Eurotrip 2019

Reisi planeerides ei saanud üldse aru, et sellest kohast nii hull matk sünnib, kui see oli. Lõõmava kuumusega parkisime auto Werfeni külla ja mõtlesime, et läheme võtame selle shuttle bussi, mida Eisriesenwelt pakub, et ei peaks autoga nii kuumaga 5km 21% tõusus jändama. Jõudsime bussi pick up kohta ja täis tühjus, buss seisab putka taga, kedagi kusagil pole. Vahepeal isegi peatusid meie juures mootorratturid, kes ütlesid, et täna pühapäev niikuinii kõik kinni. Korraks juba mõtlesime autoga minna aga siis ootasime 7min ja mäest tuli kimaga alla meie sildiga buss, kus onu lehvitas aknast midagi (mina sain aru, et ta kohe tuleb) ja sõitis mööda. 10min hiljem ta jõudis. Pilet üles ja alla oli 7euri nägu. Kuna bussijuht oli kohalik siis paar kiuret peatust teeääres oli vaja ka teha, sest paar sõna oli vaja vahetada. Sõit ise oli mäest üles väga kiire, ta teadis igat kurvi ja tõusu. Kohale jõudes ootas meid esimene suur hoone, sealt ostsime piletid koopasse ja tõstukile, 24euri nägu. Selleks, et tõstuki peale saada pidi kõndima mäest üles päris pika maa, tõstuki juurde jõudes olime läbimärjad. Sõitsime tõstukiga üles ja siis sealt veel edasi pidi kõndima veel järsult tükk maad üles. Kohale jõudes tilkusime. Panime märgadele riietele ruttu pusad ja joped peale, sest õhk koopa avas oli juba väga jahe. Enne meid sisenes saksa keelne grupp ning järsku oli rõõmu kisa ja ränk külm tuul. Sellel hetkel tundsime, et siin läheb veel külmemaks, seega tõmbasime mütsid ka pähe. Kui aeg oli meie grupil siseneda siis pidi võtma kahekaupa paari ja üle nelja inimese anti õlilambid. Kadri sai ka selle. Saime teada, et sisse minnes (kui uks avatakse) tõmbab seal tuul läbi kuni 100km/h ja võib inimese ära viia. Siis kui meie ees uks avanes saime seda ise kogeda. Lamp kustus ära ja ise pidi enda keha väga kõva jõuga suruma. Sees ootas meid 700 trepiastet väga järsult üles ja väga kõrged koopad täis jääd. Vaatepilti ja tunnet on raske kirjeldada aga üsna imeline see siiski oli. Koopas kasutavad giidid õlilampe ja magneesiumi ribasid, et valgust näidata. Neid kasutati siis kui esimesed tuurid koobastes tehti ja nemad tahavad seda traditsiooni alles hoida. Koobaste üldpikkus on 44km, millest meie läbisime ainult 1km. Ainult see esimene kilomeeter on täis jääd, sest talvel kui tuul koopast läbi käib ei ole see enam nii jahe, et jõuaks kõik käigud ära jäätada. Globaalne soojenemine. Tuur oli väga äge ja füüsiliselt raske ning külm. Koopas oli ligi null kraadi. Välja jõudes seadsime sammud kiirelt allapoole, et jõuaks jahedana nii palju kõnnitud kui võimalik.Weiterlesen