt jugasid- vaatamiseks, ujumiseks, hüppamiseks. Veel peaks olema üks HotSpringsi koht, Chocolate Mountains (Cebu variant), kilpkonnade vaatlus ja haidega ujumine. Kindlasti jäi midagi mainimata, aga need on pōhi turistikad. Olime Herbsiga eelmine päev kokku leppinud, et teeme poole päevase tuuri ja vaatame mis teele jääb. Kahjuks ma unustasin pilti teha, millise vōrratu Ferrariga me ringi kihutasime. See oli selline vanakooli jeep 🚙, punast värvi ja tagant lahti. Seisukord oli täpselt selline nagu enamustel Prangli autodel. Ehk see lihtsalt sōitis veel, mingit korda enam ei olnud 😅. Rehvid läksid kogu aeg tühjaks, käisime igast nurgapealsest "töökojast" ōhku küsimas. Need töökojad on täpselt sellised nagu Sulevil Pranglis ehk puukuuri taoline ehitis on kōikvōimalike ōliseid asju täis 😂😄

    Pool kümme hommikul startisime kodust. Muidu sōidab turistidega Sasha, ma ei tea, miks seekord Herbs minuga möllas. Ta ütles seda poolel teel siis sain aru, miks ta nii kohutavalt autoga sōidab 😂. Esimene peatus oli haidega ujumine! Kui Kristi Püümann peaks mingil pōhjusel neid postitusi lugema siis järgmine osa ei ole sulle.. (selline teguviis kindlasti ei istuks sulle). Sinna oli tunnike sōitu ehk siis alustasime pōhiküsimustega. Herbsil ei olnud Eestist ōrna ainugi. Lätit ta jällegi teadis. Tegi imestunud nägu kui kuulis, et me ei räägigi vene keelt, oleme EL's ja meil on isegi euro. Meil oli selline hariv autosōit. Kui hakkasime kohale jōudma siis ta täpselt ei teadnudki kuhu minna. Ta oli enne ainult 1x seal käinud. See on ikka veider, ise on 15 aastat Filipiinidel elanud ja kodust väga kaugemale ei ole saanud. Roger oli samasugune, oli 25 aastat seal elanud, aga Malapascual ega Boracayl käinud ei olnud. Ma ei tea, mida nad päevad otsa teevad seal!?! Küsisime tädidelt teed ja saime kohale. Olin ennast juba registreerimas, nimi oli kirjas, tüüp kirjutas mulle tšeki välja, 1000 peesot snorgeldamine, 100 peesot muud kulud (kapp, mask, dušš) ja 550 peesot GoPro rent. Ma hakkasin juba maksma kui Herbs vahele hüppas- eieiei, see on ikka liiga kallis. Kui tema viimane (ehk siis esimene) kord käis oli palju odavam. Küsis, kas on veel mōni koht, mis tegeleb haivaatlusega. Kōrval pidigi olema ja kihutasime Ferrariga sinna... Seal oli jah odavam.. 100 peeso vōrra (ligi 2€), aga seal ei saanud rentida GoPro kaamerat. Ehk mul ei ole mitte ühtegi pilti kogu sellest üritusest... 😭.

    Juhised käes- lähemale kui 4m ei tohi minna, uimedest ei tohi kindlasti kinni vōtta, katsumine ei ole lubatud ning ehted tuleb ära vōtta... selge! Kleit seljast, päästevest selga, mask kaasa ja väikesesse paati. Tegelikult kogu see üritus on piisavalt loodusvaenulik... Neid haisid küll ei hoita kinni ega kasvatata basseinides, aga selleks et haid lähedale tuleksid söödetakse neid. Tüübid on harjunud iga päev samal ajal ühest kohast kōhutäit saama. Ma ei ole üldse kindel, kas on vōimalik, et nende isu saaks täis. Ühes paadis on 4 inimest, kes saavad ainult vaadata vōi siis hüpata paadist välja ja teha haidega paar tuuri. Vees saab olla 30 min siis sōidab paat tagasi ja tulevad uued inimesed. Korraga oli veel umbes 5 paati. Kogu üritus kestab kella kuuest hommikul kuni üheteistkümneni. Mina olin ühes viimastes paatides ehk inimesi oli suht vähe siblimas ja mingit ootamist ei olnud.

    Nii.. jōudsime paatide rivisse-mask pähe ja vette! Minu paadist teised ei tulnud. Kuna mul oli vest seljas siis sukelduda ei saanud. Lained olid ka korralikud ehk hoidsin ilusti nendest pambustorudest kinni ja püsisin paadi lähedal. Minu paadi kōrval seisis söögipaat, vahe oli täpselt ühe haisuu suurune... Kui need tüübid (haid) oma suu lahti tegid, siis nad oleks saanud mind lihtsalt ühe neelatusega alla kugistada ja ma oleks kukkunud nagu kuristikku. Hullasin kahe haiga, minu ülesanne oli hoolitseda selle eest, et ma neile jalgadega hoope ei annaks. Neil oli minust täiesti ükskōik, ujusid ümber minu ja mugistasid kalatükikesi, mida neile loobiti. Faaack nad on ikka suured ja mina ikka kartsin ka.. ma ei tea, miks mōned inimesed peaksid tahtma haisid katsuda ja nende seljas ujuda!!! Kōige "hirmutavam" oli siis kui nad minu alt läbi ujusid, igakord oli tunne, et nüüd saan pihta ja mina ehmatan ja tema ehmatab ning siis me kumbki ei tea, kuidas oleks ōige käituda 😂. Nad tekitasid kaootilist lainetust ehk mul oli tükk tegemist, et paadi juures püsida. Mulle tundus seal turvalisem kui lihtsalt vees, kus me vōime haiga kokku pōrkuda 😆. 30 minti sai välkkiirelt läbi, lehvitasin veel haipoistele ja ronisin paati.

    Herbs oli ära läinud ja pidin teda veits ootama. Kuivatasin päikese käes oma rannariideid. Lōpuks ta jōudis ning sōit algas jälle.. kuna ma ei osanud mingit täpset juga talle välja pakkuda, ütlesin et vii sinna, kus sinu meelest on ilus. Sōitsime ja sōitsime.. igast veidrate nimedega joad jäid aina meist maha... lōpuks olime koduvärava juures 😂. Tuli välja, et Herbs oli kōikidest jugadest mööda pannud...Ta lihtsalt ei teadnud, kus on ōiged teeotsad, kust sisse keerata 😆. Ega ma ei saa ju vanainimese peale pahandada ka, kui ikka ei tea, kus loodusimed kodukandis asuvad siis ei ole midagi teha...Nüüd ei olegi muud kui sōita HotSpringide juurde, vōtsime Sasha ka peale. Sinna oli kuskil 20 km sōita. Väga kena kohakene oli, puhas ja rahvast ei olnud palju. Aga ikka palju palju kuumemad basseinid kui Balil. Kōige kuumem oli üle 40 kraadi. Natuke turnimist ja koobastest läbi minekut ning jōudsime Herbsiga külmavee basseinini, kuhu suubus ka üks juga. Väga salapärane ja ilus koht oli.. Herbert läks kohe ujuma ja joa alla.. kutsus mind ka, lubas aidata ja puha, kivid olid väga libedad. Kuid ma seekord jätsin selle vōimaluse kasutamata. Turnisin madalas vees ja tegin pilte. Mida ma seal külmas vees ikka koos Herbsiga sulistan. Sasha läks tuttavate tädide juurde massaaži, oleks ma seda teadnud, oleks ka temaga läinud 😊. Veits sulistasin jalgupidi vees ja läksin vaatama midagi süüa. Kohalikud müüsid sissepääsu juures igast kraami. Üks noor tüdruk tegi pannkooke ja küpsetatud banaane. Mōtlesin, et teen tema päeva rōōmsamaks ja ostan midagi. Pannkoogid volditi kokku ja pandi kilekotti nagu kōik asjad Filipiinidel. Banaanid sain pulga otsas pihku. Nautisin oma toredat einekest seal metsas ja ootasin, millal noorpaar oma tegemistega lōpetab. Nad tulid ka minu juurde, vōtsid kohvi ja istusime seal. Mu neli tundi hakkas täis tiksuma, kuigi Herbs ütles, et sellest ei ole midagi, et oleme kaua soovid. Mida ma seal üksi ikka istun... Vurasime koju tagasi- mööda mereäärt juuksed tuules lehvimas. Mōtlesin, et teen veel pilti, aga kuna Sasha istus rätik peas siis loobusin sellest mōttest. Kohe väga väga kahju, et ma sellest loobusin. Mitte sellepärast, et mingi sündmus jäi jäädvustamata, vaid koju jōudes ootas mind üllatus.

    Pakkisin seljakoti lahti ja panin rätiku kuivama, mōtlesin, et lebotan veits ja vaatan mis see kell ka olla vōiks... kuid pold nagu kuskilt vaadata, päikese järgi ilmselt oleks saanud oletada. Herbsi käest oleks vōinud ka küsida... Ma ei leidnud oma telefoni mitte kuskilt!!! Viimane koht, kus see mul käes oli, oli pannkoogitüdruku juures. Te vōite ainult ette kujutada, missugused tunded mind valdasid.. kujutasin juba ette, kuidas ma ōhtuse bussiga Cebusse sōidan, et endale uus telefon osta... jooksin trepist ülesse ja kurtsin oma muret, ōnneks Herbs oli kohe nōus tagasi sōitma. Hüppasime rolleri selga ja kihutasime tagasi.. See 20km tundusid kōige pikemad, mida ma siin reisil läbinud olen 😄. Parklasse jōudes jooksin kiiresti pannukate juurde, Herbert veel hüüdis järgi, et vōta oma aeg, ära kiirusta... ta ikka on ka imelik, kui telefoni seal ei ole siis see on läinud ega ootamine ei aita... Kaitseinglid ei ole mu peale veel pahaseks saanud ja mind nähes tüdruk naeratas ja ulatas mulle telefoni.. uuuuuuuuuhhhhh... ma olin päästetud 😂. Kallistasin tüdrukut ja tänasin südamest. Tagasi mineku 20km oleks vōinud jäädagi kestma, nüüd ei ole enam hullu 😄😄.

    Puhkasin mōnusasti oma toakeses üksinda.. kuni koputati uksele 😒. Saabusid mu toanaabrid- poss ja tüdruk. Pakkisin end kokku, vōtsin arvuti ja läksin tööd tegema.. Ōhtul tegin taldrikutäie nuudleid 😂. Ja oligi aeg magama jääda, hommikune äratus on kell neli 😴. Sisenesin toakesse ja seekord vaatab mulle hoopis teistsugune poiss vastu, kui see kes tuli?! Tuli välja, et üks rändur veel meiega liitunud.. Ma ei oska selle üle veel rōōmu tunda. Ei hakanud seal enda kotti pakkima.. istusin veits aega telefonis ja üritasin magama jääda- tuli pōles ja konditsioneer undas. Konditsioneer oli täpselt minu vastasseinas, teate mis see tähendas... terve "öö" puhus mulle jääkülm ōhk peale... 🤧🤒. Seekord oli lina asemel väiksemōōdine pleed. Selleks, et natukenegi sōba silmale saada tōmbasin ennast looteasendisse ja pleedi üle pea. Teised tundusid eriti rahul olevat selle undamise ja külma ōhuga. Kuna ma pidin nagu nii vara ärkama siis ei olnud enam vahet, kas ma teen seda kolmest vōi neljast. Lihtsalt mitte kuidagi ei suutnud rohkem.

    Lükkasin oma koti uksest välja ja viskasin teised asjad järgi. Jätsin nad sinna külmakambrisse mōnnama. Pakkisin väliköögis oma seljakoti kokku, praadisin viimased munad, pesin nōud puhtaks ja läksin. Istusin värava taga oma kottide otsas ja vaatasin tähti. Ōnneks ma sain ainult 10 minti oodata. Buss tuli ja jooksin teisele poole teed. Väljas oli pime ja üritasin veel tukastada. See kahjuks ikkagi ei ōnnestunud... tegemist oli suure konditsioneeriga bussiga.. ja seal ei saanud puhureid välja lülitada, ainult suunata.. see väga ei aidanud, sest naabrinaise oma vuhises nagu nii täiel vōimsusel. Ōnneks mul oli seljakotis rannalina moodine asi, tōmbasin selle endale ümber ja surusin koti sülle. Tegelikult on jumala hea, kui inimesel on ikkagi soe...

    👣- Whaleshark watching
    Read more

You might also know this place by the following names:

Magambac

Join us:

FindPenguins for iOS FindPenguins for Android

Sign up now